Õppeaasta on juba hoo sisse saanud, kuid peatume hetkeks, et lugeda õpetaja vaimsest tervisest. Ületöötamine ja läbipõlemine on õpetajatöös sagedased ohud ning on tähtis teada, kuidas neid ennetada. Oma mõtteid vaimse tervise hoidmisest jagab õpetaja Helena Elgindy.

Mis teie kogemuse põhjal õpetaja vaimset tervist ohustab?

Õpetajatöö on paljuski missioonitundega töö ning taolistel ametikohtadel on oht, et teiste vajadused seatakse esiplaanile ja napib aega iseenda tassi täitmiseks. Osaliselt on see seotud ootustega tänapäeva õpetajale, teisalt aga suure koormusega. Päev läbi annad tunde, millele järgneb päeva kokkuvõte, ning lisaülesanded ja järgmise päeva tundide ja eesolevate projektide planeerimine jäävad õhtusse. Millal olla perega, ning veel enam, lihtsalt üksi iseendaga? Kõrged ootused ja ülekoormus tekitab füüsilist ning emotsionaalset stressi, mis annab vaimsele tervisele hoobi.

Õpetaja pole enam pelgalt hea ja kvaliteetse tunni andja, kes õpilastele teadmisi edastab – õpetajal on väga palju erisuguseid tööülesandeid. Ta peab olema heade teadmistega, korraldama ülekoolilisi üritusi, kirjutama riiklikke ja rahvusvahelisi projekte, koostama HEV-õpilastele individuaalseid õppekavasid, teadma palju uutest digivahenditest ja õpetamisvõimalustest, andma igale õpilasele individuaalset ja edasiviivat sisukat tagasisidet, võtma osa aineühenduse tööst ja selle pakutud võimalustest, osalema kooli arendustöös, analüüsima ja kirjutama individuaalse arengu jälgimise kaarte, klassijuhatajana suhtlema ja märkama iga õpilase muresid ja rõõme ning olema lapsevanematele olemas. Seda nimekirja saab pikalt edasi kirjutada, kuid kus on õpetaja võimete piirid?
Sealjuures on õpetaja täiskoormus jäänud laias laastus samaks, kuid ülesandeid aina lisandunud. Kui palgafond lubaks õpetajatel saada täiskoormuse ca 17–18 ainetunniga nädalas, jõuaks tööaja sees ehk enamiku tööülesandeid ära teha. Kõrged ootused õpetajale on arusaadavad, kui peame oluliseks tugeva Eesti arengut, kuid sealjuures on tagaplaanile jäänud õpetaja hoidmine, koormuse ülevaatamine, lisatasustamise võimalused ja personaliseeritud motivatsioonipakett.

Kas saan õigesti aru, et põlesite hiljuti läbi? Millised märgid sellele viitasid?

Olen paaril korral tundnud koolis läbipõlemist, mis avaldub justkui töödepressioonina – raske on end motiveerida, diivaniltki püsti saada, hakkad vältima inimesi koolis ning tundma lausa rõõmu, kui jääd haigeks ega pea kooli minema. Totaalne kehaline, emotsionaalne ja vaimne väsimus ning jõuetus. Minul on see avaldunud ka füüsilise tervise märgatava halvenemisega. See tekitas minus kohutava segaduse – miks ma tahan vältida tööd, mida ma ju üle kõige armastan? Just taoline tööalane identiteedikriis või dissonants võib olla märk läbipõlemisest. Nagu ka impulsiivne mõte vahetada ametit, et põgeneda haridusmaailmast. Nii deklareerisin möödunud kevadel kolleegidele ja koolijuhile, et tahan olla hoopis töötu ja õppida krohvijaks! Kuigi elukestva õppe mõttes oleks ideel jumet, oli see tegelikult appikarje ja märk leegi kustumisest. Tihti võib õpetaja kirjutada sellisel hetkel lahkumisavalduse, arvates, et see töö ei sobigi talle, kuigi eelnevalt ta seda nautis. Sellisel juhul on oluline võtta enda jaoks piisavalt aega, et mõista, kas asi on tõesti töös ja selle iseloomus või oled läbi põlemas ning teadlikult tegutsedes on võimalik sellest üle saada. Auto ei sõida edasi ilma kütuseta, aga läbipõlenud õpetaja suudab mõnda aega ilma kütuseta edasi minna. Rutiinne eneserefleksioon (olgu see päevik, eesmärgistamine ja kokkuvõtete tegemine, reflekteeriv arutelu kolleegiga, õpiring vms) aitab märgata, kui kütusepaak on tühjaks saamas, siis on veel võimalik enda tegevust läbipõlemise vältimiseks kohandada.

