1923. aastal hakkasin Krabi koolis käima.

Krabi õpetaja oli mu venna hea sõber Tsoorust, ta oligi kooli juhataja.

Seal oli nii, et magamistoas olid kotid. Magamistoa kõrval oli väiksem ruum, kuhu need kotid päevaks ära viidi, tekid ja linad ka. Õpetaja oli poissmees, tal oli kolm tuba. Tema kutsus mind ükskord enda juurde ja küsis, kas sul seal on paar-kolm sõbrannat. Ja siis ütles: „Ma annan teile ühe toa. Sinna saate kaks voodit panna, saate seal magada. Ja kui te olete nõus, siis koristate mul vahel, pesete põrandad ära, keedate mulle hommikul kohvi ja teete teed.“

Sõbrannad olid sellega nõus ja nii me siis kolisimegi sinna õpetaja korterisse. Tegime seal ka teistele lastele teed ja meil oli muidugi maru uhke tunne, et oleme kooliõpetaja perenaised. Eks me olime siis ju ettevõtlikud, tegime igasuguseid sööke. 

Vahel vaidlesime ka omavahel, et kas panna patta enne kartulid või tangud. Mäletan, läksin selle peale sõbrannaga päris tülli! Ma ei mäletagi, kellele õigus jäi, aga tüli mäletan küll! Ja seda, et kartulid tulid ikka enne panna.

Viis klassi käisin Krabi koolis. Rohkem klasse seal polnudki. Kuuendasse klassi tuli minna kas Rõugesse või Tsooru. Ma tahtsin Tsooru minna, mul elas tsõdse (isa õde) seal.

Noh, Tsoorus oli ka maru vahva koolis käia. Me olime koolis nädalate kaupa, vahel ei tulnud pühapäevaks ka koju. Õhtuti käis meil hirmus kaardimäng. Ja kui siis hämarik tuli ja tuli üles võeti, siis tuli õpetaja klassi ja mängiti ringmänge ja oh seda igavest lõbu!

Toiduga oli küll … Egas me siis saanud mingit sooja toitu. Meil oli nädala toit kaasas – kas tangupuder või mulgikapsad olid juba kodus ära keedetud – ja seal siis soojendati. Teed keedeti ka õhtul. Liha-leiba oli ka ja … Kõik olid söönud ja terved ja ei olnud häda midagi.

Ühe klassi käisin Tsoorus. Ega algkooli rohkem olnudki kui kuus klassi, siis tuli keskkooli minna, kes tahtsid edasi õppida. Mina ikka väga tahtsin … Läksingi siis Võru keskkooli. Võrus olin korteris Veera tsõdse pool. Ühe aasta olin ka võõraste juures. Seal sai ka süüa teha ja … Küllaltki kehvalt pidi läbi ajama, ei olnud seal laiutada midagi. Kasuisa oli rätsep, mis tema siis selle õmblemisega teenis … Palju toda maadki meil oli … Mamma kudus perenaistele kangaid ja ketras kõvasti, nii ma siis saingi kuidagi seal koolis käia. 

Aga siis suri kasuisa tütar ära, kes tal esimesest abielust oli, ja ta läks nii närviliseks, et jäi närvihaigeks ja viidi haigemajja ja oli seal kaheksa kuud sees. Nii ma ei saanudki enam kooli minna. Üks talv jäigi keskkooli lõpust puudu, ei saanud lõputunnistust. Mõtlesin küll, et lähen edaspidi, aga kus sa enam … Leidsin peigmehe ja oli vaja mehele minna ja nii see jäigi … Aga ma tunnen ikka sellest haridusestki, mis ma sain, et mul on lahedam elada olnud, ei ole ma hätta jäänud ei kirjatööga ega millegagi. Kõigega olen hakkama saanud ja ikka avaram vaade on olnud elule. 

Hilda Parts

TOIVO TOOTSENI KOGUST