Oktoobri algul lahkus meie seast haridusloolane Ilmar Kopso (10.06.1944–03.10.2023), kellelt ilmus ligi poolsada kirjutist haridusloo, ent ka kirjanduskriitika, esteetilise kasvatuse ja lugemissotsioloogia alal. Tänu laialdastele ajaloo- ja kultuuriteadmistele väärtustas ta kõrgelt meie haridusloolist pärandit ning analüüsis ja mõtestas seda nii oma kirjutistes kui esinemistes. Haridusloolasena tõdes Ilmar Kopso, et ajalugu ei õpeta, aga ajaloost võib õppida.

Aastatel 1984‒1986 täitis ta riikliku raamatukogu teadusosakonna juhataja rolli. Tema kolleegid meenutavad, et 1980. aastad olid riiklikule raamatukogule eriti töised uue raamatukoguhoone ehitamise kavandamise tõttu, kusjuures Ilmar Kopso juhitud teadusosakonnas korraldatud uuringud, koolitused jm aitasid uute plaanide seadmisele tõhusalt kaasa.

Raamatukogu kauaaegne täienduskoolituste korraldaja Krista Talvi meenutab: „Ilmar oli väga hea kirjanduse tundja, suure lugemusega. Kord planeerisime metoodikaosakonnas kohtumist Jaan Krossiga. Vaja oli kohtumisele leida hea moderaator. Pikalt mõtlemata oli Ilmar nõus moderaator olema. Ta juhtis kohtumist väga oskuslikult ja läbimõeldult, nii et rahvakirjanikki tundis rahulolu sellest.“

Kolleegide sõnul hindas Ilmar Kopso väga kõrgelt raamatuid ja kontakte kirjanikega. Teadusosakonnas võis teda ikka leida kellegi kuulsa kirjanikuga mõnusalt piipu popsutamas ja vestlemas. Ta nautis neid hetki.

Krista Talvi mäletab: „Raamatuhuvi ei raugenud Ilmaril kunagi. Kui kingitustest juttu tehti, siis soovis ta ikka raamatut, kas oli see tal juba välja valitud või mõtlesid selle välja kinkijad. Viimati mäletan, et Ilmarile kingiti Antoine de Saint Exupéry „Väike prints” – raamat, mis tuntud ja varemgi loetud, tõi tema näole avala naeratuse ja rõõmu.“

Rahvusraamatukogu kauaaegne töötaja Kai Välbe mäletab: „Ilmar Kopso, tolleaegne teadusosakonna juhataja, kutsus mind kaasa lööma sotsioloogilises uuringus „Tammsaare ja meie“, mille fookus oli suunatud inimeste lugemusele. Kusjuures uuriti väga konkreetselt, milliseid uusi ilmunud raamatuid loetakse ja mida neist arvatakse. See uuring sündis Tartu Ülikooli sotsioloogide eestvõttel, raamatukogutöötajad olid toetavad jõud, kes levitasid ankeete raamatukogu kasutajate hulgas. See oli põnev, sest paljuski tänu Ilmarile muutus see töö sisukaks ja haaravaks. Mäletan, et Ilmar võttis mind kaasa Tartusse uuringu lõpetamise konverentsile. Milline au oli seal olla ja kohtuda Marju Lauristini, Peeter Vihalemma jt korüfeedega! Ilmar suhtles nendega vabalt, oli oma erudeerituses võrdne partner, keda kõik tundsid ja austasid.“

1987. aasta sügisel asus Ilmar Kopso juhtima Eesti Pedagoogikamuuseumi (märtsist 1993 Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum). EPAM-i juhtimisele ja arendamisele pühendas ta oma elust 19 aastat, 2006. aasta sügiseni. Kui 2006. aastal Ilmar Kopso töö Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumis lõppes, ühines ta uuesti rahvusraamatukoguga. Esialgu osales ta kogude arenduse osakonna raamatutöörühmas ja mõni aeg hiljem hakkas tegelema digiteeritud väljaannete arhiveerimisega digitaalarhiivis DIGAR. Andmebaas DIGAR oli Ilmaril nii selge, et ta võis esineda ka koolitajana.

Ilmar Kopso oli lõpetanud Tallinna 39. Keskkooli (1962) ning Tallinna Pedagoogilise lnstituudi eesti keele ja kirjanduse erialal (1970). Aastail 1970–1972 töötas ta Viljandi 1. Keskkoolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana, seejärel Viljandi Keskraamatukogus komplekteerimisosakonna juhatajana. Vahemikus 1974–1980 oli ta Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudi teadur, seejärel töötas ENSV Riikliku Raamatukogu teadusosakonnas, olles aastail 1984–1986 osakonnajuhataja.

1990.–2000. aastatel juhendas Ilmar Kopso Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituudi kooliajaloo uurimisrühma ja osales ühe asutajaliikmena Eesti Akadeemilise Pedagoogika Seltsi tegevuses.

Perekond oli Ilmari elus olulisel kohal, ta oli hooliv abikaasa, isa kahele tütrele ning vanaisa lastelastele. Ilmari suur sõber oli neljajalgne vöödiline Kiisu.

Raamatukogundus- ja kirjastustegelane, praegune Viimsi Raamatukogu direktor Tiiu Valm tõstab esile Ilmar Kopso artiklite ja muude publikatsioonide tähtsust. „Ta ütles alati, et tema vaimne õpetaja oli Kalju Leht, tuntud eesti kasvatus- ja kirjandusteadlane. Ilmar võis rahul olla nii enda kirja pandud ja avaldatud kui enda koostatud tööde ja kogumike üle. Ükskord, juba taasiseseisvunud Eestis ütles Ilmar, et ei pea ühegi oma artikli pärast piinlikkust tundma, kõik oli asjakohane ja nõukogulikust mentaliteedist vaba. Loodetavasti koostatakse kunagi ka Ilmar Kopso bibliograafia.“

Tiiu Valm: „Ilmaris oli eriline võlu: oli neid, kellega ta ei sobinud, kuid rohkem oli neid, kellele ta oli sümpaatne, sõbralik kaaslane.

Aitäh Ilmarile kõige eest! Ta oli tark ja vaimukas kolleeg, hea sõber ja kuldaväärt inimene, kellele kahjuks enam kunagi ei saa öelda, et järgmine kord näeme. Aga mälestused jäävad meiega alatiseks.

Artikkel põhineb Tiiu Valmi kogutud ja kirjutatud meenutustel ning EPAM-i järelehüüdel sotsiaalmeedias.