Mis põhjusel õpetaja läbi põleb?

Õpetaja võibki põleda läbi omaenda kire tõttu. Pidev jah ütlemine võib paisutada ülesannete kuhja liiga suureks, sellele tähelepanu osutades jääb iseendale tähelepanu kinkimata. Sest kuidas sa ütled ei võimalusele end veelgi arendada, õpilasi toetada, aidata kolleege ja kooli?
Teisalt, kirglik õpetaja kardab tavapärasust kui tuld. Alati saab paremini, huvitavamalt, läbimõeldumalt. See pidev enesele kõrgete ootuste püstitamine lootusega olla vääriline õpetaja oma imelistele õpilastele, võib viia läbipõlemiseni. 

Samuti pole minu hinnangul lihtne oma vaimse tervise eest hoolt kanda töökeskkonnas. Kuigi mõnes koolis on juba võimalus kohtuda coach’i või heaoluspetsialistiga, on see pigem erand kui reegel. Õpiringid, rituaalsed tegevused töörõõmu tõstmiseks ja murede jagamiseks ning koolituspaketid vaimse tervise hoidmiseks otsivad oma kohta koolis, neile on vaja hoog sisse lükata, et praegused vähesed õpetajad oleksid meil ka viie aasta pärast olemas. Töökollektiiv ei pruugi olla piisavalt avatud, et rääkida oma vaimsest tervisest ja selle muredest kolleegide või koolijuhiga. Mina saan oma koolijuhile oma muredest ja rõõmudest ausalt rääkida, kuid tean, et igas koolis koolijuht iga töötajat ära kuulata ei jõua. Vaimse tervise teemad on küll isiklikud, kuid miks võime õpetajate toas rääkida oma reumast või piinavast migreenist, aga mitte kasvavast ärevusest ja stressitasemest?

Kuidas saaksid õpetajad läbipõlemist ennetada?

Tuleb õppida ütlema ei uuele arendavale tegevusele ning uskuda, et uusi ja huvitavaid võimalusi tuleb ka edaspidi. Kinnitada endale, et õpilane ei vaja alati kõige meeldejäävamat ja metoodiliselt rikkalikumat tundi koos imeliselt kujundatud töölehtede või esitlustega, tema rahuoluks piisab, kui pedagoog teda lihtsalt kuulab, inimlikult kohtleb, usaldab ja oskab ka head nalja teha. No kuidas teha nalja, kui inimene ise on kurnatud? Usun, et tuleb olla ise see muutus, mida tahad maailmas näha. Tuleb aidata teadlikult hoida kollektiivis töörõõmu, paluda tööandjalt vaimse tervise teemalisi koolitusi või ühisüritusi, arutleda tabuvabalt kolleegidega ka emotsionaalsete väljakutsete üle tööl ning mitte karta küsida abi – olgu kolleegilt, koolijuhilt või vaimse tervise spetsialistilt.

Kas läbipõlemine on teie kogemusel sama, mis ületöötamine või mille poolest see erineb?

Tunnetuslikult ütleksin, et need erinevad omavahel nagu stress ja depressioon. Ületöötamine võib olla lühiajaline ning mõjutada tööjõudlust ning kirge, kuid ei kaota neid täielikult. Samas kui läbipõlemine võib olla pikaajalisem faas mis avaldub muuhulgas ka kurvameelsuses, kire täielikus kadumises ja allaandmistundes ning eeldab teadlikku tööd sellest väljumiseks ja eneserefleksiooniks. Pikaajalisest ületöötamisest tingitud tööstress võib viia läbipõlemiseni ja see omakorda õpetaja lahkumisele haridussüsteemist.

