Põhikooli lõpetamise järel valib kutsekooli 25% õpilastest, rohkem kui pooled seal õppijaist on täiskasvanud. Kuidas noori kutseharidusse juurde tuua? Kui eelmise reformiga vähendati üldainete mahtu poole võrra, siis nüüd on plaanis üldhariduse osakaalu tõsta, viia kutsekeskhariduses õppeaeg neljale aastale, laiendada erialavalikut ning muuta kutseõpe paindlikumaks ja personaalsemaks.

HTM-i kutseharidusreformi juht Triin Laasi-Õige, miks on vaja kutseharidust reformida?

Praegune kutsehariduse korraldus on pärit aastast 2013 ning reformi on vaja eelkõige seetõttu, et ühiskond, majanduskeskkond, aga ka õppijate ootused on muutunud. 2013. aasta reformi peamine eesmärk oli, et lõpetanud jõuaksid võimalikult kiiresti tööturule. Tookord muutuski õpe hästi praktiliseks ja tööturule minek sujuvamaks. Samas ei pruukinud kutseõppe omandanute võimalused üldainete mahu vähendamisega pikemas perspektiivis paraneda.

Kümne aastaga on tööturg ja tööandjate ootused palju muutunud. Enam ei räägita spetsiifiliste operatsioonide tegemiseks vajalike oskuste kiirest omandamisest, vaid edukat toimetulekut soodustavatest oskustest, hoiakutest ja pädevustest laiemalt, nagu seda on probleemide lahendamise, koostööoskus jne. Kutseharidus peab neile ootustele vastama.

Reformi teine eesmärk ongi luua uusi õppekavasid ja õpiteid, kus fookus on senisest rohkem üldpädevuste arendamisel, et toetada inimese hakkamasaamist kogu elu jooksul.

Praegu aeguvad õpitud oskused veel enne, kui õppija tööturule jõuab. Koroonaaeg näitas selgelt, et mingid ametid kadusid ja suur osa näiteks toitlustus-teenindussektori töötajatest pidi ümber õppima. Et ümberõppimine ja uue ameti leidmine oleks võimalikult sujuv, sellele aitabki üldpädevuste suurem osakaal õppekavas kaasa. Soovime luua tugevad laiapõhjalised kutsekeskhariduse õppekavad, et pakkuda alternatiivi gümnaasiumiharidusele.

Kolmas suur eesmärk on siduda kutseharidust senisest rohkem teiste haridustasemetega, luues sildu kutsehariduse ning üld-, huvi- ja ka kõrghariduse vahele. 

Kas kutsekeskhariduse omandamine muutub nelja-aastaseks?

Nelja-aastane kutsekeskharidus toetab eelkõige õpingute jätkamist kõrgkoolis. Arvatavasti jäävad osaliselt alles sellised õppekavad, kus üldainete maht on väiksem. 

Jutt ei käi lihtsalt üldainete juurdepanemisest, vaid õppekavad tuleb üle vaadata ja analüüsida, kui suur hakkab olema üldainete, lõimingute, erialaste baasõpingute, spetsiifiliste oskuste ja praktika osakaal. Ka praegu on kutsekoolides õpilasi, kes jätkavad õpinguid rakenduskõrgkoolis või ülikoolis, aga neid on alla 10%. Nende õpilaste vajadusi arvestades peavad õppekavad võimaldama aasta või pool aastat juurde võtta, et edukalt ülikooli astuda. Eesmärk on, et õpingutesse saaks integreerida eri mooduleid. Ideaalis näen, et kui kutseõppesse tulnud noor on põhikooli ajal tegelenud näiteks viis aastat automodellismiga, saaks tema õpiteel arvestada huviringis saadud kogemusi ja teadmisi.

Samas peab jääma võimalus lõpetada kool ainult kutsetunnistusega. Kutsekooli jõuab palju noori, kellele kutsekeskhariduse õppekava pole jõukohane ning kellele tuleb samuti leida sobiv õpitee. Kuigi õppimiskohustus pikeneb 18-aastaseks saamiseni, ei tähenda see kohustuslikku keskharidust. Loodame, et iga haridusasutuses veedetud aasta arendab õppijat ja muudab teda küpsemaks. Püüame leida igale noorele võimetekohase väljundi, milleks võibki olla lihtsalt kutse omandamine.

Kui noor ühel hetkel tunneb, et kutsekeskhariduse omandamine ja sealt edasi ülikooli minek on talle jõukohane, saab ta võtta paindlikult mooduleid lisaks. Piltlikult öeldes peab kutsekeskhariduse õppekavade süsteem olema nagu legokarp, kus kõiki klotse saab omavahel siduda.

