Jou-jou-jou-tervitusega algas tänavuse aasta klassiõpetaja Kati Tuulise tund, mida ma hiljuti Saku Gümnaasiumis külastasin. 

See tund algas nagu rõõmus regilaul. Õpetaja laulis: „Jou-jou-jou!“ ja lapsed vastasid rõõmsalt kooris: „Jou-jou-jou!“ Õpetaja jätkas: „Olen valmis!“ ja õpilased vastasid jälle rõõmsalt: „Olen valmis!“ Õpetaja: „Olen aktiivne!“ Lapsed: „Olen aktiivne!“. Õpetaja: „Spordin ka!“ Õpilased: „Spordin ka!“ Jne. 

Kati Tuulis on Saku Gümnaasiumi 3.g klassi õpetaja. Tema meetod on üldõpetus ja ta lähtub põhimõttest, et lastel peab olema tunnis tore. Õpetaja teine väga oluline põhimõte on, et pingutama peab õpilane, mitte õpetaja. Ja kolmas, et õpilased peavad õppima ka üksteiselt. Seepärast on tal klass jaotatud neljastesse rühmadesse ja enamiku ülesannetest saavad rühmad, mitte üksikud õpilased. Kui rühmad saavad ülesande, siis panevad nad nagu mälumängus pead kokku ja arutavad, mis võiks olla õige vastus – pingutavad. Tinglikult võiks õpetaja Kati Tuulist nimetada ka mängujuhiks, kuid üks õpilane on öelnud: „Kati on suunamudija. Ta annab suuna kätte ja siis peavad õpilased ise lahenduse leidma.“ (Õpilased pöörduvad õpetaja poole eesnime pidi.) 

Õppida võib ka koridoris

Lugesin kord soome õpetaja Maarit Korhose raamatut „Ärka, kool“. Korhonen ei pidanud õigeks, et õpilased istuvad tunnis vaikselt paigal, ja otsustas õpetada palju vabamalt. Tema lubas oma õpilastel tekste ka klassi nurgas oleval diivanil pikutades, aknalaual istudes ja koridoris jalutades lugeda. Isegi koolimaja pööningule lubas ta õpilastel lugema minna – peaasi et nad teksti tähelepanelikult läbi vaataksid. Need tundusid tollal väga mässulised mõtted.

Praegu võib samasugust suhtumist näha Kati Tuulise tundides. Kui õpetaja näitab klassi ees suurel ekraanil uue teema slaide, siis istuvad tema õpilased põrandale ja mõned heidavad isegi pikali, et teksti oleks paremini näha ja samal ajal oleks vaba ja mõnus olla. Lapsed oleksid justkui huviringis või mõnusas suvelaagris, kuhu nad on tulnud vabatahtlikult, mitte kohustuse pärast. Aga miks ei võikski lapsed tunda ennast tunnis sama vabalt ja mõnusalt nagu huviringis? Ja huvi tunnevad kõik lapsed. Nad loevad uut teksti tähelepanelikult ja kommenteerivad seda ning nalja saab ka. 

Siis saadab õpetaja Tuulis osa lapsi õppima koridori. Nad peavad koridoris mitmekesi ühe tabeli ära täitma ja siis klassi tagasi tulema. Lähen nendega kaasa ja vaatan, kuidas nad seda teevad. Nad istuvad koridoripõrandal ringis, algul on natuke üksteisest ülerääkimist, aga siis palub üks õpilastest vaikust ja teeb ettepaneku, et kõik ütlevad üksteise järel, missugused lahtrid on neil tabelist juba täidetud ja mis nad sinna on pannud. Ühesõnaga, õpilaste grupile tekib eestvedaja. Järelikult on nad varemgi niimoodi grupina õppinud. Edasi saab oletada, et need lapsed ei õpi ainult õppeaineid, vaid ka üksteiselt õppimist ja üksteise õpetamist. 

Siiski saavad õpetaja Tuulise õpilased igas tunnis ka individuaalseid ülesandeid. Kui muidu ütleb õpetaja, et küsi naabri käest, kui maha jäid, siis individuaalse töö puhul rõhutab ta, et see tuleb teha täiesti iseseisvalt. Aga te ei kujuta ette, kuidas ta õpilastele töölehti jagab! Ta tõstab need kõrgele pea kohale ja puistab klassi laiali nagu lendlehed! Õpilased sööstsid neid juba õhust haarama ja põrandalt üles korjama. Miks nii? Sest õpetaja peab oskama õpilasi üllatada. Väike liikumispaus ei tee samuti paha. 