Mida saaks kool ja lasteaed omalt poolt teha, et õpetaja vaimset tervist toetada?

Usun, et kõige olulisem on näidata eeskuju ning anda enda panus loomaks avatud ja toetavat töökeskkonda, kus vaimse tervise teemadel rääkimine pole tabu. Oluline on ka anda signaal, et õpetaja võib oma muredega alati koolijuhi või otsese juhi poole pöörduda. 

Teiseks, eelarvelisi otsuseid tehes peab tasakaalus hoidma koolitusraha õpetamiskvaliteedi ja õpetaja enda vaimse tervise või töörõõmu toetamise jaoks. Näiteks Setomaal toimus hiljuti kultuuri- ja haridustöötajatele koolitus töörõõmu teemal. Usun, et see andis uue hingamise kõigile osalejatele enda hoidmiseks ja kolleegide toetamiseks. See oli sama vajalik või lausa vajalikum kui mõne uue õppematerjaliga tutvumine.

Kolmandaks tasub arengukavade koostamisel võtta sihiks ka õpetajate emotsionaalse ja vaimse tervise toetamine ning leppida kollektiivi sisendi põhjal kokku konkreetsetes sammudes selleni jõudmiseks.

Neljandaks soovitan teha koostööd kohalike ettevõtete ja asutustega. Ettevõtted kujundavad üha teadlikumalt oma mainet ja rolli toetussüsteemide ja partnerlussuhete kaudu. Näiteks Värskas saavad õpetajad kord kuus külastada tasuta kohaliku spaa ujulat, jõusaali või käia massaažis. Ehk on mõnes kogukonnas võimalik koostöös ettevõtetega toetada õpetajate harrastussporti, hobisid, leida ettevõtetest asendusõpetajaid või teemapäevade korraldajaid õpetajatele ühise reisi korraldamise ajaks või jagada omavahel heaolu/vaimse tervise spetsialiste. Kogukonnas asub jõud, mida saab heade suhete loomisel ära kasutada.

Mõistagi sõltub koolijuht paljuski koolipidaja otsustest ning väärtustest. Soovin igale haridusasutusele jõudu ja jaksu ka kohaliku omavalitsusega suhtlemisel, et tõestada ära lisaressursside vajadus õpetajate vaimse tervise hoidmiseks, heaoluspetsialisti palkamiseks, või motivatsioonipaketi täiendamiseks näiteks psühholoogide, vaimse tervise päevade või harrastuspordi toetamise kompenseerimiseks. Erasektoris on taolised motivatsioonipaketid normiks saanud, kuid haridussüsteemis peab nende nimel veel kõvasti häält tegema.

Soovitage palun õpetajatele viise, kuidas oma vaimset tervist hoida.

