Saaremaal kasvanud saksofonist ja helilooja Maria Faust oli enda sõnul üsna õnnetu laps. Ta on kogenud õpetajapoolset kiusamist, näinud vaeva, et koolis veidrikuna mitte välja paista, ning püüdnud kõigest hingest vastata standarditele. Läbielatu on mõjutanud suuresti tema loomingut. 

Kas sulle meeldis koolis käia?

Kooli minnes sai minust väga kurb laps. Teatud mõttes kaotasin isegi eluisu. Mind ei koheldud hästi. Puutusin juba varakult kokku sellise asjaga nagu õpetajapoolne kiusamine. Olen sellepärast isegi kooli vahetanud. Ma ei olnud lihtsalt „selle rajooni tüdruk“ ning lisaks kerkis üles küsimus, kes ma selline üldse olen. Uurisin oma ema käest paar korda, kes see polüvernik on. Siis hakkas ema taipama, et midagi toimub. Olukord ei olnud lihtne. No kuidas sa seletad, et kõik sissetulijad ei ole okupandid. Et vabandust, aga meie ei ole tiblad. Paljud inimesed ju lihtsalt põgenesid sõja eest. Tulid selleks, et ellu jääda. Aga püüa sa seda rääkida – viha oli niivõrd tugev. Minu nii-öelda segaperekonnas on ukrainlane, juut ja venelane. Saaremaa verd ju pole. See kiusamine oli rahvuspõhine, kuid kahjuks oli koolis õpetajate ringkaitse palju tugevam, kui arvata võiks. Üldse, kui räägime koolikiusamisest, siis jätame millegipärast välja õpetajad ja teised täiskasvanud. Väga paljude noorte inimeste elu on sellepärast aga lausa hävinenud. 

Kool on koht, kus peaks stimuleerima intellektuaalsust ja loovust, aga minu arvates toimus mul selles osas isegi taandareng. Tõmbusin endasse ja sellest ajast saadik on mul ka kõneprobleemid – võin aeg-ajalt kokutada. Mõnikord pean end väga koguma, et mingeid asju välja öelda. Nüüd tean, et selle nähtuse nimi on ülitundlikkus. Tundsin ennast üksi, teistsugusena ja halvasti, ja mul ei olnud kooli toetust. Ühesõnaga, ma ei olnud õnnelik laps, kui koolis käisin. Seda on muidugi naljakas Õpetajate Lehele rääkida. 

Milline õpilane sa olid?

Olin hästi vaikne, ehkki keegi seda niikuinii nüüd tagantjärele ei usu. Mul oli hea pea. Armastasin väga kirjutada ja lugeda. Kuni 9. klassini oli mul ka matemaatikaga väga hästi, pärast seda läks asi käest ära, sest meil oli klassi ees inimene, kes ei osanud matemaatikat õpetada. Alati pannakse süü õpilasele: et ta on loll ja ei saa aru, aga tihtipeale oleneb see ikkagi õpetajast. 

Ma ei olnud kooli ajal kuigi sotsiaalne. Ma pole mitte kunagi olnud tiimimängija. Teistega arvestada on mul äärmiselt raske, ma ei oska seda. Vihkasin igasuguseid palli- ja strateegiamänge. Aga mis mulle hästi sobib, on igasugune juhatamine (naerab). Mulle on täiesti enesestmõistetav ütelda teistele, kuidas teha. Oskan näha suuremat pilti.

Koolis olin kurb ja tavaliselt lihtsalt põrnitsesin kuskil. Või vähemalt nii ma ennast mäletan. Teistele võisin muidugi teistsugune tunduda. Ilmselt ei olnud ma kogu aeg ka kurb ja põrnitsev, sest kuidagi ma ju endale sõbrad leidsin. Minu elu toimus põhiliselt muusikakoolis ja tantsutrupis ning kui sain 13, siis mind kodus enam ei olnudki.  

Mis ained sulle meeldisid? Millised olid rasked?

Mulle meeldisid ajalugu, kirjandus ja eesti keel, nendes olin väga hea. Tegelikult ei olnud ma üheski aines halb. Kuni 9. klassini olid mul kõik viied. Gümnaasiumiaeg oli hästi raske, meie koolimaja põles maha. Imestan, et meil üldse lasti lõpetada, sest pärast tulekahju kooliskäimisest ja õppimisest enam suurt midagi välja ei tulnud. Minu klassist hukkus kaks last, neist üks oli minu pinginaaber. 

Keeleõpetusega olid tol ajal suured probleemid. Võõrkeeli õpetasid inimesed, kes ise neid keeli ei vallanud. Nii saksa, vene kui ka inglise keel olid mul äärmiselt nõrgad. Läksin 21-aastaselt Kopenhaagenisse elama ja minu inglise keel oli null. Ometi olin seda aastaid koolis õppinud ning tunnistusel oli inglise keel mul viis. Absurdne, eks ole! 

