Õpetajate Leht uuris, kuidas on läinud neil, kes tänavu septembris esmakordselt õpetajana tööd alustasid. Mis on aidanud kooliellu sisse elada, mis on olnud oodatust teisiti ja mis on kujunenud igapäevase töö juures keeruliseks.

Õpetajaamet on muutunud noorte seas populaarsemaks, aga õpetajatest on jätkuvalt puudus. Praxise analüütik Sandra Haugas tõi hiljuti (05.10) Vikerraadios välja, et pool ülikoolides õpetajakoolituse läbinutest ei lähe kooli tööle ja kolmandik kooli läinutest loobub ametist esimesel tööaastal. Samas läheb kooli tööle neid, kes ei ole õpetajaks õppinud.

Õpetajate puudusega seoses on räägitud ennekõike palgast, aga üha enam on hakatud nimetama ka teisi tegureid, mis mõjutavad õpetajaameti populaarsust ja määravad selle, kes ja kui kaua ametis püsib. Arenguseire Keskuse lühiraportis „Õpetajaameti maine Eestis ja selle arenguperspektiivid“ on toodud välja, et Eesti õpetajad eelistavad töötada hea juhtimiskultuuriga koolis ning töötasu ei ole otsustamisel ainumäärav. 

Õpetajad on märkinud üheks koolist lahkumise põhjuseks ka suurt töökoormust, tihedat õppekava ja läbipõlemist, lastevanemate ja ühiskonna suurt ootust õpetajatele. Noored õpetajad on märkinud mõtteviiside erinevust koolijuhi ja vanemate kolleegidega ja tõsiasja, et ei saa kolleegidelt töö alguskuudel tuge.

Töö ja isikliku elu tasakaal

Viljandimaal Põhja-Sakala vallas Lahmuse Koolis toimetulekuklassi klassiõpetajana tööd alustanud Grete Kangur ootas algavat õppeaastat põnevuse ja ootusärevusega. Tema esimene kuu koolis on olnud ühtaegu väljakutsuv ja rikastav. On tulnud kohaneda uue keskkonna, õpilaste ja kolleegidega ning samal ajal anda tunde ja täita dokumente, millega ta varem kokku puutunud polnud.

„On tõsi, et alustavale õpetajale võib alguses tunduda, et kõike on palju, eriti kui klassis vajavad kõik õpilased individuaalset lähenemist ja tuge. Sellegipoolest on mitmekesisus ja väljakutsed osa õpetajakutse võlust ja pakuvad võimalust arendada endas selleks tööks vajalikke isikuomadusi,“ märgib Grete Kangur. „Kuigi esimese kuu jooksul on olnud palju tööd ja õppimist, olen tundnud ennast motiveerituna ning andnud endast parima, et aidata oma õpilastel teha edusamme.“

Tema sõnul on oluline teadvustada, et alguses võivad tekkida raskused, kuid need on ületatavad ja ajapikku tekib kindlus. Samuti on oluline leida viis enese eest hoolitsemiseks ja tasakaalu säilitamiseks, et jääda positiivseks.

„Enim on mind üllatanud tugev meeskonnatunne koolis. Mul on õnn töötada toetavas ja kogenud kollektiivis, kellele läheb korda, kuidas mul läheb, ning kes on alati valmis aitama, et ma ei jääks oma muredega üksinda,“ nendib noor õpetaja. „Meeskonnatöö ja kolleegide abivalmidus on olnud suureks toeks ning loonud sooja ja toetava õhkkonna.“ 

Alustaval õpetajal ei ole tema sõnul esimese kuu jooksul lihtne oma aega hallata. Tuleb koostada töökava, valmistada tunde ette, valida õppematerjali, jälgida iga õpilast individuaalselt ning toetada neid. „Õpetajana pean leidma efektiivse viisi, kuidas oma aega kasutada, et ei peaks pärast tööd kooli jääma või tööd koju kaasa võtma. Tõsi, mulle meeldib koolis nii väga, et sageli lahkun sealt viimaste seas, naudin vaikset klassiruumi pärast koolipäeva lõppu. Oluline on leida töö ja isikliku elu tasakaal, et säilitada hea töö- ja elukvaliteet,“ märgib ta.