• Soovitan esmalt analüüsida, mis sinu tassi täidab, ning lisada selle täitmine oma tööülesannete hulka. Olgu selleks jalutamine metsas, trenni tegemine, raamatu lugemine või muu. Sina oled prioriteet number üks. Ka lennukis ei tohi aidata teisi enne, kui sul on hapnikumask peas.
• Õpi ütlema ei. Ägedaid ja vahvaid võimalusi enesearenguks, uuteks projektideks ning üritusteks tuleb ka tulevikus! Kõigest ei pea osa võtma kohe nüüd ja praegu. Hea koolijuht mõistab seda ning austab su otsust.
• Usun, et loodus on kõikvõimas ravim. Mine metsa, aeda või kohalikku parki tiigi äärde – see rahustab, inspireerib ja tasakaalustab.
• Räägi julgelt oma vaimsest tervisest ja vajadustest ka koolijuhi ja perearstiga. Kui füüsilise tervise murede puhul pole meil tabu küsida vaba päeva, siis vaimse tervise mured võivad jääda vaka alla. Anna koolijuhile julgelt märku, kui hakkad tundma, et oled üle töötanud või läbi põlemas, ning ära karda võtta vaimse tervise murede korral haiguslehte. See pole nõrkuse märk.
• Uinuda ja ärgata tuleb eri kuupäevadel! Hea õpetaja on puhanud õpetaja.
• Usalda õpilasi ja anna neile rohkem vastutust tunnis. Aktiivõppemeetodeid kasutades ei pea sina nii palju tunde ette valmistama, õpilastel on tunnis suurem roll, nad on aktiivsemad ning ka õpivad tegelikult efektiivsemalt. Ja nii saad ehk kauem magada.
• Tunnusta ennast hea töö eest. Märka ka väiksemaid õnnestumisi, olgu selleks hästi ettevalmistatud tund, õpilaste hea tuju tunni lõpus või julgus seista enda vajaduste eest. Patsuta endale õlale ja ole enda üle uhke.
• Inspireeru! Kuula haridusteemalisi taskuhäälinguid, loe raamatuid või jälgi haridusalaseid sotsiaalmeediakanaleid. Hoia armastust oma töö vastu ja leia inspireerivaid mõtteid ja võtteid. 
• Samal ajal on oluline leida aega lülitada haridusteemad oma ajus välja.
• Ole suunanäitaja! Võimalusel paku juhtkonnale välja vajadusi ja/või võimalusi vaimse tervise teemaliseks koolituseks õpetajatele, grupi-coach’inguks, ühisüritusteks töörõõmu tekitamiseks või vaimsest tervisest avatult rääkimiseks. 
• Võimalusel looge kolleegidega koolis pesa tukastamiseks. Ehk on koolis ruum, mida ei kasutata pea üldse, viige sinna üks diivanvoodi, pleedid ja padjad. Kel vaja, saab ehk pärast tunde korraks pikutada ja end päevast välja puhata. 
• Meeldivad emotsioonid õpetajate tuppa! Kuigi õpetajate tuba on tihti koht, kus õpetajad saavad end ventileerida ja muresid jagada, on oluline leida ka ruumi ja rituaale õnnestumiste ja nalja jagamiseks. Olgu see kolleegi märkamise tahvel, õpilaste naljakate tsitaatide kogumine, hea tuju sahtel või rootsipärane fika-nurk kohvimasina ümbruses, kus tööasju arutada ei tohi. Uurige hoopis vahvaid seenelkäigu kogemusi või raamatusoovitusi. Töörõõm ning turvaline ja meeldiv töökeskkond aitavad kaasa tugevamale vaimsele tervisele, veedame ju tööl suurema osa oma ärkveloleku ajast.
• Ole avatud võimalustele end hoida. Kuigi vaikuseminutid, kovisioonid, supervisioonid või coaching’ud võivad tunduda uue aja suundumused, on neil teaduslik põhi all, on vaja vaid sinu usku neisse. Võib juhtuda, et õpetaja ei haara võimalustest kinni, kuna kahtleb pakutu efektiivsuses. Kuid tuleb olla avatud ja proovida!

---

KOMMENTAARID

Kaidi Kolsar, Haridusmentor,
Viimsi Gümnaasiumi õpetaja ja karjäärijõustaja:

Läbipõlemine tekib pikaajalise suure stressi tulemusena ning vähendab õpetaja töö- ja tegutsemisvõimet. Koolis töötades olen näinud, et järjepidevat stressi võivad tekitada näiteks töö vastutusrikkus, kõrged nõudmised iseendale ja teistele, suur töökoormus või igapäevased keerulised üleelamised, samuti keerulised suhted õpilaste, vanemate või töökollektiiviga. Õpetaja läbipõlemise oht on keskmisest suurem, sest ta on iga päev vahetus emotsionaalses kontaktis teiste inimestega. 

Eesti Haridustöötajate Liidu 2022. aastal õpetajate seas korraldatud uuringus selgus, et läbipõlemist on kogenud lausa 92% õpetajatest. Läbipõlemise ennetamine sõltub palju sellest, kuivõrd õpetaja saab ja oskab tööstressi maandada. 

