Aastaid tagasi huvitusin virtuaalreaalsusest (VR) ja liitreaalsusest (AR), sest see oli lihtsalt nii äge. Huvist kantuna lõime Tartu Ülikooli haridustehnoloogia rühmas väikese virtuaal- ja liitreaalsuse ning panoraamvideote (kokkuvõttes XR) rakukese. Kaevusime teemasse, kirjutasime artikleid hariduse tehnoloogiakompassi ja teadusajakirjadesse, lõime kaasa nelja kooli projektis „Klass + VR“, juhendasime lõputöid, rääkisime konverentsidel ja korraldasime ka ise rahvusvahelisi seminare. Kõik, nagu ühe teema ülesehitamine tüüpiliselt välja näeb. Nordic VR foorumil Norras Hamaris nägin aga seda, kuidas VR päriselt aitab. Aitab päästa elusid. See liigutas mind. Nimelt oli ÜRO teinud oma esimese VR-filmi, et suurendada inimeste empaatiat 80 000 Süüria põgeniku suhtes, kes elasid Jordaanias laagris ja kellest pooled olid lapsed. Näidati 12-aastase koolitüdruku elu laagritelgis, koolis ja palliplatsil. UNICEF kasutas videot kümnetes riikides, et anda eemal olijatele sõjakoledustest aimu. Uuringud näitasid, et see aitas väga hästi, inimeste annetused Süüria laste heaks suurenesid uskumatul määral, laste elu paranes ja nad said palju õnnelikuma lapsepõlve.

Praeguseks on Süüria koolitüdruku panoraamfilmist „Pilved Sidra kohal“ möödunud kümme aastat, aga XR ei ole ei rahvusvaheliselt ega ka väga kõrge digivalmidusega Eestis õppetöös kuigi levinud. Miks on see nii? Ehk on küsimus selles, mis oleme seadnud õpieesmärkideks? Kas oleme selgelt öelnud, et meie eesmärk on suurendada õpilastes või ka õpetajates empaatiat ja oskust näha olukordi eri nurga alt, sest just selles VR päriselt aitab? Jah, õpetajate kutsestandardites on välja toodud, et empaatia on õpetajatööks vajalik isikuomadus, aga kuidas me seda päriselt arendame? Kuidas me arendame seda nii õpetajates, õpetajakoolituse üliõpilastes kui ka kõigis õpilastes?

Tõsi, empaatilisuse suurendamine ja võimalus tajuda erinevat perspektiivi ei ole ainsad eesmärgid, milles XR aitab. Virtuaalreaalsus on simuleeritud keskkond, kus saame kogeda midagi, mida reaalsuses ei eksisteeri. Liitreaalsus võimaldab samal ajal näha pilti nii füüsilisest maailmast kui ka simuleeritud digitaalseid objekte. Panoraamvideo võimaldab rännata meist geograafilises või ajalises mõttes kaugesse maailma. Võite ise mängida mõttega, milleks on need tööriistad kasulikud. Uuringud näitavad esiteks, et keerukate objektide ja abstraktsete protsesside visualiseerimisel saame paremaid õpitulemusi. Teiseks tuuakse välja parem võimalus mitmesugustest olukordadest realistlikuma taju loomiseks. Kolmandaks võimaldab XR näha liiga väiksel või suurel skaalal objekte ja protsesse tajutavates mõõtmetes. Neljandaks saab tänu neile lahendustele näha liiga kiiresti või liiga aeglaselt toimuvaid protsesse õppimiseks sobivas ajaskaalas. Viiendaks saame uskumatud võimed, et külastada kaugeid paiku, raskesti ligipääsetavaid või ajaloolisi keskkondi, mis on praeguseks juba hävinud. Kuuendaks antakse meile vahendid uurimaks keskkonda, mis oma mõõtmete poolest ei ole ligipääsetav.

Seega mõelgem, mis on meie eesmärgid, ja kasutagem ära XR-i võimalused. Alustuseks piisab õpilaste nutiseadmetest, odavatest peaseadmetest, kuhu oma telefon sisse panna, või näiteks FutuClassi ja BlueRay loodud VR-õpikeskkondade külastamisest. Meie õpetajad on ka ise loonud 360-kraadi videoid. See ei ole raketiteadus. Kasutagem VR- ja AR-lahendusi seal, kus need aitavad.