Kui palju tuleb kutsekoolil teha põhikooli tegemata tööd? 

Tõepoolest, põhikoolist tullakse väga erinevate teadmiste ja pahatihti õpilünkadega, samuti puuduliku eesti keele oskusega, mis muudab kutseõpetajate töö keeruliseks. Tihti õpilane ei teagi, mida ta õppida tahab. Kutsevaliku õppekava on olnud suurepärane algatus, millega tuleb kindlasti jätkata. See aasta või pool aastat kestev programm võikski olla õpilünkade tasandamiseks või süvendatud eesti keele õppimiseks, mis on põimitud kutsevalikuga. Nii saab erialaõpinguid alustada ühtlasemalt tasemelt.

Samamoodi tuleb paljude õpilaste puhul tööd teha igapäevaste toimetulekuoskustega: ei tunta kella, ei peeta kokkulepetest kinni, ei suhtuta oma kohustustesse tõsiselt. See kõik on osa tööst, mida kutsekoolil teha tuleb, valmistamaks õpilasi ette iseseisvaks tööeluks.

Miks eelistab suurem osa noori kutsekoolile gümnaasiumi?

Üks põhjus, miks noored kutseõpet ei vali, on hirm tupiktee ees pärast põhikooli lõppu. Paljud ei ole põhikooli lõpus veel valmis eriala valima. See ongi väga oluline otsus, millesse tuleb tõsiselt suhtuda ja mida on õigus elu jooksul muuta. Arvan, et hirm ja ebakindlus selle otsuse tegemise ees on õpilastel ka seetõttu, et põhihariduse käigus ei räägita kuigi palju tööst. Üheksa aasta jooksul on palju juttu edasiõppimisest, aga mitte sellest, et ühel hetkel peavad kõik tööle minema ning igati mõistlik on hakata mõtlema ka sellele, milline võiks olla konkreetsele noorele huvipakkuv eluala. Oskuste õpe on jäänud põhikoolis tagaplaanile. Koolid toetavad valikainete raames pigem üldainetega seotud pädevuste kujunemist, samas tuleks just põhikoolis märgata, mille vastu keegi huvi tunneb, ning aidata aru saada, mis on tema tugevus. Sageli ei seostu see matemaatika, füüsika või eesti keelega, vaid hoopis mõne praktilise tegevusega. Oskuste õpe aitab noorel end tundma õppida ja otsustada, kas eelistada edasiõppimisel akadeemilisemat või rakenduslikumat suunda. Usun sellesse, et mida laiapõhjalisemaks kutsehariduse õppekava muutub, seda rohkem hakatakse gümnaasiumihariduse alternatiivina valima kutsekeskharidust.

See ei juhtu mõistagi iseenesest, vaid vajab väga palju selgitustööd. Tööle minemise eeldus on teatud oskuste olemasolu, gümnaasiumiharidus aga konkreetsete kutseoskuste arendamisele pahatihti rõhku ei pane. Kutseoskusteta inimeste osakaal Eestis on lubamatult kõrge. Nelja-aastase kutsekeskhariduse suurim pluss on, et uks on lahti nii kõrgkoolis jätkamiseks kui ka tööle asumiseks.

Kui õppeaeg pikeneb, on vaja praegusest rohkem õpetajaid. Kust neid leida?

Õpetajate nappus on kogu haridusvaldkonna ühine mure. Mida sarnasem on gümnaasiumi ja kutsekooli üldõpingute sisu, seda rohkem saame õpetajaid ristkasutada. Mõnes maapiirkonnas ongi näiteks matemaatika- ja füüsikaõpetajaid loetud arv ning praeguses olukorras, kus õpetajaid on raske leida, tulebki teha koostööd. Ka kutseõpetajatest on suur puudus. Kutseõpetaja ei pea tingimata olema elukutselt õpetaja, ta võib olla õpetaja kutsumuselt – oma ala professionaal, kes õpib juurde kutsepedagoogikat, et käia põhitöö kõrvalt koolis õpetamas. See on võimas sümbioos, sest nii saavad õppijad värskeid erialateadmisi otse töömaailmast.

Kas täiskasvanute jaoks muutub kutsekoolis õppimine edaspidi tasuliseks?

