19. oktoobril tähistas Ristiku Põhikool oma 50. aastapäeva, aga mitte lillede ja tordiga, vaid sisuka vestlusringiga kaasava hariduse aktuaalsetel teemadel.
Vestlusringis osalesid Ristiku Põhikooli direktor Katrin Luhaäär, Tallinna 21. Kooli direktor Meelis Kond, Tartu Herbert Masingu Kooli sotsiaalpedagoog Marju Aas, Tallinna abilinnapea Andrei Kante, HTM-i kaasava hariduse valdkonna juht Jürgen Rakaselg ja TLÜ kaasava hariduse ja eripedagoogika professor Piret Soodla. Arutelu juhtis Taavi Eilat.
Vaata videot vestlusringist:
Kuidas Eestis kaasavat haridust rakendatakse ja mis on probleemid?
Meelis Kond ütleb vastuseks, et Tallinnas näeb kolme lähenemist. Üks on spetsiaalsed õppeasutused erivajadustega lastele. Teise variandina õpib kaasavat haridust vajav laps kodulähedases koolis väikeklassis või siis teiste lastega koos, saades õpetaja abilt täiendavat tuge. Viimast varianti kasutab ka 21. kool.
Aktuaalsetest probleemidest toob Meelis Kond esile HEV-lapse pearaha, mis on küll kaks korda suurem kui tavapärane, kuid võimaldaks anda erivajadusega lapsele ainult kaks lisatundi nädalas. Kui oleks võimalik koondada kõik HEV-lapsed ühte klassi ja kui neid oleks seal 12, siis tuleks selle pearahaga välja. Muret teevad ka üksikud lastevanemad, kes on oma lapse erivajadusega ära harjunud ega ole käinud lapsega nõustamisel, psühholoogi ega psühhiaatri juures, jättes kõik kooli hooleks. Kolmandaks märkis Kond, on tänapäeva klassis lisaks HEV-lastele üha rohkem väga erineva iseloomu, käitumise ja ettevalmistusega lapsi. Mõni ei valda ka õppimiseks piisavalt eesti keelt. Sellises olukorras ütleb mõnigi õpetaja, et on tulnud matemaatikat õpetama, kuid peab tegelema erivajadustega. Haridussilma näitajate järgi on Tallinna 21. Kool siiski hästi toime tulnud, tõdes Meelis Kond.
Marju Aas toob välja, et Masingu koolis õpivad lapsed esimesest kaheteistkümnenda klassini väikeklassis. Enamasti on seal autismispektri häirega õpilased, kuid päris palju on ka emotsionaalse trauma või koolitõrkega õpilasi. „Kõlab dramaatiliselt, kuid paljudele lastele on Masingu kool elu ja surma küsimus,“ ütleb Marju Aas ja lisab, et talle termin „kaasav haridus“ ei meeldi. „See tekitab tunde, nagu oleks õpilaste hulgas mingi kontingent objekti staatuses, nagu neil rahuldataks õpetamise asemel hoopis mingeid vajadusi. See on koht, kus asi on läinud tunnetuslikult vales suunas,“ arvab Marju Aas.
Katrin Luhaäär on nõus, et „kaasav haridus“ ei ole õnnestunud väljend. Kui aga toonitatakse, et õpetamisel tuleb lähtuda õpilaste võimetest, siis seda ongi Ristiku Põhikoolis 50 aastat tehtud. Lapsi on õpetatud nii, et nad tuleksid ühiskonnas toime. Kaasav haridus on aja jooksul muutunud. Näiteks Ristiku kool hakkas viis aastat tagasi kaasama lapsi ka teistpidi. Kui varem olid Ristiku koolis ainult eriklassid, siis viis aastat tagasi hakati lapsi vastu võtma ka tavaklassidesse. Nii tekkis erivajadustega lastel võimalus edusammude korral tavaklassi üle minna.