Grete Kangur mõistis kohe, et esimesel tööaastal on loomulik vajada lisatuge ja kolleegide nõuandeid. „Kooli määratud mentor osutus minu jaoks hindamatuks, kuna ta on olemas, et vastata mu küsimustele, jagada kogemusi ja pakkuda tuge. See aitab mul mitte ainult oma esimese tööaasta ülesannetega paremini toime tulla, vaid ka kasvada professionaalsemaks ja enesekindlamaks õpetajaks,“ leiab ta.

---

Grete Kangur soovitab alustavatele õpetajatele

• Esimene aasta õpetajana võib olla keeruline, seega olge kannatlik. On täiesti normaalne teha vigu või tunda end ebakindlalt, kuid olge valmis õppima ja kasvama oma kogemuste kaudu.
• Kasutage kooli pakutavat, sealhulgas mentorlust (kui see on võimalik), koolitusi ja kolleegide tuge. 
• Hoidke oma tervist ja pidage silmas heaolu. Õpetamine võib olla füüsiliselt ja emotsionaalselt nõudlik, seega hoolitsege enda eest. Sööge tervislikult, liikuge regulaarselt ja püüdke säilitada hea vaimne tervis.
• Olge avatud õppimisele. Haridusmaailm muutub pidevalt, seega olge valmis õppima ja oma oskusi täiustama. Osalege koolitustel, lugege erialakirjandust ja jagage kogemusi kolleegidega. 
• Hoidke ootused realistlikud. Ärge seadke endale liiga kõrgeid ootusi. Õpetajaks saamine võtab aega. Liikuge väikeste sammudega ja tunnustage end saavutuste puhul, olgu need siis suured või väikesed.

---

Töö ja õpingute tasakaal

„Eks alustava õpetaja jaoks on kõik üsna suur väljakutse. Kool ju lahinguvälja päris ette ei näita ning kõik see, mida lähed sinna tegema, on uus. Tulen ise väikesest maakoolist ning tahaksin väga seda maakooli mõnusat hõngu ja olemist linnakooli õpilastele edasi anda,“ rääkis Rahumäe Põhikoolis muusikaõpetajana tööd alustanud Anneli Riisalu enne kooliaasta algust. Praegu õpetab ta koolis poole kohaga 16 tundi nädalas ning õpib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuris, peale selle juhendab mitut huviringi. 

„Ausalt öeldes on raske end õpingute ja töö vahel jagada,“ tunnistab noor muusikaõpetaja, kes annab tunde ühele teisele klassile ja kõikidele 4.–7. klassidele. Oluline on oskus teha muusikaõpetuse tunnid õpilaste jaoks nii harivaks kui huvitavaks, omajagu pinget lisab töösse uuenenud ainekava, mis annab õpetajale varasemast suurema vabaduse, aga alustaval õpetajal puudub kogemus, kuidas seda vabadust kasutada. „Ootaksin konkreetsemaid suuniseid,“ leiab Riisalu. „Aga küllap kogemuse tekkides oskan seda vabadust rohkem väärtustada ja ära kasutada.“

Ta leiab, et kolleegide toetusest on suur abi. Noore kolleegi abistamisel Rahumäe kooli õpetajad ennast tagasi ei hoia. „Esimestel nädalatel tulid klassijuhatajad tunni lõpus klassi ukse taha ja küsisid, kuidas läks. Andsid soovitusi, kuidas kellegagi suhelda, milliseid nippe tunni paremaks läbiviimiseks kasutada. Keegi pole mind üksi jätnud.“

Näiteks toob ta istekohtade valiku klassis. Alati leidub klassis nurk, kuhu kogunevad poisid, kellel on üksteisele midagi olulist rääkida või selgeks teha. Selle vastu aitas istekohtade loosimine tunni algul – see tekitas elevust, aga aitas tundi läbi viia. 

