Tartus Vanemuises 7. oktoobril 2023

Armsad õpetajad, haridusjuhid ja õppejõud!

Tere tulemast Tartusse. On suur rõõm näha siin linnas ja selles väärikas saalis nii palju kalleid kolleege, õpetajaid, koolmeistreid, haridustöötajaid kõigilt aladelt tervest Eestist. Tunnen, et siin saab kogeda üksteise tuge ja ühtehoidmist ja Eesti hariduse hoidmist. 

Austatud õpetajad, tänaseks pidulikuks õhtuks oleme kogunenud Vanemuise kontserdimajja. Siinsamas avas Vanemuise Selts 1906. aastal oma uue ja toona väga modernse seltsi- ja teatrimaja, millest sai eesti rahvast liitev ja eesti kultuuri kandev kants. 

Vanemuise Seltsi põhjuskirja esimeses punktis määrati: „„Vanemuise“ seltsil Tartu linnas Liivimaa kubermangus on ülesandeks rahva haridust tõsta, kirjandust ja kunsti, iseäranis näitemängu ja muusikat edendada.“ 

Paneme tähele, et ka siin on esimese punktina, veel enne teatrit ja muusikat, rõhutatud ülesannet rahva haridust tõsta. Jaan Tõnisson, kes kõneles Vanemuise hoone avamisel, ütles: „Eesti teatri- ja kontserdimaja avab oma uksed esimesele Eesti rahvaülikoolile! … tarvilikku jõudu õpetuse andmiseks ei puudu [meil] mitte, tarvidus õpetuse järele on aga kahtlemata olemas.“ Ja kõigest kolmteist aastat hiljem jõudsime eestikeelse ülikoolini. 

Rasketes oludes osati teha õigeid valikuid ja jõuti tulemusteni, millele seni toetume. Kui me saime hakkama 1906–1919, siis miks ei peaks me hakkama saama nüüd? Kui hoiame omaaegsete aatemeeste kombel suuri eesmärke selgesti silmade ees ja püüame mõistlikul viisil nende poole. 

Oleme nendest enam kui sajandi taha jäävatest aegadest peale teinud kokkuvõttes väga head tööd, kuigi Eesti riik on pidanud tulema läbi kõige halvemate aastate, mil oleme elanud üle pika riigikaotuse aja. Kuhu oleme kõigile katsumustele vaatamata tänaseks jõudnud? Ütelgem kõva häälega ja julgesti välja: Eesti haridussüsteem on üks maailma parimaid ja seda nii laste akadeemiliste teadmiste kui ka võrdse ligipääsetavuse osas. Me teame, et see on nii. Mulle tundub aga, et me söandame kuidagi liiga vähe ja liiga tagasihoidlikult rõõmu tunda selle üle. Võtkem korraks, kas või ainult tänasel pidupäeval, probleemide kõrval ka saavutustest rääkida. Eestit tuntakse maailmas kui väga hea haridusega riiki. 

See on suur saavutus, sest niivõrd väikese keeleruumiga ja rahvaga ning niivõrd keerulistes ajaloolistes olukordades ei ole see enamikul õnnestunud. Eesti on eriline just seetõttu, et miljonilise keelega rahvana oleme me loonud maailma tipptasemel hariduse, alusharidusest kõrghariduseni. 

See ei sõltu kellegi üksiku väljapaistva tegelase isiklikust sooritusest mõnel alal; see on isegi palju enamat kui mõnel võistkonnaalal saavutatav maailmameistritiitel — Eesti hariduse tase on maailmaklassist ja selle taga on ennekõike eesti õpetaja. Olete teie, õpetajad, kes te teete iga päev oma tööd. Tund tunni kaupa, koolinädal koolinädala kaupa.

See on üks lakkamatu töö: ühiskonna üha uuenev hariduslik ringkäik koos uute probleemide, uute ülesannete, uute meetodite ja uute teadmistega; koos vastutusega ühiskonna ees, et oleksime üks tark ja haritud rahvas.

Muidugi pole see kõik kerge. Nimetan kolm kõige põhilisemat ülesannet lähematel aastatel, millest sõltub meie haridus kaugemaski vaates. 

Esiteks. Hariduspoliitikas on lähemate aastate suurim ülesanne muidugi üleminek eestikeelsele haridusele. Sellel hariduspoliitilisel otsusel on palju laiem tähendus: ühtse eestikeelse haridusruumi kaudu kujuneb ühtne väärtusruum ja areneb ühine kultuuriruum, kokkuvõttes tagab eestikeelsele haridusele üleminek ühtsema ja kindlama ühiskonna, parema riigi. Sellepärast elab üleminekuks valmistuvatele koolidele, pedagoogidele ja omavalitsustele kaasa kogu ühiskond. Järgmine õppeaasta on sissejuhatus sellele kaua oodatud ja liiga kaua edasi lükatud reformile. See on ka praeguse valitsuse üks prioriteete, sellepärast oleme kokku leppinud lisamotivatsioonis, mida saame pakkuda eesti keeles õpetavatele õpetajatele kõige keerulisemas piirkonnas (Ida-Virumaal), ning pakume igale koolile just temale vajalikku üleminekutuge. 

Teine Eesti tuleviku jaoks ülitähtis asi on õpetajatöö eest väärilise palga maksmine. Sellest on räägitud küll alati, niikaua kui me mäletame, ometi pole selleni jõutud. Ametis olev valitsus on kokku leppinud, et aastaks 2027 ulatub õpetaja palk 120 protsendini Eesti keskmisest palgast, ja sellest eesmärgist me ei loobu. 