Üks üllatus oli veel. Töölehti täideti üldiselt laua taga istudes, kuid paar õpilast otsustas seda teha laua all põrandal, ja õpetaja oli sellega täiesti nõus. Mulle meenusid õpilasi laua all nähes Astrid Lindgreni raamatud. 

Iseloomuga kirjavahemärgid

Kui jutt juba kirjanduse peale läks, siis õpetaja Tuulis kasutab oma tundides ilukirjandustekste ka seal, kus ei oskaks seda oodatagi. Näiteks ülevaate kirjavahemärkidest said lapsed Ralf Parve lasteraamatust „Suur sõnelus“. Parvel on igal kirjavahemärgil oma iseloom ja nad vaidlevad raamatus, kes neist on kõige tähtsam. Üllatavalt piltlik! Isikustatud kirjavahemärgid. Kuid juba Komenský on öelnud, et alustada tuleb lapsele lähedasest ja mõistetavast ning alles seejärel võib liikuda abstraktsema suunas.

Lisaks lasteraamatute lugemisele vaatasid lapsed tunnis kahte multikat. Loodusõpetuse teemaga seoses vaadati lugu sellest, kuidas eri liiki loomad mängisid jalgpalli. Õpilaste ülesanne oli jätta meelde, milliseid mängureegleid mingi loom rikkus. Selgus, et ausa mängu reegleid teatakse hästi. Seejärel tuli jalgpalli mänginud loomad kindlate tunnuste järgi rühmitada: kas nad kuuluvad lindude, loomade, kahepaiksete, kalade, selgroogsete, selgrootute, karnivooride, herbivooride, karvaste või karvadeta loomade hulka jne. Piltlikult öeldes jõuti lõbusa multika juurest Darwini liikide tekkimiseni.

Teine oli tantsumultikas – ekraanil lauldi ja tantsiti ja kogu klass tantsis suure innuga kaasa. 

Üldõpetuse süsteem

Kuid milles väljendub Kati Tuulise tundides üldõpetus? Eelkõige selles, et ühes ja samas tunnis on justkui mitu lühikest ainetundi koos ja omavahel põimitud. Need nn osatunnid on kõik lühikesed – 15–20 minutit – ja igale osatunnile järgneb liikumispaus, tants või sirutusharjutus. 

Näiteks minu vaadeldud tund algas eesti keelega ja seal õpiti kirjavahemärke – valmistuti otsese kõne, kooloni ja jutumärkide kasutamiseks. Liikumispausi ajal riputati kujuteldavat pesu kujuteldavalt liiga kõrgel asuvale pesunöörile. Tuli natuke hüpata ka. 

Lühikeses kunstitunnis olid õpilastele antud ette ringid ja nad pidid nendest pildi joonistama. Fantaasia ergutamiseks olid lapsed varem lugenud Piret Raua raamatut „Heasüdamlik ring“. Ja kuigi ringid olid kõigile ette antud ühesuguse skeemina, tulid õpilaste pildid välja väga erinevad. Õpetaja laskis lastel klassis ringi käia ja vaadata, missuguseid pilte teised olid joonistanud, ja tõstis esile neid, kes olid midagi erilist välja mõelnud. 

Liikumispausiks pakkus idee välja üks õpilane: „Teeme nüüd mister Beani kätekõverdusi!“ Ja kogu klass tegi vastu seina toetudes kätekõverdusi, algul kahe käega, siis kaheksa sõrmega ja lõpuks ka üheainsa sõrmega – et sein ümber ei läheks. 

Kunsti järel jõuti tagasi kirjavahemärkide juurde, mida nüüd vaadeldi juba põhjalikumalt. Lapsed esitasid küsimusi. Üks küsis näiteks, mis see „koloon“ on. Kui talle selgitati, et „koolon“, mitte „koloon“, ütles ta: „Ah, ma lugesin valesti!“ 

Järgnes loodusõpetuse teema. Vaadati, nagu eespool mainitud, loomade jalgpalli multifilmi ja seejärel määrati loomaliike. 

Järgnes matemaatika ja teema oli korrutustabeli kordamine. Et õpetaja näeks kohe ära, kes oskab ja kes veel eksib, näitasid õpilased vastuseid numbrikaartidega. Õpetaja andis neile „maailma kõige raskema tehte“, mis oli 0 x 10. Ta pidi tõdema, et kõik vastasid õigesti. 

Pärast matemaatikat tantsiti video järgi. Viis ja rütm olid nii haaravad, et kõlasid kõrvus veel õhtulgi. Võiks öelda, et lapsed lausa vihtusid tantsu.

Kuidas suhtuda?