Palju tuge saab noor õpetaja akadeemia õppejõududelt ja kursusekaaslastelt. Esimestel töönädalatel suhtlesin kursusekaaslastega iga päev, vahetasime kogemusi. Õpilastega tekkinud küsimused saab esitada õppejõududele. Anneli Riisalu tunnistab, et noor õpetaja püüab kõikideks tundideks põhjalikult valmistuda ja anda endast maksimumi, nii et veri ninast väljas, aga paratamatult ei kuku kõik ideaalselt välja. Keegi ei oska ette näha, milline on tähtede seis klassis, kui palju tuleb kulutada aega õpilaste korrale kutsumisele ja kui palju jääb aega sisuliseks tööks. „Esimese kuu jooksul panevad õpilased uue õpetaja proovile, vaatavad, mis puust ta on, kui kaugele saab temaga minna,“ teab ta.  

„Töökogus väljapool tunde on meeletu ja võtab suure aja, pluss enda õpingud,“ tunnistab noor muusikaõpetaja. „Kõik see kokku on mind korralikult ära kurnanud.“ Seetõttu leiab ta, et vahel on vaja asju rahulikumalt võtta, leida aega endale – et koolis kauem vastu pidada.

22-aastane õpetaja nendib, et kuigi tema enda kooliajast pole teab mis kaua möödas, on õpilaste suhtumine õpetajasse palju muutunud: „Osa lapsi suhtub õpetajasse väga familiaarselt, kohati nagu sõpra, nad ei taju, et õpetaja on inimene, kes on ikka eesmärgipäraselt klassi ees. Neile peab aeg-ajalt ikka meelde tuletama, et õpetajale päris „tsau!“ ei öelda. Öeldakse „Tere, õpetaja Anneli!“, mitte „Anneli, tsau!“.“  

Esimese kuu jooksul panevad õpilased uue õpetaja proovile, vaatavad, mis puust ta on, kui kaugele saab temaga minna.

Anneli Riisalu

Jätkab samade lastega mis lasteaias

Alushariduse pedagoogi kutsega ja üksteist aastat lasteaias töötanud Reeli Kõll alustas sügisel tööd Järva-Jaani Gümnaasiumi algklassiõpetajana, kusjuures ta läks kooli koos lasteaiarühmaga, kellega lasteaias kevadel lõpetas.

„Tundus õige kooli minna pärast 11 aastat tööd lasteaias,“ põhjendab ta lühidalt oma karjäärimuutust. „Üleminek oli kindlasti kergem, kuna õpetan samu lapsi, keda lasteaias. Peale laste on tuttavad ka nende vanemad.“

Põlise Järva-Jaani elaniku Reeli Kõlli klassis käib 18 last, klassis on ka abiõpetaja ja koormus tundub talle jõukohane. Mõnevõrra ootamatuks osutus õppetöö tempo – see, kui kiiresti ja millises mahus peavad lapsed hakkama kõike omandama võrrelduna lasteaiaga. Igapäevatöö ladusamaks muutmisel on aga palju abi kolleegidest. „Kindel, et jään kooli vähemalt neljaks aastaks,“ usub ta. 

Töö nagu lavalaudadel – publik on nõudlik

Inglise filoloog Pille Kruus liitus tänavu programmiga „Noored kooli“ ja õpetab nüüd Tallinna Südalinna Koolis 7.–8. klassidele eesti keelt ja kirjandust. Tema koormus on 18 ainetundi ja kaks tundi järelevastamiseks nädalas. Peale selle muidugi tundide ettevalmistamine ja tagasisidestamine. Õpilastel on nädalas kaks eesti keele ja kaks kirjanduse tundi, see annab hea võimaluse neist igaühega tasapisi tuttavaks saada. Õpilasi on viis klassitäit.

Enne kooliõpetajaks asumist kolm ja pool aastat lasteaias töötanud õpetaja põhjendab kooli tööleminekut elava huviga haridusvaldkonna vastu, ka oli töövahetus värskendav väljakutse. 

Enne kooliaasta algust sai ta õpetajana ristsed keeleõppelaagris Narvas, mis kestis kaks nädalat ja oli nii keeleliselt kui kultuuriliselt paras katsumus, sest õpetajate ja õppimise traditsioon piirkonniti erineb. See, mida õpetatakse kursustel, ei pruugi kokku langeda sellega, mida rakendatakse autoritaarsemat laadi koolikultuuris. Põhiline märksõna on sealjuures „kehtestamine“. 

