Õpetajate Lehe laureaat 2023 –
Rain Mikser
Õpetajate Lehe toimetus valis tänavuseks laureaadiks Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi vanemteaduri, Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi haridusteooria kaasprofessori ja Õpetajate Lehe kaasautori Rain Mikseri. Tunnustus sai autorile osaks mitme haridusfilosoofilise ja ühiskonnakriitilise kirjutise eest.
Rain Mikser kirjutas Õpetajate Lehele esmakordselt 2007. aasta veebruaris loo nimega „Akadeemilise pedagoogika kaitseks“, milles arutles Eesti õpetajakoolituse oleviku ja tuleviku üle. „Üllatun isegi, et arvan täpselt samamoodi ka nüüd, küll kasutaksin praegu märksa vähem võõrsõnu,“ arvab autor 16 aastat hiljem.
Samal aastal kirjutas Mikser Õpetajate Lehele korduvalt, siis aga tuli kaastööde kirjutamisse pikem vahe, sest autori neelas töö TLÜ kasvatusteaduste instituudi direktorina, alates 2013 vanemteadurina. Nii aktiveerus ta kaasautorina jälle alles aastapäevad tagasi.
Õpetajate Leht
Õpetajate Lehe laureaat 2021
Riin Seema – Kelle probleem on Eesti lapse digisõltuvus?
Õpetajate Lehe laureaat 2019
Ei ole vaja kõike ise uuesti teha
MARGUS PEDASTE, pedagoogikateadlane, Tartu Ülikooli haridustehnoloogia professor
Minu soovitus haridusinimestele on lubada vähem, aga täita lubadusi väga hästi, minna sügavuti, pühenduda, kaasata ja teha koostööd ning tunda rõõmu tulemustest.
Näiteks võiks kaaluda, kuidas taaskasutada kestliku arengu põhimõtetest lähtuvalt erinevate uuringute andmeid – on need siis näiteks meie lõppenud ja avalikult kättesaadavaks tehtud DigiEfekti projekti andmed või sel õppeaastal avaldatavad uued PISA uuringu andmed.
Õpilased teevad uurimistöid, samamoodi üliõpilased ja ka koolide juhtkonnaliikmed. Oluliste järelduste, otsuste ja soovituste tegemiseks ning seniste ebatõhusate praktikate muutmiseks tuleks võtta aega probleemide sõnastamiseks ja vastuste otsimiseks olemasolevaid andmeid ja andmekogumise vahendeid kasutades.
Ei ole vaja kõike ise uuesti teha. Meie ajaressurss on piiratud ja selle tark kasutamine on meie võimalus säästa aega vaimse ja füüsilise tegevuse tasakaalu hoidmiseks ning teistega suhtlemiseks, teiste toetamiseks, üksteise jaoks olemas olemiseks ning kõige toreda üle rõõmustamiseks.
Õpetajate Lehe laureaat 2018
Kokku hoida võib mujalt, aga mitte laste arvelt
EDA-MAI TAMMISTE, Kiili Lasteaia direktor
Olen olnud lasteaiajuhina alushariduse valdkonnaga seotud 13 aastat ning varasemalt oma laste kaudu umbes sama kaua. Enne seda töötasin koolis. Seega, olen haridusega kokku puutunud juba pikka aega.
Armsad õpetajad!
Märkame igat last, kuulame ära ning oleme toeks. Mõne lapse jaoks võib kool või lasteaed olla ainus koht, kus ta saab rahulikult olla ning kõhu täis.
Püüame olla paindlikud ja loovad ning kaasame lapsi õpetamise protsessi. Parim motivatsioon õppimiseks on teha õppeaine lapse jaoks huvitavaks.
Usaldame lapsi, nad on tublimad ja taiplikumad, kui arvata oskame.
Head koolijuhid!
Ühiskond muutub kiiresti. Ka haridusasutused peavad minema muutustega kaasa. Soovin, et lasteaedade ja koolide juhtidena seisaksime selle eest, et iga laps saaks oma võimetele vastavas keskkonnas õppida ja areneda, kuid ei unusta selle juures ka õpetajaid.
Poliitikud, hariduse üle otsustajad!
Lapsed vajavad nüüd ja praegu parimat haridust – kokku hoida võib mujalt, aga mitte laste arvelt. Kui me praegu ei panusta haridusse, siis ei saa me rääkida Eesti riigi jätkusuutlikkusest. Soovin pädevaid otsustajaid ja ootan arukaid otsuseid.
Õpetajate Lehe laureaat 2017
Üks kõigi ja kõik ühe eest!
MAIE TUULIK, kasvatusteadlane
Mitte kusagil ja mitte kunagi ei tohiks ükski õpetaja leppida sellega, et õpilane teda mõnitab, sõimab ja naeruvääristab. Eneseväärikuse ja ametiväärikuseta ei ole õpetajatööl mingit mõtet.
Koolijuht peaks seisma oma õpetajatega ühel poolel ja kaitsma neid väljastpoolt tulevate ähvarduste ja süüdistuste eest. Üks kõigi ja kõik ühe eest – vaid koos on nad ühtne koolikogum.
