Leiutamine on äge! See on millegi uue väljamõtlemine. Aga ka arendamine, ümberehitamine, paremaks tegemine. Leiutamisega tegelev inimene on leiutaja või siis ka leidur. Leiutamisega võiks kaasneda au ja kuulsus. Teame ju hästi, et telefoni leiutajaks peetakse šotlast Alexander Graham Belli, elektripirni leiutajaks Thomas Edisoni jne. Mõnikord ka vaieldakse selle üle, kes päriselt mida leiutas. Selge on see, et kõik tuntud leiutajad on jätnud maha hulgaliselt materjali ja leiutised ära patenteerinud. Niisiis on tähtis oma mõttelend kirja panna, joonised ei tohi aga ainult leiutaja enda pea sisse jääda. 

Aga kuidas leiutamisega alustada? See on lihtne, istud laua taha ja … . Ei, ei – lähed garaaži ja … . Ei, ei, ei – see pole üldse lihtne. Sellepärast ongi leiutajaid vähe, sest esmapilgul tundubki päriselt millegi uue leiutamine äärmiselt keeruline. Aga kui leiutajaid on vähe, siis võiks maailm olla üks lõpmata igav paik, sest kuidas on võimalik, et mõnikümmend leiutajat on loonud selle kõik, meie ümber. Eestis on ametlikult üks selle elukutse esindaja, Ahhaa leiutaja Tanel Linnas.

Tegelikult pole leiutamine pelgalt millegi uue väljamõtlemine, see on protsess, millega võib saavutada eesmärke mistahes valdkonnas. Leiutamine on tegelikult õppeprotsess, kus kõige olulisem on  märgata ja analüüsida probleemi, et leida parim lahendus. Leiutamine on mõttelaad – see on oskus luua lahendusi, mis on tulusamad, lihtsamad ja huvitavamad, inimsõbralikumad, ilusamad, loodust säästvamad ja turvalisemad. Ja tegelikult pole see oskus ainult käputäiel leiutajatel, vaid kõigil inimestel. Need, kes igapäevaselt selle nimel töötavad, et muuta meid ümbritsev keskkond toimivamaks, mõistlikumaks, lihtsamini kasutatavaks, nimetatakse disaineriteks. Aga kui leiutamine on disain ja leiutamisprotsess on disainiprotsess, siis järelikult saame leiutamiseks kasutada ka disainiprotsessi põhimõtteid ja näpunäiteid – nii muutub leiutamine hoopis lihtsamaks. 

Tegelikult leiutame me kõik, igapäevaselt, aga me ei teadvusta seda endale või ei oska seda märgata – veel vähem julgeme nimetada end disaineriteks. Disaineriks tuleb õppida, aga leiutajaks võib end pidada igaüks. Disainimine on süsteemne lähenemine maailma parandamisesse. Kui me vaid suudaks kõik leiutajad panna seda protsessi nautima ja süsteemselt kasutama.

Lihtsustades võime jagada disainiprotsessi neljaks faasiks. 

• Avastamise faas. Kõik saab alguse probleemist. Sel ajal tuleb avastada uut informatsiooni. Taustauuringutega selgitada välja projekti parameetrid ja piirid. Sõnastatakse lähteülesanne.
• Kirjeldamise faas. Selles defineeritakse täpne probleem, mis võib lähteülesande probleemist erineda. 
• Arendamise faas. Arendamise faasis toimub ajurünnak ja ideede avardamine. Ideid kombineeritakse, katsetatakse, mängitakse läbi ja luuakse uusi kontseptsioone.
• Valmistamise faas. Selles toimub projekti viimistlemine, prototüüpimine, dokumenteerimine ja elluviimine.

Täpsed etapid ja soovitused on leitavad ka õppematerjalidest: www.miks.ee/tugimaterjal.

Kõik oma probleemilahendused võib esitada õpilasleiutajate konkursile. Tööde esitamise tähtaeg on 15. oktoober.
Täpsema info tingimuste kohta leiab Eesti Teadusagentuuri kodulehelt etag.ee/leiutajad.

Soovime teile uueks õppeaastaks oskust märgata igapäevaseid probleeme ja uudishimu nende lahendamiseks!