„Raskem on nendel alustavatel õpetajatel, kelle kooli kultuur läheb vastuollu sellega, mida „Noored kooli“ programmis õpetatakse,“ nendib Pille Kruus.

Eks uus keskkond ja suhted ole oluline osa ka tema praegusest tööst koolis kõige selle kõrval, mis puudutab aine õpetamist. 

„Algul olin muidugi ärevil, aga olin valmis hullemaks – et õpilased ei tööta kaasa, kord kipub käest. Seega on läinud oodatust paremini,“ nendib ta. „Aga töö on väga intensiivne, sest suhelda tuleb nii tunnis kui vahetunnis, oled nagu laval, sest vastutad tunni toimumise eest. Mõistan, miks pahatihti läbi põletakse.“

Mis aitaks? Pead oskama kõike mitte väga isiklikult võtta. Lapsed on erinevad, tuleb aru saada, et nad ei taha õpetajat rünnata, neil on endaga hakkama saamisegagi tegemist. Pille Kruus tunnistab, et tänapäeva õpilased on julged ja õpetaja peab oskama halvale käitumisele reageerida. Aga kokkuvõttes tuleb lähtuda sellest, et igal lapsel on õigus haridusele ja mitte kedagi ei tohi üle parda visata.

Pille Kruus tunneb, et koostöö kolleegidega sujub, mitme õpetajaga on pandud pead kokku ainete lõimimiseks. Kolleegidega suheldes tuleb olla ise avatud koostööle ja julgelt mõtteid vahetada, et õppida teiste pikaaegsest kogemusest ja kujundada samas välja enda stiil.

Eesti õpetajal on palju iseseisvust, see suureneb RÕK-i muudatuste jõustumisega veelgi. Pille Kruus tunnistab, et talle see meeldib, nagu ka usaldus, mida kooli juhtkond ja kolleegid üles näitavad. „Mulle meeldib, et saan küsida kolleegidelt abi, aga mul on ka otsustusvabadus,“ nendib õpetaja Kruus. „Isegi üllatav, kui vaba ma olen! Küllap näitab see „Noored kooli“ head mainet. Aga tõsi ongi, et „Noored kooli“ programmist on igapäevatöö tegemisel palju abi.“

Eesti keele ja kirjanduse õpetamise puhul peab ta enda sõnul silmas ennekõike laiemat eesmärki: õpetada noori ennast mitmekesiselt väljendama nii suuliselt kui kirjalikult. Oluline, et noored puutuksid kokku erisuguste tekstidega ja oskaksid end väljendada vastavalt olukorrale. Et nad tajuksid erinevust, kuidas pöörduda sõbra või võõra täiskasvanu poole, kuidas kõnetada laia avalikkust.

Peab tegema tööd, et see eesmärk saavutada, sest klassis on lapsi, kelle õpetamine eeldab nii vabadust kui vastutust. 

Kindlasti on palju juurde õppida, näiteks individuaalset lähenemist, eriti andekatele õpilastele. Aga ka distsipliini saavutamist. 

Raskem on kindlasti nendel alustavatel õpetajatel, kelle kooli kultuur läheb vastuollu sellega, mida „Noored kooli“ programmis õpetatakse.

Pille Kruus

Akadeemiline abi alustavale õpetajale 

Alustav õpetaja vajab esimesel aastal tuge ja jõustamist. Sagedased mured on toimetulek ajaga, koostöö kolleegide ja lastevanematega ning see, kuidas ennast hoida. Küsimusi tekitavad klassi haldamine, hindamine ja tagasiside, aga ka õppemeetodite valik. 

Ülikoolid, kus toimub õpetajakoolitus, toetavad alustavaid õpetajaid kursustega. „Oleme läbi aastate teinud arendustööd koos Tallinna Ülikooliga,“ lausub TÜ haridusteaduste instituudi haridusinnovatsiooni keskuse juhataja Anne Raam. Tema sõnul on tugiprogrammi võlu selles, et noored tulevad oma küsimuste ja teemadega ning kokkusaamised kujundatakse lähtuvalt nendest. 