Jürgen Rakaselg peab Ristiku kooli teistpidi kaasamise mudelit väga heaks. Ta ütleb, et mida heterogeensem grupp, seda kaasavam see on.Ka Rakaselgei ole sõnapaariga „kaasav haridus“ rahul. Tema hinnangul ka erivajadustega laste asemel parem rääkida lihtsalt lastest. Kuid terminid ja kategooriad tulevad mängu siis, kui on vaja erivajaduste teemat administratiivselt korraldada, näiteks eelarvestusi teha. Siis saab usaldus otsa ja tekib bürokraatia. Näiteks koolipidaja kahtlustab, et koolijuht tahab liiga palju raha saada, ja siis mõeldaksegi välja uusi termineid ja süsteeme, et kõik oleks läbipaistev ja õiglane.
Jürgen Rakaselg on seda meelt, et ühtegi kategooriat ei pea looma, kui see ei ole lapsele möödapääsmatult vajalik. Ta lisab, et ministeerium liigub asja lihtsustamise suunas. Enne 2018. aastat oli pikk nimekiri eri tüüpi eriklassidest, mille hulgast pidid koolid oma HEV-lastele sobivad välja otsima. See oli mõnigi kord täiesti lootusetu ülesanne. Suurtel koolidel oli lihtsam, sest seal ongi väga erinevate vajadustega lapsi, kuid Eesti keskmises koolis õpib 150 õpilase ringis ja seal on lapsi kümnete kategooriate alusel üsna keerukas rühmitada.
„Vahet pole, mis värvi kass on, küll me aimame, kellega on tegemist,“ ütleb Rakaselg kaasava hariduse mõiste arutelu kokkuvõtteks. Ta lisab, et oli aeg, mil HEV-lapsi õpetati ainult erikoolides. Ent see, et neid üldse õpetatama hakati, oli juba suur murrang. „Erikool on kaasamise kõige madalam tase, kuid kahjuks igatsetakse seda aega aeg-ajalt tagasi,“ nendib Rakaselg. On ka vastupidist ootust: et iga viimanegi HEV-laps õpiks kogu aeg tavaklassis. „Sellist eesmärki ei ole HTM-il kunagi olnud,“ toonitab Rakaselg, „pigem kasutatakse seda ideed kaasava hariduse naeruvääristamiseks – keeratakse asju teadlikult üle võlli.“
Andrei Kante arvab, et kaasava hariduse rakendamisega on asjad paremaks läinud. Ta meenutab 2017. aastat, mil väikeklassid avati – enamasti liitklassidena. Ükski õpetaja ei tahtnud nendes klassides töötada, sest polnud selget pedagoogilist kontseptsiooni. Kui hakati uurima, kuidas saaks laste arengut päriselt toetada, siis mõisteti, et võtmesõna on usaldus. Otsustati, et lastevanemaid pole vaja survestada, targem on pakkuda valikuvõimalusi: väikeklassi, üks ühele õpet, õpilase mõnes aines teistest eraldi õpetamist jms. Nii loksus süsteem paika ja lastevanematel tekkis kooli vastu usaldus.
Piret Soodla peab probleemiks, et erivajaduste puhul keskendutakse meil üksikutele näidetele ja puudub ülevaade, missugused meetodid ja kelle puhul töötavad. Probleem on ka see, et mingit meetodit rakendades ei uurita, miks ja kuidas see töötab – ei jõuta tõenduspõhise uurimiseni. Kolmandaks ei jagata oma head kogemust teiste koolidega. Parem võiksid ülikoolid, lasteasutused ja riik kui visiooni looja teha koostööd, sest kaasava hariduse puhul on ühine teadmusloome ülioluline. Kool, ülikool või riik üksi ja omaette ei tee eriti midagi ära.
Kas on vaja ühtset kontseptsiooni või on ka nägemuste paljusus hea?
Piret Soodla tõdeb, et arusaamad kaasavast haridusest hakkavad tasapisi ühtlustuma. Toimub see aga siis, kui iga kool ei nokitse üksinda oma nurgas, vaid koolid teevad koostööd. Ülikooli roll on siin samuti suur. Kaasava hariduse ning õppe diferentseerimise teemad on viimastel aastatel nii Tartu kui Tallinna ülikooli õppekavades tugevalt sees ja see ühtlustab samuti arusaamu.