Aga äkki ei ole ühes ja samas tunnis hea käsitleda nii mitut teemat ja ainet? Ei saa ju millessegi põhjalikult süveneda? Tõsi, kiiresti järgmise teema juurde minnes kipub eelmine ununema, kuid õppimisteooria vaatab niisugusele unustamisele positiivselt. Nimelt on uuringud näidanud, et kui õppija peab midagi uuesti meelde tuletama, jääb see talle kokkuvõttes paremini meelde (https://opleht.ee/2023/03/kuidas-jaab-paremini-meelde/).

Kas ei lähe suureks segaduseks, kui ühes ja samas tunnis on neli-viis teemat järjest ja neid võib õppida ka koridoris või isegi laua all? Õpetaja Tuulisel klassis mingit segadust ei ole. Temal on üleminek ühelt teemalt teisele väga selge. Näiteks annab ta õpilastele VEPA märkidega teada, et nüüd peab klassis valitsema hiirvaikus, et kõik kuuleksid, mida järgmisena õppima hakatakse. Õpetaja Tuulis loeb ka kümnest üheni – selle ajal jooksul peavad õpilased eelmise teema materjalid sahtlisse panema ja uued välja võtma. 

Nägin ka seda, kuidas õpetaja tõmbas joone tunni ja vahetunni vahele – ta kallutas ennast klassiaknast välja ja vilistas jalgpallikohtuniku vilega pika tirri, mis tähendas, et vahetund on läbi ja on aeg klassi joosta. 

Üldõpetus ja projektõpe

Üldõpetuse juurde käivad ka elulähedased projektid. Kuna selles tunnis neid ei olnud, siis tutvustas Kati Tuulis paari varasemat projekti pärast tundi. 

Näiteks matemaatikas viidi läbi remondiprojekt. Õpilased mõõtsid klassi seinad üle, arvutasid pindala välja, vaatasid värvipoes värvide hinnad järele, arvutasid, mitu kilo värvi on vaja klassi ruutmeetrite värvimiseks osta jne. Seejärel arvutati välja, kui palju kiiremini saaks värvimistöö tehtud, kui seda tehtaks kahe brigaadina jne.

Teine suurem ettevõtmine on olnud prügiprojekt. Õpilastega sõlmiti prügikoristamise leping. Nad tegid töö ära ja arvestasid välja, kui palju selle eest tasu saab. Saadud raha eest valmistasid nad vanematele õhtusöögi. Selleks tuli välja arvutada, missuguseid toiduaineid ja kui palju saab prügi koristamisega teenitud raha eest osta. 

Suur projekt oli ka kooli sügislaat. Kati Tuulise 3. klass mängis kogu laada eelnevalt matemaatika teema all klassis läbi: kuidas oma kaupa viisakalt pakkuda ja ostjatega suhelda, kuidas raha üle arvet pidada jms. Harjutamine kandis head vilja, sest laadal müüs 3.g klass kõik endavalmistatud kaubad ära.

Üldõpetus Saku Gümnaasiumis

Kati Tuulis märgib, et Saku Gümnaasiumis kasutab üldõpetuse meetodit viis õpetajat: kolm kolmanda ja kaks teise klassi õpetajat. Ta toonitab, et kolmanda klassi üldõpetajad valmistavad oma tunde ette üheskoos. Teisipäeviti kell pool kaks saavad nad kokku, arutavad järgmise nädala teemad üheskoos läbi ja hakkavad järgmiseks nädalaks õppematerjali otsima ja valmistama. Igaühel on oma valdkond, mille eest ta vastutab, valminud materjale jagavad nad omavahel. Kati Tuulisel venib teisipäevane päev välja kella 12-ni öösel. Õpetaja sõnul on see tema valik – ta tahab kogu nädala ühe hooga ära planeerida. Selle eest on tal nädalavahetus täiesti vaba – ta ei tee siis arvutitki lahti. Ja esmaspäeval kooli minnes on ta alanud nädala tegevused juba süsteemselt läbi mõelnud.

Kuna kõik teemad arutatakse koos läbi, tunnevad üldõpetuse õpetajad ennast selle võrra kindlamana ja tundide ettevalmistamiseks kulub neil ka tunduvalt vähem aega kui üksinda töötades. Üks kolleeg olla nende kolme üldõpetuse õpetaja tööd jälgides imestanud: „Te teete kahekümne minutiga ära töö, mida mina teen neli-viis tundi!“ Niimoodi kolmekesi on Saku Gümnaasiumi üldõpetuse õpetajad töötanud juba kolm aastat.

---

VAATA KA VIDEOID

Kati Tuulise üldõpetuse tund kolmandas klassis

Vestlus aasta klassiõpetaja Kati Tuulisega