2000. aastate alguses lootsime muuta kutsehariduse põhikoolilõpetanute jaoks atraktiivseks, paraku ebaõnnestusime. Selgus, et täiskasvanud on palju motiveeritumad õppijad, sest nad saavad aru, et hakkamasaamine ja konkurentsivõime tööturul põhineb õpitud oskustel. Praegu on kutsekooliõppijatest üle 60% täiskasvanud ning kutsehariduse tasemeõppest on saanud täiskasvanute silmis täiendõpe. Inimesed lähevad õppima, et end täiendada ja oma elu huvitavaks elada. Samas alahinnatakse tõsiasja, et saadud teadmisi tuleb tööturul ka rakendama hakata. Seetõttu tahame muuta korduva õppimise tasuliseks, nagu see on ka kõrghariduses. See ei tähenda, et täiskasvanud tasuta õppida ei tohi või ei saa. Saavad küll, aga teatud tingimustel. Väikeses riigis on täiskasvanute oskuste arendamine ja konkurentsivõime hoidmine selgelt ka riigi huvi, kuid me ei tohi unustada kutsehariduse põhieesmärki, milleks on eelduste loomine tööleasumiseks. Nii saabki tasuta õppimise kriteeriumiks, et tasuta õpingute vahele kutseõppes peab jääma vähemalt viis aastat. Kahtlemata kaasneb sellega teatud erialadel õppijate arvu langus ja siin tulebki koos koolidega vaadata ja mõelda, mis on need uued õppekavad, mis noori kõnetavad.

Mis veel muutub?

Ilmselt tuleb teha ümberkorraldusi ka koolivõrgus. Ühelt poolt õpilaste arv väheneb, teisalt on meil väga taristumahukad kutsekoolid. Küsimus ongi, kas on otstarbekas hoida kõigis piirkondades sarnaseid baase ja neisse investeerida, teades, et tehnoloogia aegub kiiremini, kui riik seda uuendada suudab. Ka tööturu nõudmised muutuvad kiiresti ja kutsekoolidel on keeruline valmis tööjõudu ette valmistada. Kui noor ükskord tööturule jõuab, on tööandjate ootused juba muutunud. Oleme aastaid püüdnud muutustega kaasa joosta, aga see pole õnnestunud. Ent kas peab jooksma? Koolil ei ole aus anda lubadusi, mida ta täita ei suuda. Seetõttu tuleb teha tööandjatega uued kokkulepped, milline osa õppest on kooli vastutada ja milliseid oskusi lihvitakse ettevõttes.

Kas töö reformiga on juba alanud ja millised on olnud esimesed sammud?

Oleme hakanud kutsekoolide õppejuhtidega uut kutsekeskhariduse õppekava arendama. 2025. aasta kevadel on kavas korraldada põhikoolilõpetajate sisseastumine gümnaasiumidesse ja kutsekoolidesse ühel ajal. 2025/2026. õppeaastast rakendub ka õppimiskohustuse ea tõstmine 18. eluaastani ja selleks ajaks peaksid uued õppekavad juba olemas olema. Minu silmis ongi selle reformi suurim tugevus, et uusi õppekavu ja õpiteid kujundavad koolides töötavad praktikud, mitte ministeeriumi ametnikud. 

Läbirääkimised koolijuhtidega on ees ja tulevad ilmselt keerulised. Juht vastutab kooli toimetuleku eest ja tahab teada, mis saab, teadmatus ja määramatus võivad tekitada hirmu ja vastandumist. Olen 17 aastat koolijuht olnud ja saan neist hirmudest aru. Novembri alguses räägime kutseõppeasutuste juhtidega seminaril läbi, milliseid otsuseid kavandatavad muutused juhilt nõuavad. 

Lahendused peavad sündima tsentraalselt, samal ajal iga õppeasutuse profiili ja omapära arvestades. Võin kinnitada, et reformi eesmärk ei ole lausaliselt koole kinni panna ega nende elu raskeks teha. Vastupidi, ministeerium koolipidajana püüab muutustes koolijuhtidele toeks olla. 

Oleme valmis muutma ka õigusakte, et õppekavasid saaks uutmoodi üles ehitada ning et saaks õpetada ka erialasid näiteks iduettevõtete sektorist, kus praegu veel kutsestandardeid ja õpiteid ei ole loodud. Peame arendama kogu süsteemi: looma juurde erialasid ja paindlikke õpiteid eri võimete ja ootustega õppijate jaoks ning tegema seda koos koolidega, sest ei saa pakkuda süsteemile lahendusi, kaasamata süsteemi enda tarkust. Reform peab sündima koostöös kooliinimestega, mitte kabinetivaikuses. Olen sügavalt kaasamise usku. Ka skeptilised arvamused ja kahtlused tuleb ära kuulata ja leida neile lahendused. 