Meelis Kond pooldab erisuguseid mudeleid. Tema hinnangul on hea, et Tallinn on suutnud erikoolid alles hoida. Need koolid kui kompetentsikeskused on väga vajalikud, sest kõigist tavakoolide õpetajatest ei pruugi saada pädevaid erivajadustega laste õpetajaid – kasvõi põhjusel, et nad ei pruugi erivajadusega õpilasega igal aastal kokku puutuda.
Jürgen Rakaselg täpsustab, et erikoolide arv ei ole viimase 15 aasta jooksul üldse muutunud, ehkki üldine arvamus on, et kõik erikoolid on kinni pandud ja kohe suletakse ka viimane.
Piret Soodla pooldab samuti mitmekesisust, sest see annab valikuvõimalusi. Ta selgitab, et ei ole võimalik öelda, missugune erivajadustega laste õpetamise mudel on hea ja missugune halb, sest ühele sobib üks ja teisele teine. Isegi sellist tugevat seost ei ole, et konkreetse erivajaduse puhul aitab just see kindel meetod. Seega ei saa öelda, et väikeklass on alati hea, või vastupidi: et hea on just tavaklass. Peame vaatama, milline on laps, missugused on tema võimed, isikuomadused, ja selle põhjal leidma talle sobiva meetodi.
Marju Aas ütleb töötavat end iga päev selle mõttega, et erikoole ei ole vaja, sest nendes on seltskond, kes oleks justkui üle jäänud, kes ei kõlba kuskile ja keda ei taheta. Aas meenutab 1990. aastate algust, mil kooli saabunud ekspertgrupp ütles koolile, missugused lapsed on õpetamiseks liiga rumalad ja peavad koju jääma. Need eksperdid leidsid, et osa lapsi on „õpetamatud“. „Ja nii mõeldi kõigest 30 aastat tagasi,“ osutab Marju Aas. Need on kõige nukramad lood, kus mõni laps ei sobi mingite inimeste arvates mitte kuhugi. Aasa arvates ei ole küsimus klassi suuruses, vaid meetodites. Ta kinnitab, et teatud õpilaste gruppide puhul on olemas meetodid, mis töötavad, lihtsalt on vaja neid kasutama õppida ja neisse uskuda.
Marju Aas pole rahul, et tavalaste õpetamise puhul räägitakse pedagoogikast ning erivajadusega laste puhul eripedagoogikast. Ta peab seda jaburaks vahetegemiseks, sest Võgotski lähima arengu tsooni mõistet rakendatakse mõlema grupi puhul. Mitte keegi ei saa ju õppida mujal kui oma lähima arengu tsoonis. „Kui jõuad õpilasega koostegevuses kuhugi välja, siis saadki talle hea hinde panna ja polegi probleemi,“ ütleb Aas. Ta leiab, et paljud eluterved asjad on ära kadunud ja kui grupitööd ei tee või ennastjuhtivat õppijat ei kujunda, siis õppimist nagu ei toimukski. „See kõik ei pea nii keeruline olema,“ nendib ta.
Kas kõik õpetajad on kaasavaks hariduseks valmis?
Jürgen Rakaselg vastab, et mõned ei ole. Näiteks on talle helistatud ja küsitud, kas on erikooli, kuhu saaks suunata kogeleva õpilase. Samuti on tuntud huvi, kas süstivale diabeetikule on erikooli, sest keegi ei tea, mida ta süstlasse paneb.
Rakaselg osutab, et HEV-lapsi suunatakse tavakooli siiski üha rohkem. Viimase viie aasta jooksul on ainult ühes maakonnas jäädud samale tasemele, ülejäänutes on tõus. See näitab, et Eestis on piisavalt õpetajaid, kes saavad kaasava haridusega hakkama. Samas on tase väga ebaühtlane. On omavalitsus, kus kõigist tõhustatud ja eritoega õpilastest õpib tavakoolis ainult 40%, ja on omavalitsusi, kus see näitaja on 98%. Eesti keskmine on 80% juures. Rakaselg osutab, et nii suur erinevus on tekkinud täpselt samade rahastamistingimuste juures. Riikidega on samuti. Ei ole nii, et rikkad riigid saavad endale kaasamist lubada, aga vaesed mitte. Näiteks suhteliselt vaeses Portugalis kaasatakse väga palju.
