Kirjanik ja kultuuriteoreetik Rein Raud usub, et õpetaja ei peaks mõtlema ainult õpiväljunditele, vaid nägema õpilases kõigepealt unikaalset isiksust ning aitama lapsel kasvada ja eneseks saada. On ju igal inimesel üks või isegi mitu asja, millega panustada ühisesse olemisse ja teostada end nii, et tal on endal hea olla ning ka teistel tema ümber on hea olla ja temast suur rõõm. 

Kas sulle meeldis koolis käia?

Tegelikult ma seal eriti ei käinud. Kui olin 13 või 14, tekkis mu organismis selline eripära, et mul oli kogu aeg 37,1 palavik. See oli justkui mu normaalne kehatemperatuur. Arstid uurisid siit ja sealt, kuid ei leidnud midagi, mis palavikku võiks põhjustada, ja mingi aja pärast kadus see ise ära. See tähendas aga, et kui ma ei viitsinud koolis olla, läksin medõe juurde, panin endale kraadi kaenla alla ja tulin koju. Olingi suure osa ajast kodus. Iga veerandi lõpus pidin korraga vastama ära kogu materjali, mida teised olid koolis õppinud. Mõistsin kiiresti, et niimoodi saab palju paremini aru, kui võtad kolm päeva ja loed selle ajaga keemiaõpiku läbi. Kõik muutub süsteemseks ja selgeks. Mulle ei sobinud, kuidas seda meile tunnis jupikaupa söödeti. Kui lähed ühest ainetunnist teise ja iga kord tuletatakse pool tundi meelde, mida eelmine kord õpiti, ning teine pool tundi võetakse uut osa, on need nii pisikesed jupid, et nendest ei teki suurt pilti. Mulle meeldis lugeda õpikut järjest nagu põnevusjuttu, et mis edasi tuleb ja kuidas asjad omavahel kokku lähevad. Mul on kalduvus kõike makrosüsteemis näha, luua suurem teoreetiline pilt, mille sisse saab detaile paigutada. Ma siis ühel päeval vastasin keemiat, teisel matemaatikat, kolmandal füüsikat, sain igas aines oma viie kätte ja oligi nagu kõik.

Selline õppimine nõuab suurt sisemist motivatsiooni ja enesedistsipliini, mis ei ole laste puhul just tavapärane. Kust see tuli?

Mitte kellelegi ei meeldi, kui teda kästakse ja kohustatakse. Palju mõistlikum on esitada väljakutseid. Kas sa saad sellega hakkama, et õpid kolme päevaga ära terve veerandi keemia? Väga huvitav, saame teada! 

Et õppimise oskus tekiks, ei tohi minu meelest seda seostada rangelt distsipliini ja käsutäitmisega. Meil on vaja inimesi, kes õpivad kogu elu. Maailm muutub palju kiiremini, kui see kunagi varem on muutunud. Kogu aeg avastatakse, leiutatakse, kujundatakse ümber igasuguseid vanu veendumusi. Peame olema võimelised unustama mingisugused teadmised, mis meil varem olid, ja asendama need uutega. Kui jääda selle juurde, et õppimine on distsipliinile rajatud tegevus, siis inimesed kukuvad läbi, kibestuvad ning hakkavad toetama kõikvõimalikke lihtsate lahenduste pakkujaid. See aga ei vii kuhugi vaid tekitab lihtsalt veel rohkem jama ja hägu. 

Hea, kui suudad endale ise ükskõik missuguses valdkonnas mingi mõistliku väljakutse esitada. Sellise, mis oleks tegelikult ka väljakutse. Kus oleks teatav risk, et kas suudad seda või ei. Sa ju õpid ka läbikukkumistest. Asjadest, mida tahtsid teha, aga ei suutnud. No väga tore! Siis teinekord tead, et on mingisuguseid asju, mida sa ei suuda. Meil kõigil on oma piirid ja minu meelest on oluline, et inimene teaks, mis ta nõrgad kohad on. Ka see on osa haridusest.

Asjad, milles mina kogu aeg läbi kukkusin, olid igasugused kehalise kasvatuse normatiivid – kui kiiresti peab jooksma, kui kaugele palli viskama jne. Nagu kõikidel inimestel peaksid olema täpselt ühesugused kehad. Ei ole. Samuti ei ole neil ühesugused meeled. Seetõttu ongi mõistlik ja hea tekitada koolis keskkond, kus inimene saab areneda selleks, kes ta ise on. Igal inimesel on üks või isegi mitu asja, millega ta võiks panustada ühisesse olemisse ja teostada ennast nii, et tal on endal hea olla ja ka teistel tema ümber on hea olla ning temast suur rõõm. Aga kui kõikidele surutakse peale standardid, näiteks nagu igaühest peaks saama president, aga tegelikult saab ainult mõnest, siis kõik ülejäänud kukuvad ju läbi. Ja siis tekib sihuke läbikukkunute ühiskond, kes pole oma eluga rahul. 