Mis tundub reformi ellurakendamisel kõige raskem?

Kõige keerulisem on toime tulla ühiskonna hoiakutega, et gümnaasiumis õppimine toetab noore hakkamasaamist elus paremini kui kutsekool. Nende hoiakute muutmine võtab aega, aga loodan väga, et suudame reformi käigus jõuda kokkuleppele. Meie kõigi ühine huvi on lähtuda õppijast ning aidata tal üles leida just see, milles ta on väga hea ja mis hoiab üleval tema õpihuvi, ning lasta lahti piiravatest uskumustest.

Tahame noortele näidata, et kutseharidus ei ole võimalusi ahendav valik, vaid tee, mis annab võimaluse teostada end elus mitmekülgselt. Meie ülesanne ei ole lihtne, peame tabama õppekava arendusega naelapead.

---

Mida arvavad reformist koolijuhid? 

Kuno Rooba,
Rakvere Ametikooli direktor, Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu esimees

Kutsehariduse valdkonna korrastamisega on kutsekoolid juba harjunud, seda on tehtud pärast Eesti taasiseseisvumist kogu aeg. Kutseharidus ongi kõige rohkem reformitud haridusvaldkond. Aastate jooksul on kutsekoolide võrku kokku tõmmatud, 2013. aastal reformiti põhjalikult õppesisu jne. Praegu kavandatav reform on meie hinnangul vajalik, sest kool ei saa ühiskonna vajadustest mööda vaadata. Tööandjad eeldavad meie õppijatelt lisaks väga headele sotsiaalsetele oskustele laia silmaringi ning valmisolekut teha intellektuaalselt nõudlikku ja kvaliteetset tööd. Selleks peavad õppekavade sisu ja õppekorraldus olema teistsugused kui praegu. Kiirete muutuste ajal on ülioluline õpetada välja töötaja, kes on kogu elu õpivõimeline, nüüdisaegsele tehnoloogiale ja uute oskuste omandamisele avatud. See on filosoofiliselt väga suur muutus.

Meedias on reformiga seoses kõige rohkem kirgi kütnud täiskasvanute õppe piiramine. Oleme nõus, et kutsehariduse peamine sihtgrupp peab olema noored. Samas tuleb aru saada, et kui kool on õpetanud valdavalt täiskasvanuid, tähendab rahastamise lõpetamine koolile kas tegevuse lõpetamist või ümberkorraldamist, mis mõlemad on äärmiselt keerulised. Praegu on kutsehariduses kolm sihtrühma: täiskasvanud, kes tulevad lisaoskusi omandama, põhikoolijärgsed ja erivajadusega õppurid. Neid väga erinevaid gruppe tuleb ka erinevalt õpetada, mistõttu nii äkilise kannapöörde tegemine peab olema targalt läbi mõeldud. Pedagoogid, kes on harjunud täiskasvanuid õpetama, ei pruugi teismeliste või erivajadusega õpilastega hakkama saada. 

Ühingu liikmete hinnangul tuleb kogu Eesti haridust reformida. Põhikoolist tulevate õpilaste teadmised ja õpioskused ei vasta kutseõppeasutuste ootustele. Kolleegidel riigigümnaasiumides on sama mure. Katkestajate osa hariduses tervikuna on liiga suur.

Arvan, et uued laiapõhjalised kutsekeskhariduse õppekavad automaatselt õppijaid kutsekooli juurde ei too. Selle nimel tuleb süsteemselt tegutseda ja see eeldab mõttelaadi muutust nii kutseõppes kui õpetamises üldse. Karjääriõpe põhikoolis tuleb muuta sisuliseks ja üks võimalus on siduda see eelkutseõppega, mille kohta on Eestis häid näiteid. 

Reformi kõige suurema kitsaskohana näeb kutsehariduse edendamise ühing rahanappust: kõiki kavandatavaid tegevusi tahetakse finantseerida olemasolevast eelarvest, mis tähendab millegi piiramise arvelt vabanenud ressursi suunamist mujale. Ühingu hinnangul ei ole see realistlik. Kui tahame, et reform on edukas, peame sellesse ka rahaga panustama.

Õppimiskohustuse ea pikenemisega 18. eluaastani on vaja juurde õpetajaid ja tugispetsialiste. Õpilased, kes kutseharidusse lisanduvad, on mingil põhjusel juba jäänud koolikohustuse täitmisest kõrvale ega ole motiveeritud õppima. Sellise sihtrühmaga tegelemine on väga ressursimahukas.