Kaasamise tase võib sõltuda sellest, kui palju kool erivajadusega lapsi õpetavaid õpetajaid toetab, pakub Jürgen Rakaselg. Ta on lugenud teadusuuringuid, kus väidetakse, et kooli toetus on isegi tähtsam kui eripedagoogika õppimine ülikoolis, sest kooli kindla toetuse korral ei karda õpetaja erivajadustega lastega tekkivaid probleeme – ta teab, et abi on käeulatuses.
Katrin Luhaäär tõdeb, et tema ongi selline õpetaja, kes pole ülikoolis eripedagoogikat õppinud, vaid on saanud oma teadmised erivajadusega lastega töötamise käigus. On nende teadmiste baasilt teisigi koolitanud. Tänapäeval on eripedagoogika õppimiseks muidugi palju paremad võimalused, kuid ka nüüd peavad selleks tööks eeldused olema. Mõnest inimesest ei saa ilmselt head erivajadusega laste õpetajat, lisab Luhaäär.
Piret Soodla meenutab koostööd Norra haridusteadlastega ja nende soovitust teha erivajadustega laste tunnis mõni asi vähem. Mis õpilast ei kaasa, tasub kõrvale jätta. Tegemata võiks jätta vihjed, mis panevad lapse ennast halvasti tundma. Kui laps tunneb ennast koolis turvaliselt, on mingi uks juba lahti. Paraku kiputakse koolis ikkagi vihjama, kes on teistest parem ja kes seda ei ole jms.
Meelis Kond: Vähem tegemineon ennekõike õppekava küsimus. Kui tavaõpilanegi ei pea koormusele vastu, siis miks peaks erivajadusega laps pidama? Paradoksaalne on, et õppimise ajal on erivajadus ja kaasamine, kui aga tulevad eksamid, siis on kõik ühe pulga peal. Siis ei kaasata enam kedagi.
Kui valmis on õpetajad kaasamiseks – tava- ja eriklassis?
Andrei Kante arvates ollakse iga aastaga rohkem valmis. Ta meenutab 2018. aasta gripilainet, kui õpetajad olid haiged ja ta pidi ise eriklassi asendusõpetajaks minema. Kante tunnistab, kukkus läbi. Ta oli 12 aastat koolis töötanud, kuid väikeklassi õpilased oskasid talle 1:0 ära teha. Kui ta rääkis sellest õppealajuhatajale, kuulis ta 15 minuti pikkust selgitust, kes seal väikeklassis õpivad, mis on nende vajadused, kuidas neile läheneda – õppealajuhataja teadis nendest lastest kõike. Pärast seda infot otsustas Kante veel kord proovida. Järgmine tund ei kukkunud just palju paremini välja, kuid ta teadis, kellega töötab, ja see andis kindlama tunde. Andrei Kante toonitab, et selliseid inimesi nagu tema õppealajuhataja peaks igas koolis olema, sest pärast nii kompetentse inimese ärakuulamist ei tunne ükski õpetaja end eriklassis tanki panduna.
Jürgen Rakaselg möönab, et kaasav haridus ei ole nii lihtne, et puistad varrukast, seetõttu ei ole kõik selleks valmis. Üheski riigis ei ole see ladusalt läinud. Tema Portugali kolleeg on öelnud, et kaasavat haridust võib võrrelda kivi mäkke veeretamisega: nii kui käed küljest võtad, veereb kivi alla tagasi.
Miks on Tallinn erivajadustega laste koole alles hoidnud?
Jürgen Rakaselg: Erikoolid saavad hakkama hooldus- ja toimetulekuõppe õpilastega, mis käib tavakooli õpetajatele üle jõu. Mõnigi tavakooli õpetaja on tüübilt pigem teadlane kui eripedagoog. Muidugi peaks õpetaja ise ka mõtlema, kas tal tasub väikeklassi õpetama minna. Ta peab ära tundma, kust läheb piir, millest alates ta enam ei suuda. Siis tuleb sellest õppealajuhatajale märku, et mitte lapsi kahjustada.