Praeguses raskes riigi rahanduse ja majandusolukorras pole õpetajate palgakasvu osas tuleval aastal astutav samm küllaldane, aga siiski: kogu õpetajate palgafond kasvab järgmisel aastal selle aastaga võrreldes 4,3% ja on tähtis, et see raha jõuaks õpetajate palkadesse koolipidajate kaudu ja mitte lisakoormuse tasustamisse. 

Kolmas valdkond, millel tahan peatuda, on õpetajaamet ise. Õigemini õpetaja ülesanded. Muidugi, õpetajal tuleb klassi ees seista, tegelda õppetööga kõige otsemas mõttes. Aga veel? 21. sajandi õpetamine on rohkem kui klassi ees teadmiste edasi andmine, see on juhendamine, meeskondade loomine ja eestvedamine, õpilaste individuaalsete oskuste ja võimete arendamine. Kahjuks ka aruandlus ja dokumentide täitmine, sageli liigne ja ebavajalik. Usun, et õpetaja on oma töös seda parem, mida suurema osa ajast saab ta pühenduda just õpetaja ülesannetele. Need ülesanded on ajas muutunud, kuid need ei tohiks asenduda tegevusega, mis ei keskendu laste õppimisele. Tahaksin näha, et õpetaja töökorraldus just selles suunas muutub. Hariduskorraldus vajab õpetaja töö korralduse osas kokkulepet ehk õpetajate karjääri- ja palgamudelit. Sealhulgas on vaja ühiskondlikku kokkulepet õpetajate õiguste osas, mille raamid on muutunud hägusaks.  

Neljandana lisan siia hariduse ühetaolisuse, mis on olnud Eesti alustala ja peamine tugevuse juurikas: nii klassivahedest puutumata ühtluskool kui koolivõrgu küsimused – kas iga laps saab käia talle sobilikus koolis, kas suudame pidada üle maa ühtlasema tasemega koolivõrku, kas ja mil määral oleme selleks valmis toetama väiksemaid maakoole? Vastused nendele küsimustele tuleb samuti anda lähematel aastatel. Ka koolivõrgu küsimus on Eesti julgeoleku- ja ühtse väärtusruumi küsimus, mille lahendamiseks ei sobi turumajandusloogikast või puhtalt Exceli tabelist lähtuvad lahendused. Sellepärast oleme sisse seadnud toetuse väikestele, 30 õpilasega maakoolidele. Kas sellest piisab või mis suunas tuleks edasi minna – nende küsimustega peame lähemate aastate poliitikakujundajatena tegelema. Siia kuuluvad ka seni õieti alustamata arutelud riigi- ja omavalitsuse ülesannete jaotusest hariduses. 

Armsad õpetajad, 

tuleme tagasi saavutuste juurde, ja küsigem: mis on olnud Eesti koolihariduse edu vundament? Pidades seda küsides silmas nii Eesti hariduse edu kui ka õpetajate ja õpetlaste rolli hariduse eestvedajatena. Usun, et üks aluspõhjuseid – ja see ulatub järjepidevalt juba sajandite taha – on tõik, et Eesti haridussüsteem on olnud alati „alt üles“. Haridus on alanud küla- ja vallakoolidest kuni kihelkonnakoolide ja gümnaasiumideni, haridusotsuseid on teinud õpetajad ja koolijuhid kohapeal kogukondades. See on geograafiline või koolivõrgu korralduslik alt-üles-printsiip. Sellele lisandub aga ka pedagoogiline printsiip, mida oleme oma ühtluskoolis viljelenud: õpetaja autonoomia, õpetaja enda õigus otsustada, kuidas õpetada. Need on olulised pedagoogilised parameetrid, mis kehtivad tänapäevani.

Sellistest printsiipidest kantud eestikeelne haridussüsteem on oluliselt vanem kui iseseisev Eesti Vabariik. Suurusjärkude mõistmiseks meenutagem, et alles mõne aasta eest tähistasime Eesti Vabariigi 100. aastapäeva, ent järgmisel aastal möödub Bengt Gottfried Forseliuse loodud rahvakooli õpetajate seminari asutamisest 340 aastat. See seminar töötas siinsamas Tartu lähedal, praegu juba Tartu äärelinnas Piiskopi mõisas. Forseliuse ja teiste algatatu viis hariduse – ja ikka eestikeelse hariduse just – rahva sekka koolitatud eesti õpetajate tööga ning eesti rahvas tõusis üheks kõrgema lugemisoskusega rahvaks maailmas juba toona. 2025. aastal tähistame esimese eestikeelse trükitud raamatu ilmumise 500. aastapäeva, see on tähtpäev, mis väärib tähistamist ka kõikides Eesti koolides.

Eesti riik põhineb eestikeelsel haridusel. Retooriliselt võiksime küsida: kui poleks olnud niisugust haridust, kas poleks siis ka riiki? Küllap polegi see küsimus pelgalt retooriline. Nii kannavad riigi eest vastutust ja hoolt korraga nii Eesti rahvajuhid kui koolmeistrid, ehk tänapäevases kõnepruugis: nii poliitikud kui õpetajad.  

Kohe järgnev austamistsermoonia on ühe riiklikult tähtsa ülesande täitmine – täname ja austame aasta õpetajaid, teie ette astuvad inimesed lasteaedadest, üldhariduskoolidest, kutsekoolidest, huvikoolidest, kõrgkoolidest. Tänavu kuulub üleandmisele preemia ka kahes uues kategoorias: aasta hariduse sõber ja aasta haridustegu. Anname üle ka kolm elutööpreemiat erakordse panuse eest hariduse valdkonnas.

Täna on väga pika ajalooga Eesti hariduse tunnustamise päev. Kummardame teie ees, armsad õpetajad! 

Aitäh teile!