Probleemina näeme sedagi, et kui hakata liiga jõuliselt kutsekeskharidust nelja-aastaseks muutma, võime kaotada võimekad õppurid, kes ei ole valmis nii kaua õppima. Need riskid tuleb maha võtta.

Õppekavade arendamise kõrval on tervitatav muutus põhikoolijärgne ühine vastuvõtt gümnaasiumidesse ja kutsekoolidesse 2025. aastal.

Kui soovime, et senisest rohkem noori valiks kutsehariduse, on oluline luua üldhariduskoolidega võrdsed tingimused. Praegu kestab õppeperiood üldkeskhariduses 35 õppenädalat, kutsehariduses 40. Meie arvates tuleks Eestis minna üle 40-nädalasele õppeperioodile ning kohelda õpilasi võrdselt nii õpilaskodu koha kompenseerimisel kui ka koolilõuna puhul. Eesti on väga liberaalse poliitikaga riik, ometi võiks riik rohkem sekkuda ja suunata. Pole kahtlust, et iga maakonnagümnaasium teeb kõik endast oleneva, et 10. klassi võimalikult palju õpilasi edasi õppima jääks. See on õpetajate töö ja leib.

Ühingu liikmete soov on olla reformi ettevalmistamisega kursis ja kaasatud. Oleme haridusministeeriumile tänulikud, et meie sooviga on arvestatud. Leppisime kokku, et ükski otsus ei sünni tagaselja, vaid arutatakse kooli ja koolipidajaga läbi.

Meeli Kaldma,
Tallinna Teeninduskooli direktor

Kui uued nelja-aastased õppekavad ehitatakse üles nii, et õpilane saab eriala valida hiljem, annab see talle suurema kindluse kutsekooli tulla. Küsimus on, kui valmis kutsekoolid selleks muudatuseks on. Enne kui hakata uutele laiapõhjalistele kutsekeskhariduse õppekavadele õpilasi vastu võtma, peavad olemas olema nii õppekavad kui ka kvalifitseeritud õpetajad, keda leida pole lihtne. 

Meie kooli soovivad tulla paljud vene kodukeelega õpilased, kes oskavad eesti keelt väga halvasti. Saame eestikeelsele haridusele ülemineku projekti raames pakkuda neile keeleõpet, aga vajame lisaks aine- ja kutseõpetajatele kvalifitseeritud õpetajaid, kes oskavad lõimitud aine- ja keeleõpet. Mis juhtub õpetajate koormusega siis, kui õpingute lõpus otsustab suurem osa õpilasi valida ühe ja sama eriala? See paneb kooli õppelogistika keerulisse olukorda.

Mõtlemise koht on, et kui võtame vastu näiteks 120 õppijat rohkem kui praegu, ja nad lähevad kõik nelja aasta pärast tööturule, kas neid on seal vaja? Neli aastat on pikk aeg ja õppekava peab sel juhul olema nii laiapõhjaline, et noored leiavad tööd. 

Praegu on meie kooli sisseastujate arv stabiilne, igal aastal saame 600–700 avaldust, võtame vastu 420–450. Kui õpikohustus pikeneb 18. eluaastani, peame võtma vastu kõik, kes tahavad tulla. Mida me hakkame peale nende kõigiga, kellel on kohustus kooli tulla, aga motivatsiooni õppida ei ole?

Olen nõus, et kutsekeskharidus avardab ja arendab noore silmaringi, aga ei tohiks karta ka ainult kutset õppida. Ka siis, kui kutse on käes ja n-ö aru peas, võib tekkida soov omandada lisaks keskharidus; olgu siis õhtukoolis või koos kutseharidusega. Praegu survestab sageli just kodu saama keskharidust, kuigi noorel on õpiraskused ja ta ei tea, millist eriala valida.