Meelis Kond soovitab mõnda erikooli sisse astuda ja vaadata, kuidas seal õpetatakse. Seal on lastele sobiv nüüdisaegne õpikeskkond, neid õpetavad pädevad inimesed. Kond lisab, et ta ei kujuta ette, et samad lapsed saaksid hakkama tavakooli koridoris, kus liigub korraga sadu lapsi.
Kuidas erivajadustega laste õpetajaid ette valmistatakse?
Piret Soodla: Head retsepti ei ole, aga ülikool teeb, mis oskab ja suudab. Näiteks klassiõpetajatele õpetatakse üsna suures mahus õpi- ja käitumisraskustega õpilaste õpetamist. Nad saavad ülikoolist teadmised, mida peavad rakendama koolis mentori käe all. Mentori toeta õpetaja seal koolis kaua ei püsi, olgu ta kui tahes tark. Tarkusega on veel see häda, et mida targemaks saad, seda ebakindlamaks võid muutuda, sest oskad rohkem ohtusid teadvustada. Õpetaja võiks leppida mõttega, et vähemalt alguses ei saagi kõik ideaalselt välja tulla. Peaasi et lapsele kahju ei tee.
Marju Aas arvab, et kogemustest õppida tuleb, sest siis õpib inimene seda, mida tal on päriselt vaja osata. Aga kui klass teeb õpetajale 1:0, siis on kaks varianti: sa kas ei lähe sinna enam või püüad aru saada, mis seal toimub. Marju Aas peab oluliseks sellist sõna nagu „väärtuskäitumine“. Ta tahab kogeda koolis koostöö vaimu, mille puhul ei kuule selliseid ütlemisi, nagu „sinu poisid tegid jälle sööklas midagi“. „Koostöö korral on need „meie õpilased“, kes selliseid asju tegid. Ei ole vaja sooloetendust „Mina ja minu õpilased“,“ ütleb Aas.
Mis saab siis, kui HEV-laps ei oska eesti, vene, inglise ega ühtki teist tuntud keelt?
Mari Tammur, Ristiku kooli HEV-koordinaator, selgitab, et Eestisse on tulnud erivajadusega lapsi ka Portugalist, Argentinast jm. Nende hulgas on autismispektri häirega lapsi, kes keelduvad eesti keelt omaks võtmast. Õpetajad raiuvad eesli kannatlikkusega läbi selle võsa ja saavad hakkama, kuid mis keeles tuleks selliseid lapsi õpetada, kui nad ei taha eesti keelest kuuldagi?
Jürgen Rakaselg selgitab, et teadlaste väitel suudab iga inimene mõne võõrkeele ära õppida, kuid igaüks saab selle selgeks vastavalt oma arengutasemele. See tähendab, et ka Portugali ja Argentina erivajadusega lapsed suudavad eesti keele selgeks õppida, kuid oma tasemel. Rakaselg lisab, et uus keel lapse arengutaset ei muuda. Ei ole nii, et kes õpib „õiges“ keeles, sellest saab kosmonaut. Mida teha Argentina lapsega? Tuleb hakata kusagilt otsast minema, muud lahendust pole.
Andrei Kante lisab, et üleminek eestikeelsele haridusele ei ole ainult vene, vaid väga paljude eri kodukeeltega erivajadusega laste probleem. Lasteaedade tasandusrühmades on samuti väga erineva kodukeelega lapsi. Riskid ei ole maandatud, ütleb Kante, sest pole teada, kes hakkab neid väga erinevaid lapsi õpetama. Seda ei saa teha õpetajad, kes ei valda eesti keelt – nemad peavad lahkuma, mis on loomulik –, kuid kes ja kui kiiresti asemele tuleb? Kante küsib, kas ei või juhtuda, et koolid hakkavad eriklasse koomale tõmbama ja lapsi tavaklassidesse suunama. Ta pakub välja idee korraldada erivajadusega õpilastele omaette eestikeelsele haridusele üleminek. Näiteks kasutades hilise keelekümbluse metoodikat, kus algul õpetatakse eesti keeles ainult mõnda ainet ja iga aastaga üha rohkemaid aineid.