Mis ained sulle meeldisid?

Ma olen üldiselt intellektuaalselt uudishimulik. Mul on huvi peaaegu kõigi asjade vastu, selle suure pildi vastu, mis nende taha tekib. Umbes 9. klassis lugesin mingi filosoofi kohta, et ta tundis huvi ka kõrgema matemaatika vastu. Ma mõtlesin, et oo, see on väga lahe, et inimene tegeleb filosoofiaga, aga huvitub ka kõrgemast matemaatikast. Hankisin endale ka mingid kõrgema matemaatika õpikud, mis olid mõeldud ülikoolidele, ja lugesin neid. See oli väga keeruline, sain väga huvitavaid asju teada, millest mu mõtlemine on senimaani mõjutatud. 

 Inimesed teevad hästi seda, mida nad tahavad teha.

Rein Raud

Millised ained olid sulle rasked?

Tööõpetus. Igasugused käelised oskused on mul väga vähesed. Pidime valmistama mingisuguseid detaile, mis pidid nägema välja täpselt nii nagu joonisel. See oli täiesti kohutav! Mäletan, et mulle pandi 8. klassis, kui tööõpetus ära lõppes, kolm. See oli mu ainuke kolm, kõik ülejäänud hinded olid viied. Tööõpetust andis kooli kojamees. Õpetajad palusid, et ma tohiksin minna veel mingit detaili tegema – saaksin nii sellest kolmest nelja. Kojamees koos sõpradega jõi teises toas veini ja mina üksinda töökojas nikerdasin seda detaili. Pärast ta lihtsalt kooserdas vaatama ja ütles, et ei, ei lähe. Sellega lõppes minu suhe tööõpetusega. 

Mida pead kõige väärtuslikumaks koolis omandatust?

Tegelikult on vist igast koolist kõige väärtuslikumad leitud sõbrad ja kooliajal tekkinud suhted. Isegi kui elu pärast kooli inimesed lahku viib ja nad ei käi enam tingimata tihedalt läbi. Me õpime koolis muuhulgas seda, kuidas sõbrad olla. 

Milline on sinu hinnangul Eesti kool praegu?

Üldiselt on liigutud õiges suunas. Kool peab andma lapsele selle, mida ta vajab elukeskkonna mõistmiseks ja mõtestamiseks. Minu meelest on ikkagi pisut liiga vähe allikakriitikat ja oskust orienteeruda infovoogudes – vastasel korral ei kujuta ma ette, et mõned poliitilised parteid suudaks noorte hulgas nii palju hääli koguda. Inimeses peaks võimestama sotsiaalset mõtlemist, andma talle arusaamise, et elame demokraatlikus vabas riigis, mistõttu on ka meie teha, missugune see riik ja ühiskond on. Saame enda tegevuse, otsuste ja valikutega päriselt mõjutada seda, mis meie ümber toimub. Vanem põlvkond on üles kasvanud teadmises, et nad võivad teha, mis nad tahavad, aga nende ühiskonna muutmine seisneb selles, et nad teevad köögis suitsu ja kiruvad võimu. Noortel peaks see asi teisiti olema. 

Mulle valmistab muret, et innovatiivsed soojad koolikeskkonnad lapse kodu lähedal jäävad võimule majanduslikult jalgu. Räägin väikestest maakoolidest nagu Metsküla kool. Ma ei saa üldse aru, miks on vaja Metsküla kool kinni panna. Minu meelest on üks kõige hullemaid asju, mis tänapäeva Eestis võib juhtuda, see, et hävitatakse ära midagi, mida inimesed on oma kogukonnatundest ja ühistegevuses kokku pannud. 