Kalle Toom,
Räpina Aianduskooli direktor

Olen õpiaja pikendamise suhtes skeptiline. Hilisteismelised on üsna kannatamatud: kolme, kõige rohkem kolme ja poole aastane kutseõpe on nende jaoks piir, nad lihtsalt tüdinevad kooliskäimisest. Need, kes on motiveeritud ja võimelised keskhariduse tasemel haridust ja kutset omandama, seda pea kõik ka teevad. Tehnilistel erialadel, kus matemaatika- ja füüsikateadmised on eriti olulised, on nelja-aastasel õppel ilmselt mõte, kõigil erialadel pigem mitte. Järeldus, et siis on lõpetajate seas rohkem kõrgkooli minejaid, on soovmõtlemine. Kutsekeskhariduse lõpetajatest umbes 15% jätkab õpinguid kõrgkoolis niikuinii, mõni aasta pärast lõpetamist lisandub kõrgkooli astujaid veelgi. Rohkem ei minda seepärast, et edasiõppimisest ei olda huvitatud. Noored tahavad minna tööle, et saada iseseisva elu peale, mis ongi ju kutsehariduse mõte. Teine põhjus on, et suurem osa kutsekooli tulnuist ei ole võimeline kõrgharidust omandama.

Peame vaatama siiski ka õppijaid, kellega kool töötab. Kutsekooli tuleb hulk noori, kes on küll põhikooli lõputunnistuse kätte saanud, aga kelle teadmised-oskused ei vasta põhihariduse tasemele. Õpingute katkestamise oluline põhjus on seegi, et paljud pole harjunud õppima ega töötama, sest seda oskust pole neil kodus ega koolis varasema 16 eluaasta jooksul arendatud. Väiksem osa õpilastest peab õpingud katkestama majanduslikel põhjustel. Eestis on vaesust, selle ees ei tohi silmi kinni panna. Maakoolidesse tuleb kehvadest oludest õpilasi rohkem kui linnakoolidesse, kutsekoolidesse rohkem kui gümnaasiumidesse.

Kuna PISA testi järgi on Eestis põhihariduse tase väga hea, leitakse, et järelikult on põhikoolis kõik korras ning midagi ei peagi muutma. Seda on kurb tõdeda.

Kutseharidust on hea reformida, sest kutsekoolid on pea täielikult riigi hallata. Ei ole hea märk, et reformi on alustatud sõnumiga, kuidas eelarvet on vaja kärpida ning seetõttu muudetakse täiskasvanute õppimine kutsehariduse tasemeõppes tasuliseks. Haridus on siiski investeering riigi tulevikku ning haridusliikide lõikes on kutseharidus kõige lühema tasuvusajaga. Uuendused hariduses, sh kutsehariduses on alati vajalikud, küsimus on, mis eesmärgiga midagi uuendatakse ja kas seatud eesmärk on realistlik. Tahaks väga loota, et seekord ei unustata reformimast ka põhiharidust.

Arnold Pastak,
Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli direktor

Õppekavade nelja-aastaseks muutmisega me kutsekooli tulijate arvu ei suurenda, pigem vastupidi. Noor küsib, miks ta peab õppima neli aastat kutsekoolis, kui saab kodugümnaasiumis keskhariduse kätte kolme aastaga.

20% õpilastest läheb ka praegu kutsekoolist kõrgkooli, ei ole mõtet ülejäänuid vaevata. Olen nõus, et mõne õppekava puhul, kus varem oligi üldhariduse maht suurem, on mõistlik üldharidusainete osakaalu tõsta. Aga mitte kõigil.

Eestis ei ole põhikoolijärgsetele õppijatele koolikohtade puudust. On avatud uusi riigigümnaasiume, HTM rahastab jätkuvalt ka kõigi torukoolide gümnaasiumiosa õppekohti. Võib-olla Tallinnas või Tartus tekib millalgi kohtade puudus, maapiirkondades mitte. Kutsekoolidesse uusi erialasid juurde tekitada ei ole võimalik, sest sündimus aasta aastalt langeb ja kui niigi väike õpilaste hulk jaguneb veel rohkemate erialade vahel, ei saa gruppe avada. 

Küsimus on pigem selles, kuidas muuta arusaama, et õpilase jaoks ei ole ainus võimalik rada põhikool – gümnaasium – kõrgkool. See eeldab ühiskonnas hoiakute muutust. Kes paneb elektrijuhtmed seina, kes laob müüri, kes läheb masinaga põllule? Kes teeb ära kõik need lihtsamad ja keerulisemad oskustööd, mille jaoks kutsekoolid töötajaid koolitavad, olgu siis noori või täiskasvanuid?

Leian, et ükskõik millise eriala õpilane kutsekoolis valib, ta saab siit tööharjumuse ja õpib töömaailmast aru saama, iseseisev olema ja vastutama. Eks gümnaasiumisse minnaksegi lapsepõlve pikendama, seejärel võetakse suund kõrgkooli ja arvatakse, et õnn on õuel. Ja kui õnn on õuel, tullakse viie või kümne aasta pärast kutsekooli, et õppida midagi päriselt tegema.