Üks perekond – ema ja isa kahe tütrega. Teine pere – ema ja isa oma pojaga. Teine maailmasõda. Amsterdam. Kitsuke pelgupaik hoovimajas. Kaks aastat lootust ja lootusetust. Üks tüdruk, kes peab päevikut. Üks isa, kes leiab oma tütre päeviku. Siis, kui kõik on juba möödanik. Ka tütar ise.

Me kõik teame seda lugu, oleme Anne ja tema lähedaste lugu lugenud või kuulnud. 

Ajateater annab meile võimaluse seda lugu näha. See Goodrichi ja Hacketti näitemäng on esimene Anne Frankist kõnelev lavalugu, mille Otto Frank, Anne isa ja ainus tagamaja ellujäänu, heaks kiitis. 

Jaanuari lõpus, veel vaid kuuel korral, etendub Kumu auditooriumis „Anne Franki päevik“. 

Viimased etendused toimuvad 26., 29., 30. jaanuaril kell 12 ja 19.

Maria Liive, Külli Reinumägi, Kristjan Sarv, Mart Toome, Katrin Valkna, Liis Haab, Maarja Tammemägi, Meelis Põdersoo ja Miika Pihlak viivad meid kaheksa aastakümne tagusesse aega ning panevad koos enda loodud tegelastega naerma, nutma, lootma ja lootmast loobuma.

Lavastaja on Anne Velt, kunstnik Killu Mägi, muusikaline kujundaja Tobias Tammearu.

Piletid on müügil Fientas, grupitellimused https://www.ajateater.ee/.

Rohkem infot lavastuse kohta: https://www.facebook.com/www.ajateater.ee.

Toomas, ajaloolane ja õpetaja:

„Anne Franki päevik“ on lugu sellest, kuidas kohtuvad täiesti tavaline teismeline tütarlaps oma ideaalide ja tulevikuunistustega ning täiesti kohutav ja ebaloomulik aeg. 

See on ajaloodokument, tõestisündinud lugu ning nii raamatu kui ka lavastuse ülesanne on üks: äratada meid ja öelda, vaadake, selline on inimene, ja vaadake, et midagi sellist mitte kunagi ei korduks!

Lavastus annab ehedal ja tundlikul moel edasi Anne Franki aegumatu loo ja seda peaksid nägema eelkõige Anne eakaaslased.

Meeri Helmi, 12-aastane 6. klassi õpilane:

Mulle tundub, et Anne oli minuga väga sarnane. Ta lihtsalt elas teisel ajal ja teisel maal. Tal olid samamoodi sõbrad, kool, hobid ja unistused, kuni järsku võeti temalt kõik peale unistuste ära. Ja lõpuks võeti ära ka unistused. Nii ei tohiks mitte kunagi mitte kellegagi juhtuda!

Me kipume Anne Frankist kuuldes kohe kurvaks muutuma, aga seda lavastust vaadates on väga hästi näha, et ta oli üks tavaline tore tüdruk, kelle elus oli ka palju head. Lihtsalt sõda muutis kõik kurjaks ja kurvaks. Tahan „Anne Franki päevikut“ kindlasti uuesti vaatama minna!

Johannes, 14-aastane, 8. klassi õpilane:

Seda lugu ma juba teadsin, aga pärast lavastuse vaatamist tean palju rohkem. Sain palju parema pildi Annet ümbritsenud inimestest ja Teise maailmasõja aegsest eluolust.

Kõige rohkem pani mind mõtlema, kuidas on võimalik loota ning olla rõõmus ja isegi õnnelik siis, kui elu on väga vilets ja ei tea, millal see viletsus lõpeb. Kui pead kogu aeg kartma, et iga hetk võib kõik veel halvemaks muutuda. Kui ülekohtune see oli, mis ühe minuvanuse tüdruku ja tema lähedastega juhtus! Kuidas me saaksime teha nii, et sellised ajad enam mitte kunagi ei korduks?