Mulle tundub ka, et praeguse aja õpilaste kultuurilooline pagas on kaunis õhuke. See on kehvem, kui oli meil omal ajal. Saime suhteliselt soliidse eruditsiooni koolist kaasa. Saab lihtsa arvutuse abil teada, kas enne oli Esimene või Teine maailmasõda, aga küsimus, kas enne oli Esimene maailmasõda või Prantsuse revolutsioon, võib praeguse aja noori täiesti mõtlema panna. Minuvanustel inimestel ei ole selliste asjadega üldiselt probleemi. Osalt, kuna kõik nii kiiresti muutub, ei ole väga palju fakte meelde jätta aga ka mõistlik. Pead teadma, kust need faktid vajaduse tekkides leiad ja kuidas allikaid kritiseerida. Praegusel ajal on kriitilist mõtlemist ja analüüsivõimet isegi rohkem vaja. 

Kui varem tegid inimesed pingutusi, et informatsiooni juurde saada, siis meie elame esimest korda ajaloos olukorras, kus peame informatsiooni tõrjuma, sest igsuguguste rekaamide ja sisuturunduse näol tuleb seda igalt poolt. Samas, kui mul ilmub raamat, pean üritama selle informatsiooni lugejale läbi muu padriku kohale viia, sest võib-olla pakub see raamat lugejale huvi, aga sellega ma jällegi suurendan informatsiooni hulka … 

Õpetaja peaks nägema igas õpilases kõigepealt indiviidi, unikaalset isiksust.

Rein Raud

Mida sa muudaksid Eesti kooli juures?

See on asi, mis ongi juba ette võetud. Et meil oleks sidus ühiskond, peab meil olema eestikeelne kool. Ühtne eestikeelne kool ei tähenda seda, et vähemuste eripärasid ja vajadusi ei peaks arvesse võtma, aga peame lähtuma sellest, et kõik lapsed saaksid võrdse võimaluse edasi jõuda. Meil on tekkinud olukord, kus üks osa inimesi ei saagi elus edasi, nende võimalused sattuda ülikooli ja hiljem töökohtadele, kus nad oma oskusi ja visioone teostavad, on tohutult piiratud põhjusel, et neil ei ole piisavaid sotsiaalseid pädevusi. Ja siis ongi nii, et kui oled sündinud näiteks Narvas, siis on sind sinna Narva mõistetud, oled põhimõtteliselt nagu pärisori – käid venekeelses koolis ja eestikeelsesse ülikooli minna ei saa. Ja milleks? Lihtsalt sellepärast, et teatav hulk, sageli korrumpeerunud poliitikuid omaks sellist pärisorjadest koosnevat elektoraati, millega on võimalik oma positsioone enda käes hoida. Meil oleks vaja koolisüsteemi, kus sidus ühiskond hakkaks juba klassipingist peale. See on ju see ühiskond, mis meil on. Me peame tegema seda ühiskonda paremaks, paremini toimivaks ja looma kõikidele võimaluse areneda, ennast teostada ja normaalselt funktsioneerida. 

Milline on hea õpetaja? 

Igal pool toimub õppeprotsessis standardiseerimine, räägitakse õpiväljunditest ja sellest, et kõik peab olema mõõdetav. Selle tagajärjel on sama programmi läbinud inimesed kõik mingis mõttes ühesugused. See on äärmiselt vale lähenemine. Õpetaja peaks nägema igas õpilases kõigepealt indiviidi, unikaalset isiksust. Ühele ühed õpiväljundid, teisele teised. Õpetaja peaks aitama lapsel kasvada ja eneseks saada, mitte varustama teda vaid standardsete õpiväljunditega. Loomulikult, kui räägime lugemis- või arvutamisoskusest, võimest lahendada mingisuguseid situatsioone, on see üks asi, aga standardiseerimisega minnakse nii kaugele, et õpetajad muutuvad isikupäratuse teostajateks. Kujundavad ühesuguseid, modulaarseid kodanikke. 

Õpetaja ei peaks kartma ka inimene olla. Kui lapsed saavad õpetaja inimlikkusest aru, siis see aitab neil õppida, mitte ei takista. 

Õpetaja peaks tahtma õpetada. Õpetamine ei ole kutse, see on kutsumus. Inimesed teevad hästi seda, mida nad tahavad teha, millest nad saavad aru, miks see hea on, ja kui neil on piisavalt vabadust otsustamaks ise, kuidas nad seda teevad. 

Mida sa tahaksid Eesti õpetajatele südamele panna? 

Pidage vastu! Töö, mida õpetajad teevad, on ühiskonnas ebaõiglaselt vähe hinnatud. Õpetajatöö ei ole nõrkadele. Vastupidi, see on üks raskemaid ja vastutusrikkamaid töid. Ärge unustage ka iseennast, hoolitsege enda füüsilise ja mentaalse heaolu eest. Õpetajad ei tohi kunagi lakata ka ise õppimast.