Haridusametnikele võiks olla suureks eeskujuks haridusministri mind tõsiselt üllatav ja rõõmustav otsus ühe väikese maakooli kaitseks.
Õpetajate Lehe laureaat 2015
Ega siis ainult lapsed lugema pea! Ehk üks raamat õppeaasta igasse kuusse
PRIIT PÕHJALA, semiootik, kirjastaja ja toimetaja
Kirjastaja, toimetaja ja inimesena, kes usub hea kirjanduse võluväesse, soovin Eesti õpetajatele, koolijuhtidele ja hariduse üle otsustajatele rohkem aega raamatute lugemiseks ja esitan ka lühikese soovitusliku kirjanduse loetelu – üks raamat õppeaasta igasse kuusse. Ega siis ainult lapsed lugema pea!
Kohe lõppevasse septembrisse sobib vene kirjaniku Grigori Osteri „Vallatu matemaatika“. Piisab sirvimisestki – ülesanne siit, teine sealt. Selgub, et vahel võib lõbus olla isegi nii tõsine ja tähtis asi nagu matemaatika, ja üldse, kõike ei maksakski kogu aeg hirmus tõsiselt võtta.
Oktoober: Uus-Meremaa kirjaniku David Hilli noorsooromaan „Näeme veel, Simon!“, mis jutustab tavakoolis õppivast lihasdüstroofiaga poisist. Traagiline, ent samas naljakas ja soe lugu aitab paremini mõista ravimatu haigusega lapse ja ka tema sõprade hingelisi läbielamisi.
November: vene klassiku Eduard Uspenski „Karusloomade internaatkool. Õpetlik lugu ühest õpetajast ja tema karvastest sõpradest“. Koolielus on omajagu absurdset ja oskust sellega toime tulla läheb vaja igal pedagoogil. Jutustus tütarlaps Ljusjast, kes satub õpetajaks karjale veidratele loomadele, on absurdilihaste treenimiseks just sobiv vahend.
Detsember: poola kirjaniku Jan Brzechwa „Pan Kleksi akadeemia“, kus minategelane Aadam Põikpea läheb õppima iseäraliku ja karismaatilise professor pan Kleksi kooli. Tänapäeval tuleb õpetajal tähelepanu saamiseks olla näitleja, mustkunstnik ja mida kõike veel, ja pan Kleks pakub siin head eeskuju. Temal, tõsi küll, oli privileeg olla muinasjututegelane …
Jaanuar: inglise kirjaniku Adam Kay lõbus ja õpetlik „Kay anatoomia“, mis püüab vastata ka sellistele küsimustele, „mille puhul vanemad ja õpetajad kiiresti teemat vahetavad“. Ajal, mil vaktsineerimisvastased ja igasugu soolapuhujad püüavad koolideski oma ideid levitada, on hea lugeda endise arsti arusaadavaid selgitusi selle kohta, kuidas inimkeha ja meditsiin päriselt toimivad.
Veebruar: Jüri Parijõe „Teraspoiss“, 1938. aastal Vabariigi Presidendi auhinna saanud jutustus kaheteistaastasest orvust Jaanist, kes satub laste varjupaika, siis aga ulakate poiste ehk nii-öelda koertekooli. Üliõpilase Pärna tegelaskuju kaudu näitab autor, kui oluline on täbaras olukorras lapsele kas või ühe täiskasvanu tugi ja mõistev suhtumine.
Märts: prantsuse kirjaniku Marcel Pagnoli romaan „Minu isa kuulsusrikkad päevad“, kus autor kirjeldab üht oma lapsepõlvesuve imelises metsikus Provence’is. Tähtis roll on Marceli õpetajast isal, seda enam et tegevus toimub ajal, mil õpetajatest ja õpetamisest lugupidamine polnud veel kadunud traditsioon.
Aprill: René Goscinny ja Jean-Jacques Sempé „Väike Nicolas“, prantsuse lastekirjanduse klassika. Nimitegelase ja teiste pööraste, kuid ülimalt armastusväärsete marakrattide koolielu kirjeldused aitavad hoida head tuju ja kõva närvi ka kevadiselt püsimatu klassi ees seistes, ilma et peaks vahepeal vargsi õue hiilima ja küüntega aiaposti kraapima.
Mai: meie aja ühe viljakama ja populaarsema inglise lastekirjaniku David Walliamsi „Maailma halvimad õpetajad“. Kujutan ette, et igal tublil pedagoogil esineb identiteedikriise ja küsimusi stiilis, kas ta ikka on sobiva ameti peal. Noh, Walliamsi jäledate õpetajate galerii paneb asjad õigesse perspektiivi …
Ja juunikuuks soovitan ulmekirjanikuna tuntud Ray Bradbury lüürilist lapsepõlveromaani „Võilillevein“, mis kõneleb kaheteistaastase Douglase maagilisest suvest ühes Ameerika väikelinnas. Koolist siin juttu ei ole, aga küllap vahel ongi hea kool ja õpetamine ja muu säärane vaimse tervise huvides natukeseks päris ära unustada.
Lisa kommentaar