Uus õppeaasta on alanud ning kooliteed alustanud laste asemele tulevad lasteaedadesse uued mudilased, kellega lepitakse kokku rühmareeglid. Sellest, millised need on ja kuidas neid ellu rakendada, rääkisime augusti keskpaiku Harkujärve Lasteaias. Vestlusringis osalesid direktor Airi Kukk, Metsvintide liitrühma õpetaja Rita Kangur ja assistent Mairi Reimann ning Põldlõokeste rühma õpetajad Katri Vahesalu ja Ingrid Masing.

Kas praegusel ajal, mil lasteaedades on kasutusel lapsest lähtuv õpikäsitus, on üldse rühmareegleid vaja?

Õpetaja Ingrid Masing: Kindlasti on vaja, sest laps vajab harjumuspärast päevarütmi ja -rutiini. Varasema ajaga võrreldes on erinevus selles, et me räägime reeglid ehk teisisõnu kokkulepped läbi ja lepime need kokku koos lastega.

Õpetaja Rita Kangur: Jah, käitumise kokkulepped sünnivad koostöös lastega. Sel viisil mõistab laps nende vajadust.

Õpetaja Katri Vahesalu: Praegu on rühmas veel kohanemise ja üksteisega tutvumise periood. Aga algusest peale oleme lastele igapäevatoimingute juures märku andnud, kuidas rühmas käituda tuleb. Neile, kes tulid meile sõimerühmast, on maja tuttav ja kokkulepped enam-vähem teada. Rohkem tähelepanu vajavad kodust tulnud või eesti keelest erineva kodukeelega lapsed.

Direktor Airi Kukk: Reeglid, õigemini küll suunised või kokkulepped on olnud lasteaias ajast aega, kusjuures arvan, et praegu on need olulisemad kui kunagi varem. Kui varem oli õpetaja tegevus suunatud üheaegselt kogu rühmale, siis nüüd igale lapsele eraldi. See on oluline mõtteviisi muutus. Kõigi asjaosaliste – õpetajate, laste ja lastevanemate – vahel ühisosa leidmiseks on vaja varasemast rohkem kokkuleppeid ja selgemaid sõnumeid, sest kodudes on reeglid seinast seina.

Õpetaja Rita: Praegusel ajal on õpetajal kindlasti raskem reegleid seada. Aastaid tagasi olid kodu ja lasteaia reeglid sarnasemad, nüüd tuleb ennast rohkem kehtestada, et ühised kokkulepped omaks võetaks. Me ei tee seda käskude ja keeldude vormis, vaid selgitame ja põhjendame. Samas tuleb olla konkreetne – jah tähendab jah ning ei on ei. Kolmeaastased saavad sellest juba aru küll. Nii on neil ka kergem kohaneda, kui olla konkreetne. Mõnikord tuleb vanematele samuti meie kokkuleppeid põhjendada ning enamasti nad mõistavad, milleks üks või teine asi vajalik on. 

Kas lasteaias lähtutakse ühistest reeglitest?

Direktor Airi: Jah, meil on lasteaia kodukord, mida me just kevadel uuendasime. See on meie jaoks n-ö püha dokument, mis on mõeldud järgimiseks lastele, peredele ja kõigile töötajatele. Keegi ei saa öelda, et ta seda reeglit ei täida. Paraku puutume igal sügisel kokku peredega, kes last lasteaeda tuues neid reegleid järgida ei taha. 

Perede harjumused, eelistused, käitumismustrid on hästi erinevad, sajasel skaalal võttes nullist sajani. On peresid, kus kõik on lubatud, ja neid, kus reeglid on viimseni lihvitud ja asjad peavad käima nööri mööda. Lasteaias lähtumegi kodukorrast ehk ühistest juhistest, mis aitavad meil koos toime tulla ja millega peavad kõik arvestama. Kodukorrale lisaks on olemas õuereeglid ja päevakava ning muidugi rühmades kehtivad kokkulepped.

Millised rühmareeglid on teie enda jaoks kõige olulisemad?

Õpetaja Rita: Mina paneksin esikohale sõbraliku käitumise.

Õpetaja Ingrid: Jah, üksteisest hoolimise.

Assistent Mairi Reimann: Kindlasti on tähtsad tervise- ja hügieenireeglid, alates sellest, et haiget last lasteaeda ei tooda. Samuti viisakusreeglid. „Tere“, „head aega“, „palun“, „aitäh“ näitavad teistest lugupidamist ja seda saavad täiskasvanud lastele oma eeskujuga õpetada.