Kuidas kaasab kaasav haridus lastevanemaid?
Katrin Luhaäär nendib, et Ristiku kool lastevanemaid kaasab, nii et mõned neist võivad kaasamisest isegi tüdinud olla. Ristiku koolis on ümarlaua süsteem, kus lastevanemaid „töödeldakse“. Enamikule lastevanematest need ümarlauad meeldivad, kuid kahjuks leidub ka neid, kes on koostöö vastu. Kannatajaks on muidugi laps.
Meelis Kond lisab, et mõnigi lapsevanem ei teadvusta endale, et tema lapsel on hariduslik erivajadus. Kooli jaoks tähendab see palju ümarlaudu, selgitusi ja veenmist, et laps jõuaks Rajaleidjani. Lastevanematega tuleb tegelda, neile kooli positsiooni selgitada. 21. koolis on lastevanemate harimiseks mõttepooltunnid, kus selgitatakse hariduse teemasid. „Vahel on laps võrreldes oma vanematega lausa kuld,“ märgib Kond.
Marju Aas ütleb, et tema ei taha lastevanemaid kaasata ega soovi, et keegi teda kaasaks. Tuleb lihtsalt üksteisele selgeks teha, et kokkusaamiseks pole ühtki muud põhjust kui laps. Kui saadakse aru, et tähtis pole mitte võimuvõitlus, lapsevanema enda dramaatiline koolikogemus ega kooli soov lapsevanemat elama õpetada, siis saab juba edasi minna, ja tavaliselt sellise arusaamiseni ka jõutakse. Saadakse aru, mis sobib perele, mis koolile ja mis lapsele. „Laps pole valinud endal ei peret ega kooli ja selles mõttes on tema kõige keerulisemas olukorras,“ nendib Aas.
Andrei Kante nendib, et mõnikord piisab paarist ümarlauast ja lapsevanem ongi kooliga ühes paadis. Aga ta mäletab ka juhtumit, kus lapsevanem tuli tema kooli kahe vandeadvokaadiga. Üks neist ei saanud üldse aru, millest räägiti, teine siiski jagas asja. Kool proovis teha kõik, et laps õpiks, kuid sai kaela advokaadid ja pidi paar korda kohtuski käima. Aga Kante lisab, et tavaliselt on piisanud siiski käe ulatamisest. „Me ütlesime lapsevanemale, et teeme kaks proovinädalat väikeklassis või katsetama natuke aega üks ühele õpet ja vaatame, kuidas see mõjub. Ei vormistanud mingeid dokumente, lihtsalt katsetasime. Kuna tugispetsialistid tegid suurepärast tööd, siis hakkas kogukonnas liikuv info töötama kooli kasuks.“
Miks võib lapsevanem Rajaleidja otsuse täitmata jätta?
Piret Rõõmussaar, Kalamaja Põhikooli direktor: „On juhtunud, et lapsevanemat nõustatakse kolm-neli aastat, jõutakse Rajaleidjani, käiakse seal ära, saadakse otsus, kuid lapsevanemal pole kohustust seda täita. Miks see nii on? Soomes teeb kool ise otsuse, millist õpiteed üks või teine õpilane vajab.“
Jürgen Rakaselg: „Erinevus Soomega tuleneb Eesti põhiseadusest. Meil on liberaalne õigusruum, kus vastutus jääb lapsevanemale. Ainult sotsiaaltöötaja ja kohtu abiga on võimalik lapsevanema otsustusõigust piirata. Kuid Soomes pole ka pilvitu. Nemad samuti vaidlevad.“
Missugune peaks olema kaasav haridus tulevikus?