Järgmisel aastal möödub Tartu Ülikooli alustava õpetaja tugiprogrammi tegevuse algusest 20 aastat. Programm on suunatud tööd alustavatele õpetajatele koolis, koolieelses lasteasutuses ja kutsehariduses. 22. septembril startis Tartu Ülikoolis alustavate õpetajate uus lend, kes osalevad tugiprogrammis, mille eesmärk on toetada alustavat õpetajat vajaduspõhiselt õppija arengut toetava õpikeskkonna loomisel, kohanemisel ameti ja organisatsiooniga ning tööellu ja -keskkonda sisseelamisel.

Uutelt õpetajatelt küsiti, mida nad tugiprogrammist ootavad. „Nad ootavad mõistmist ja ärakuulamist, ventileerimise ehk väljarääkimise võimalust ning julgustust, ideid ja inspiratsiooni õppetööks,“ märgib TÜ haridusteaduste instituudi alustavate õpetajate tugiprogrammi üks rühmajuhtidest kaasprofessor Liina Lepp. 

„Mõnikord ei võeta alustava õpetajaga tuttavaks saamiseks ja oma organisatsioonist rääkimiseks piisavalt aega,“ räägib Raam. Ta lisab, et vahel ei osata uustulnuka värsket pilku organisatsiooni arendamiseks ära kasutada ja võetakse tema esitatud küsimusi justkui pindu silmas. 

Kindlasti on alustavale õpetajale esimesel tööaastal oluline mentor, kelle roll on suunata alustava kolleegi õpetaja identiteedi kujundamist refleksiooni toetamise kaudu. Tugiprogramm valmistab ette ka mentoreid, kes uut õpetajat oma organisatsioonis aitavad. Toetaja võtab aja, et koos õpetajaga tema tööd analüüsida, arendada kutseoskusi, ka aitab ta mõtestada kohapeal tekkivaid probleeme. 

---

Sild hariduses: mentorõpetaja roll alustava õpetaja arengus

Mina esindan väljasurevat liiki noor meessoost reaalainete õpetaja. Töötan Haabneeme Koolis füüsikaõpetajana ja õpin Tallinna Ülikoolis andragoogikat. Õpetajaks kujuneda ning selles ametis püsida pole lihtne. Ühiskondlikud ootused õpetajatele on kõrged ning alustavaid õpetajaid lahkub ametist murettekitavalt palju. 

Õpetajaskond vananeb ning reaalainetes järelkasv praktiliselt puudub. Lahendus saab olla kogenud ja alustavate õpetajate kvaliteetne koostöö. Mentorlus peab olema vääriliselt tasustatud ning mentori tunnikoormus selgelt väiksem täiskoormusest. Väärtustatud inimsuhted, kollegiaalne nõustamine ja jõustamine, aitavad alustavaid, aga ka karastunud sädeõpetajaid koolis hoida.

See oli 2018. aasta jaanuar, higised peopesad, värisevad jalad, kuiv kurk. Olin eelmine päev osalenud omapärasel töövestlusel:

• „Kas te ikka saate aru, et mul puudub õpetaja kvalifikatsioon?“
• „Kuidas sulle sobiks homme alustada?“

Seal ma siis seisin, vajaliku kvalifikatsiooni ja õpetajakutseta õpetajana 7. klassi ees, süda saapasääres ja mõttes valmis, et mind pistetakse elusalt nahka. Esimene tund möödus ja läbi ime olin jätkuvalt elus.

Riigikontrolli andmetel on õpetajatele iseloomulik lahkuda peatselt pärast ametisse asumist ametist, 55% üldhariduskooli asunud õpetajatest ei tööta viie aasta pärast enam üldhariduskoolis. Mina olen jäänud, kuigi, käsi südamel, iga kooliaasta lõpus kaalun, kas ei oleks aeg asuda tasuvamale ja vähem stressirohkele tööle. Olen kindel, et minu oskuste ja teadmiste eest makstaks mõnel teisel ametikohal palju rohkem. Aga kõike ei saa mõõta rahas ja minu kirg õpetajaameti vastu on suur. Olen jäänud kooli, sest mul oli erakordne mentorõpetaja. Tema tunnivaatluste järgsed küsimused ja näpunäited arendasid mind õpetajana rohkem kui mis tahes didaktika õppeaine ülikoolis. See on paratamatus, et tegelik koolielu on teistsugune kui akadeemilised ootused ja lootused.