Üks ajale hästi vastu pidanud lasteaiareegel on: toas kõnnin, õues jooksen. Mida te sellest arvate?  

Direktor Airi: Meie majas on see reegel väga oluline, sest rühmaruumid on 90 ruutmeetrit suured ja vaheseinu pole. Avarad ruumid ja pikad koridorid ahvatlevad lapsi jooksma, mistõttu tuleb hoolega jälgida, et majas liigutaks rahulikus tempos.  

Õpetaja Rita: Tuleb nuputada, kuidas selgitada seda kolmeaastasele nii, et ta sellest ka aru saaks. Täna hakkasidki kaks mudilast rühmas ringiratast jooksma. Tahtsin neile juba öelda, et toas kõnnin, õues jooksen, aga otsustasin ette näidata. Ütlesin, et vaadake, põrand on libe ja kui te jooksete, võite kukkuda. Ja tegin kukkumisliigutuse. Lapsed jäid seisma ja vaatasid mind ehmunud näoga. Nii et sageli ongi abiks näitlik ja mänguline lähenemine. 

Direktor Airi: Sama oluline kokkulepe on rääkida kordamööda ja vaikse häälega, sest lapsi on palju ja ruumid kajavad, mistõttu müra on liiga palju.

Õpetaja Rita: Meil ongi praegu nii, et suuremate poiste automäng kipub liiga valjuks minema ja väiksemad ei talu seda. Imelik on lastele öelda, et mängigu tasem. Et kogu aeg ei peaks poisse keelama, on meil valgusfoori süsteem. Kui kisa muutub liiga valjuks, hakkab foor piiksuma ja poisid võtavad vaiksemaks.

Kas õuealal on oma reeglid?

Assistent Mairi: Jah, kuna õues on palju mänguvahendeid ja atraktsioone, peavad seal reeglid olema, et õnnetusi ei juhtuks.

Õpetaja Rita: Meie laste nõukogusse kuuluvad lapsed sõnastasid need reeglid ise ja käisid rühmades neid teistele lastele ka tutvustamas. 

Direktor Airi: Õues on nad väga agarad märkama, kui keegi näiteks kiigel püsti seisab, ja sekkuvad kohe.

Käitumisharjumusi on ilmselt lihtsam õpetada kui näiteks sõbralikkust, abivalmidust ja muid selliseid iseloomujooni.

Direktor Airi: Tõepoolest, väike laps ei tea nende sõnade tähendust ega oska neid mõisteid lahti seletada, seepärast tuleb n-ö pehmeid reegleid omandada täiskasvanu juhendamisel ja suunamisel tegevuse kaudu, mängides jne.

Õpetaja Rita: Mängisime eelmise rühmaga peaaegu iga päev üht emotsioonimängu. Meil on rühmas eri näoilmetega nukud, mille abil lapsed saavad olukordi läbi mängida, oma emotsioone väljendada, selgitada, mida keegi tundis. Aja jooksul õppisid nad selle mängu kaudu nii üksteist tundma kui ka sõbralikkust ja abivalmidust välja näitama. Liitrühmas on tore näha, kuidas suuremad aitavad väiksemaid.

Õpetaja Ingrid: Olen samuti võtnud kaks kaisukaru ja mänginud tüli põhjustanud olukorra lapsega omaette olles läbi. Sinna juurde arutasime, kas ta käitus õigesti või oleks võinud midagi teisiti teha. Laps on juhtunust aru saanud ja edaspidi oma käitumist muutnud.

Kas mõnikord tuleb ka last karistada, kui ta kokkuleppeid ei täida?

Direktor Airi: Mina arvan küll, et laps peab mõistma, et tema halval käitumisel on tagajärg. See on asi, mis käib eluga kaasas ja millega tuleb samuti kokku puutuda. Lapsel ei tohiks jääda tunnet, et keegi teine lahendab tekkinud probleemi ära ja temaga ei juhtu midagi. Millestki loobumine või mõne tegevuse ära jätmine on üks võimalus seda õpetada.

Õpetaja Rita: Kui mängu käigus tehakse üksteisele haiget või minnakse asjade pärast tülli, olemegi öelnud, et need, kes sõbralikult mängida ja ennast vaos hoida ei oska, ei saa enam mängus olla.

Assistent Mairi: Selles keskuses, kus konflikt tekkis, tuleb käesolevaks päevaks mäng katkestada. Kui ta on järgmiseks päevaks järele mõelnud ja valmis mängima, saame juba uued kokkulepped teha. See on päris hästi aidanud.