Andrei Kante: „Õpetaja koormust tuleb vähendada, siis on tal rohkem töörõõmu ja ta jõuab rohkem süveneda. Ka tulevikus peab olema paindlikke lahendusi. Kui pakume kõigile üht ja sama, siis paratamatult traumeerime kedagi.“
Marju Aas: „Õpilased määravad selle, missugune kool meil tulevikus on. Praegu on ka arukate õpilaste hulgas neid, kes ei taha koolis käia. Kui kool ei muutu, võib kümne aasta pärast juhtuda, et õpetajad küsivad palka just nii palju, kui tahavad, sest neid on nii vähe järele jäänud.
Jürgen Rakaselg: Meie hariduse edu võti on õpetaja. Edu ei tulene regulatsioonist, rahast, lastevanematest, vaid sellest, kui palju suudab õpetaja vaadata lahke pilguga ka neid õpilasi, kes ei tule iga päev hästi toime, kui lahke pilguga ta vaatab kolleegi, kellel on erivajadusega laste õpetamisega probleeme, ja kui valmis on ta teda aitama.“
Meelis Kond: „Kindlasti on kõrgemat palka vaja, sest õpetaja ei ela ainult õhust ja armastusest erivajadusega õpilaste vastu, keda ta kaasab. Kindlasti on koolidele vaja ka rohkem eripedagooge, psühholooge ja muud abiväge.“
Piret Soodla: „Sõlm- ja stardikoht on õpetaja. Et teda toetaksid nii ressursid kui ka kolleegid. Teiseks peab erivajadusega laps ennast koolis hästi tundma, siis ta tahab pingutada.“
Katrin Luhaäär: „Kui iga õpilane saab oma õpiraja, siis peaks igal õpilasel olema ka oma õpiraja saatja. Selline kool läheks muidugi hirmus kalliks ja ei tea, kas seda teed minnakse. Õpetaja on võtmesõna ja õpetajat tuleb väärtustada rohkem, rohkem ja rohkem.“
KOMMENTAAR
Kristiine Vahtramäe, Lastevanemate Liidu liige, Alu Kooli direktor
Kaasav haridus on lapsevanema jaoks endiselt arusaamatu mõiste. Mõnigi lapsevanem on pigem pahane, et kõik lapsed õpivad ühes klassis (ka lasteaias) koos. Küsib, miks pannakse tema laps „sellistega“ kokku, sest need „sellised“ segavad tavaliste laste õpet ja õpetaja keskendub neile, kes on vähem võimekad. Eesti kool ongi nõrgemate õpilaste poole kaldu ja tugevamad jäävad sageli tähelepanuta. Andekate toetamisest räägitakse palju, kuid tehakse vähe.
Veidi teistsugune vaade on erivajadusega laste vanematel. Nemad üldjuhul teavad, mida kaasav haridus tähendab, kuid toovad välja, et nende lapsi narritakse või ka kiusatakse. Tegemist pole tahtliku kiusamisega, lihtsalt kiiremad õpilased ei jõua ära oodata, millal õpetaja suudab vähem võimekatele asja selgeks teha. Näiteks lugema õppimine. Kui kaasatud laps veerib vaevaliselt, siis hakkab teistel igav ja nad hakkavad korda rikkuma jne. Mõnel juhul ka pilkavad neid, kes loevad aeglaselt. Selliseid näiteid on palju, aga selge on see, et selline kaasamine ei sobi kellelegi. Kaasamine toimiks ehk paremini, kui klassis oleks kaks õpetajat.
Mul on olnud klassis üliaeglane õpilane, kelle kohta oli tehtud väikeklassi otsus. Paraku ei olnud tema vanemad nõus koolile seda otsust avaldama, kartes sildistamist, mis on veel eraldi teema. Lubasin pühalikult, et ei avalda koolile otsusega kaasnevat juhist, ja aitan last n-ö mitteametlikult. Keeruline oli, kuid lapsevanem oli väga toetav ja tegi omalt poolt palju – asi hakkas sujuma. Paraku tuli asi ikkagi kuidagi avalikuks ja sain käskkirja selle eest, et kooli juhtkonda ei informeerinud. Praeguseks on noormees kenasti oma õpiteega hakkama saanud, algul tavakoolis ja nüüd juba kutsekoolis.
Lisa kommentaar