Tööandja saab õpetajaid toetada läbimõeldud töö- ja palgakorraldusega. Alustav õpetaja vajab mentorit, kes aitab sisse elada, ning mõistlikku tunnikoormust, et oleks aega ette valmistada ja anda tagasisidet. Ka kogenud tegevõpetaja ei tohi jääda tagaplaanile. Tähtis on, et inimene ei jääks oma muredega üksi. Selleks saab õppeasutus pakkuda regulaarseid võimalusi osaleda kovisioonis ja/või supervisioonis või kohtuda haridusmentoriga. Ka kolleegina saab teise jaoks olemas olla: märgata, kuulata, toetada. Märganud, et kolleeg on millegi toredaga hakkama saanud, tasub oma kiitus sõnastada, sest tunnustuski aitab töörõõmu hoida.

Õpetaja saab oma heaolu säilitamiseks silmas pidada lihtsaid tõsiasju, mis jäävad argitoimetuste keskel sageli tagaplaanile. Seepärast on hea neid aeg-ajalt meelde tuletada.

Et end hoida, tasub

• seada esikohale iseennast ehk pöörata teadlikult tähelepanu enda vajadustele (füüsiline koormus, tervislik toitumine, piisav puhkus);
• osata öelda ei, et saaks öelda jah tegevusele, mis päriselt kõnetab;
• panna paika töö- ja eraelu piirid, sealhulgas planeerida päevakavas lisaks töistele tegemistele aega ka puhkuseks;
• õppida end välja lülitama, et puhkeajal tõepoolest puhata. Õpetaja ei pea olema kogu aeg kättesaadav ega vastama hilisõhtul või nädalavahetusel õpilaste ja lastevanemate kirjadele;
• veeta aega nii iseenda seltsis kui ka lähedastega, planeerida see teadlikult oma kalendrisse;
• praktiseerida tänulikkust ehk mõelda iga tööpäeva lõpus, mis oli päevas toredat ja väärtuslikku;
• olla enda vastu sõbralik ja lahke: eksimine on inimlik ning ka õpetaja on inimene, seega ei pea end eksimuste pärast nüpeldama, vaid neid tuleb vaadata osana inimeseks olemisest;
• teadvustada õpetajatöö eripära ning keskenduda tööalasele enesehoiule kovisiooni- või supervisioonigrupis või õpipartnerist haridusmentori toel.

Õpetaja, kes juba tunneb, et on läbi põlenud, vajab nii lähedaste kui ka kolleegide tuge, puhkust ja töölt eemal olekut. Kui üksinda enam ei oska või ei jaksa, tuleb pöörduda spetsialisti poole, kes saab läbipõlemise ületamisel abiks olla.

Marit Kannelmäe-Geerts,
Peaasi.ee haridusvaldkonna juht:

Õpetajatele, nii nagu ka kõigile teistele inimestele, on vaimse tervise hoidmiseks ja tegelikult ka taastumiseks olulised vaimse tervise vitamiinid ehk siis baasvajadused. Nendeks on uni ja puhkamine, tasakaalus toitumine, suhtlemine, head emotsioonid ja liikumine. Tasakaal vaimse tervise vundamendis tagab, et me tuleme igapäevaste pingete ja raskustega toime. See ei tähenda, et õpetaja jõuaks alati kõike vajalikku iga päev tasakaalus hoida. Aga oluline on, et me enda peale mõtleme, puudujääke märkame ja vajadusel võtame endale aega. Ka väikesed sammud ja muutused toovad tulemust, seda kinnitavad viimase aja uuringud. 

Tähtis on oskus abi küsida, aga ka seda pakkuda. Kas siis kuulata ära või pakkuda mingit tegevust, mis läbipõlemise märke ilmutava kolleegi puhul tundub oluline. Seetõttu rõhutame ka Peaasi.ee meeskonnas, et töökohtadel peab olema piisavalt inimesi, kes oskavad anda vaimse tervise esmaabi. 

Tähtis on tõdeda, et andes vastutuse õpetajate heaolu eest ainult õpetajatele endale, võime tekitada hoopis vastupidise olukorra – asutustes või laiemalt kogukondades, kus vaimset tervist oluliseks ei peeta, on väga keeruline seista enda vajaduste eest ja paluda abi. Seega on otsustava tähtsusega ikkagi koolijuhtide ja koolipidajate hoiakud, teadmised ja ka praktilised lahendused.