Kui ma õpetajana alustasin, oli minu mentorõpetaja üle 60-aastane. Ta on jätkuvalt erakordselt energiline, kiire mõtleja, muutustele avatud ja paindlik. Tema elukogemus aitab mind keerulistes olukordades õppijatega või rasketes kõnelustes vanematega ja mina aitan tal digivahendeid kasutada. Selline mentorpaaride teke ja kollegiaalne õppimine loob õppimist väärtustavat koolikultuuri. 

Õpetajaskond tõepoolest vananeb, aga see ei ole valdkonda aastakümneid panustanud inimeste tegemata töö. Veelgi enam, Põhja-Ameerikas tehtud uuringud on näidanud, et kogenud õpetajate õpilaste testitulemused on paremad. Kõiki õppetulemusi ei saa ega peagi asetama pjedestaalile, ent kas mitte just kogenud õpetajate tulemusliku töö viljana ei trooni Eesti õpilased PISA uuringu järgi Euroopa tipus?

Kui õpetajaks õppiv esimese või teise kursuse tudeng kooli praktikale jõuab, tehakse talle tavapäraselt kohe tööpakkumine. Seejuures pakutakse suurt tunnikoormust ja klassijuhatamist, sekka huviringide juhendamist, ja ärme unusta, et ülikoolis õppimine on justkui täiskohaga töö. Noorel, tegusal ja ideaalidega inimesel on raske sellest võimalusest loobuda ja kerge end esimesel aastal üle töötada – saab ju teha tähendusrikast tööd ning teenida ühiskonda. 

Alustava õpetaja töökoormus ei tohiks olla rohkem kui 14 kontakttundi nädalas, lisaks iganädalane kohtumine mentorõpetajaga. Seejuures ei saa koostöö mentoriga olla vajaduspõhine – alustav õpetaja ehk mentee ei ole teadlik tegelikest komistuskividest.

Kuid miks on nii oluline, et sädeõpetajad, kes jõuavad kooli, seal ka püsiks? Käesolevad ja eesseisvad väljakutsed – globaalne soojenemine, taastumatute maapõueressursside aina kiirenev vähenemine, majandusliku ebavõrdsuse suurenemine ühiskonna eri kihtide vahel ja mitmed teised probleemid – on nii laiahaardelised ja raskesti hoomatavad, et nende lahendamine nõuab lisaks kollektiivsele pingutusele ka erakordseid probleemilahendajaid. Ja neid valmistavad ette erakordsed õpetajad. Erakordsed õpetajad loovad turvalise õpiruumi ning teevad õppimise tähenduslikuks.

Ühiskonnas domineeriv hoiak, justkui oleks noor õpetaja koolisüsteemile eriti väärtuslik, on kahjulik. Õpetajate järelkasv on ülimalt oluline, ent alustava õpetaja kohanemise ankur on staažikas kolleeg, kes vajadusel toetab, nõustab ja jõustab. See on noorte õpetajate koolis püsimise garantii. 

Kui kooli juhtimiskultuuri osa on määrata alustavale õpetajale mentorõpetaja, aitab see alustavaid õpetajaid koolis hoida. Olen ülimalt tänulik Haabneeme Kooli juhtkonnale, kes väärtustab mentorõpetaja rolli – mentorlus on tasustatud ning mentorõpetajate tunnikoormusega arvestatakse, et see ei kasvaks ebainimlikult suureks.

Lõputu nurin selle üle, kuidas haridussüsteem on alarahastatud, võib olla asjakohane – loomulikult peab haridusse raha panustama –, ent raha ei hoia koolisüsteemi koos. Seda teevad valdkonna entusiastlikud kogemustega eksperdid ja väärtustatud inimsuhted. Ja need entusiastid peavad tundma, et nad on väärtustatud. Sina, hea lugeja, saad aidata sellele kaasa. Igaüks meist suudab nimetada vähemalt ühe õpetaja, kes on teda või tema lähedast sügavalt mõjutanud ja tema arengut kujundanud. Ole hea, armas lugeja, ütle talle seda.

SILVER SILM, Haabneeme Kooli füüsikaõpetaja