Mida võtsid olulisena koolist kaasa?

Kool oli selline suur masin, kus õppisin teesklema. Õppisin, kuidas iseennast peita. Muidugi, suurel osal inimestest on raske ennast näidata ja olla enda vastu aus. Ilmselt olen pigem just üks nendest, kes väga vähe teesklevad, aga ometi õppisin, kuidas ennast tasandada ja mitte välja paista. Et ellu jääda. Koolisüsteem ja üldse ühiskond toetab individuaalset veidrikkust väga vähe. Minu jaoks oli väga oluline, et ei tuleks jumala eest välja, et ma veidrik olen. Proovisin standarditele vastata. Võime palju rääkida sellest, miks tekivad grupid ja miks tekib kiusamine. Minu loomingust käib see küsimus kogu aeg läbi. Miks tahame olla pahad üksteise vastu?

Loomulikult ei ole kõik asjad ainult musta värvi. Näiteks hobid ja sõpruskonna leidmine. Üks hea asi, mis koolist kaasa tuli, on minu tugigrupp – kaheksast tüdrukust koosnev sõpruskond, kellega olen titest saadik koos olnud, lasteaias ja koolis käinud. Käime ka nüüd väga tihedalt läbi, näiteks tulevad nad kõik mulle peagi Kopenhaagenisse külla. Meil oli hästi huvitav sotsiaalne elu, riskisime oma eluga iga päev. Mul on väga hea meel, et asjad ei läinud suure kella külge ja tol ajal ei olnud ka selliseid helikopteremasid ja -isasid. Olime nagu väikesed tänavakassid ja eksperimenteerisime.

Milline on sinu hinnangul Eesti kool praegu?

Minu meelest on toimunud igas mõttes suur edasiminek. Saadakse aru, et õppimine ei pea olema valuline protsess. Kõigepealt peab õpilasele olema arusaadav, et iga õppeaine on osa päris elust. 

Näiteks ajaloos ei peaks tuupima vaid fakte, pigem tuleks õppida hoomama ajalugu tervikuna. Tundma ajajoont, et kui näiteks Eestis toimus see, siis mis juhtus samal ajal maailma teistes kohtades. Leian, et ei peaks õpetama eraldi Eesti ja maailma ajalugu, vaid kõike koos, ajastute kaupa. Kui saaksin midagi muuta, siis integreeriksin omavahel õppeaineid, et suureneks terviku mõistmine, seoste nägemine ja tekiks üldpilt. Juppide kaupa ei hakka sa seda kunagi hoomama. Näiteks võiks loodusaineid, matemaatikat, füüsikat ja keemiat õpetada koos.

Igal alal on põhiküsimus ikkagi „Miks?“. „Miksidele“ vastamine ja asjade lahtiseletamine õpilastele ongi õppimine. 

Milline on hea õpetaja? 

Heal õpetajal on teadmised ja tunnetus. Kõige olulisem on empaatiavõime. Hea õpetaja hoiab õpilasel käest kinni, aga laseb tal ise kõndida. Samuti tuleb osata õpilane vabaks lasta. See on asi, mida väga paljud muusikaõpetajad ei suuda. Neil on hoiak, et mina tegin su. Mul on endal selliseid kogemusi. Et miks sa seda õpetajat tänad, miks sa ei täna mind? Ilmselt esineb seda ka muudel aladel ja väljendub näiteks olümpiaadidel. Selline õpetamine on justkui sektantluse loomine. Seda ei tohiks olla. 

Hoolimata sellest, et elan juba 22 aastat Kopenhaagenis, olen viimased 14 aastat õpetanud Saaremaal rütmi- ja improvisatsioonilaagris. Lapsed ei ole selle aja jooksul küll kuidagi muutunud, ei halvemaks ega paremaks. Kõik oleneb ainult sellest, kui hästi ma teen oma tööd õpetajana. Näen ju kohe tulemusi. Ja kui ma ei saa lastega head kontakti, on see minu süü. Ilmselt ei olnud ma parajasti võimeline piisavalt andma. Õpetajatöö on ongi üks tohutu andmine. Kui selle laagriga alustasin, oli minu põhiidee muuta muusikaskeenet. Et tuleks omanäolisemaid muusikuid. Aja jooksul on laagris osalenud mitmed praegused muusikud ja näitlejad. Kõik algab sellest, et sa usud, et see on võimalik.

Mida sa tahaksid Eesti õpetajatele südamele panna? 

Armastage ka neid õpilasi, keda te ei mõista, kes ei ole teie moodi, kes ärritavad teid. Ärge lükake neid minema. Ükski laps ei ole ju paha. Aga kui sa ei taha õpetada, palun ära õpeta!