Direktor Airi: Kõike saab ju öelda rahulikult ja kenasti. Kõige tähtsam ongi, kuidas midagi öelda: millise hääletooni ja suhtumisega lapsesse, määrav on just viis, kuidas suhelda.

Õpetaja Rita: Kui sa last armastad, võid talle öelda ka kriitilisi asju. Siis ta ei võta seda karistusena, kuna teab ja tunneb, et õpetaja hoolib temast.

Kui tähtis on, et rühma meeskond on reeglites ühel meelel? 

Õpetaja Ingrid: See on väga tähtis, eriti lasteaiaga harjumise perioodil. Lastel on oluline näha, et õpetajad suhtuvad ühtmoodi ja nõuavad samu asju. Muidu satub laps segadusse, kui ühe õpetajaga võib ühtmoodi ja teisega teistmoodi käituda. 

Direktor Airi: Õpetajate all mõtleme oma lasteaias kõiki rühmas töötavaid täiskasvanuid.

Kas õpetajal on keeruline teise õpetaja rühm üle võtta?

Õpetaja Rita: Kui lastel ja vanematel on eelmise õpetajaga halvad kogemused, võivad nad uude tulijasse eelarvamusega suhtuda. Uus õpetaja peab kindlasti ennast tõestama ja see on raske.

Õpetaja Katri: Minul oligi eelmisel aastal selline juhus. Üks koolieelikute rühma õpetaja lahkus ja läksin tema asemele. Alguses oli väike hirm, aga mind võeti seal hästi vastu.

Direktor Airi: Uus kooslus hakkas hästi tööle ja õhkkond muutus. Julgen öelda, et laste arengus tagasiminekut ei olnud, vastupidi, enne kooliminekut nad avanesid ja loodan, et nii mõnelgi jäid lasteaiast väga head mälestused. 

Õpetaja Ingrid: Lapsed hakkasid aru saama, et kokkuleppeid tuleb järgida seepärast, et kõigil on niimoodi parem, mitte põhjusel, et keegi nõuab.

Aastakümneid tagasi kehtis lasteaias kord, et enne taldriku tühjaks söömist lauast tõusta ei tohtinud. Samuti pandi vaikse tunni ajal seisma lapsed, kes magada ei tahtnud.

Direktor Airi: Jah, ka minu abikaasa on meenutanud, kuidas ta pea 50 aastat tagasi istus tunde söögilauas, pekitükid põses, ega tohtinud lauast lahkuda – halb mälestus kogu eluks. Meie majas midagi sellist küll ei ole. Samamoodi ei ole kohustuslik lõuna ajal magada, kellel und ei tule, see puhkab. 

Praegu kaldume mõnikord teise äärmusesse, näiteks leiab osa õpetajaid, et spordivõistlustel kohtade jagamine traumeerib last.

Õpetaja Rita: Mina arvan, et võistlusmoment võiks olla, eriti vanemates rühmades. Lapsed tahavad võistelda ning nende võistlusvaimu ja võidutahet tuleb innustada ja tunnustada. Küll aga ei tohiks võistelda selles, kes saab enne riidesse või sööb taldriku tühjaks. 

Olen korraldanud olümpiamänge, kus kõik lapsed said auhinna, aga andsime välja ka kuld-, hõbe- ja pronksmedali. Minu meelest on suur saavutus, kui laps suudab kaaslastele kaasa elada ja nende heade tulemuste üle rõõmustada, see on parim, mis üldse olla saab! 

Õpetaja Ingrid: Võistlustel saab igaüks ka iseenda üle rõõmu tunda – et ta kõigest jõust pingutas ja tegi enda parima tulemuse.

Kui reeglid ja kokkulepped on koos lastega tehtud, kas panete need rühmaruumi seinale välja ka? 

Õpetaja Ingrid: Ikka. Eelmise rühmaga tegime nii, et kõigepealt rääkisime ja mängisime reegli läbi, panime kirja ja siis tegin selle juurde lastest foto. Näiteks söögilauas käitumise reegli juures oli pilt, kus nad istusidki söögilaua taga, sõbralikult käitumise reegli juures aga kallistasid üksteist ja olid õnnelike nägudega. Nii oli neil kogu aeg kokkulepe silme ees ja jäi hästi meelde.

Direktor Airi: Iga rühma kokkulepped sünnivadki just konkreetse rühma ja keskkonna jaoks. Aja jooksul selgub, millist neist on vaja rõhutada ja kuidas seda teha.