Seekordses „Õpetaja päevikus“ saame tuttavaks Kalamaja Põhikooli klassiõpetaja Jaana Loorentsiga. Mis teda õpetajatöös motiveerib, millisest haridusmaailmast ta unistab ja missuguseid soovitusi jagab teistele õpetajatele?

Olen õpetaja, sest see tundub mulle praegu ainuõige valik. Kümne aasta jooksul, mis ma õpetajana töötanud olen, on olnud mitmeid raskeid hetki, mil olen oma oskustes, teadmistes ja võimekuses kahelnud. Tahes-tahtmata olen nendel hetkedel esitanud endale küsimuse: „Miks ma seda tööd teen, võiksin ju teha hoopis midagi muud?“

Kuid kui asetan nende madalhetkede kõrvale kaalukausile kõik hetked, mil olen pigem uhkust ja rõõmu tundnud, siis saab see küsimus tavaliselt võrdlemisi kiiresti vastuse. Arvestades, kui suured on ühiskonna ootused õpetajatele, on paratamatus, et tänapäeva õpetaja peab olema valmis käima kaasas uuenduste ja muudatustega. See ei ole alati lihtne ega meelepärane, kuid üritan sellesse suhtuda kui heasse võimalusse, et tööpäevad ei muutuks igavaks. Lisaks on võimalik ennast pidevalt arendada, et olla veelgi teadlikum õpetaja.

Kui ma poleks õpetaja, oleksin ilmselt võrdlemisi suures segaduses. Eks viimastel aastatel on olnud hariduses mitmesuguseid väljakutseid ja ikka on tekkinud mõtteid, mida ma teeksin, kui ei oleks õpetaja. Tunnistan, et ma ei ole suutnud seda välja mõelda. Arvan, et õpetajaametis omandatud oskused on nii mitmekesised ja loovad soodsa pinnase, et saad hakkama väga erinevates valdkondades. Ühe koolipäeva jooksul tuleb õpetajal tihtilugu olla ka meditsiinitöötaja, nõustaja, psühholoog, suhtekorraldaja, poliitik, meelelahutaja või liikluskorraldaja kooli koridoris. Usun, et iga õpetaja oskab loetelu jätkata.

Viis märksõna, mis kirjeldavad minu argipäeva õpetajana: rööprähklemine, kannatlikkus, koostöö, kordamine, loov lähenemine.

Õpetajana paneb mu silma särama, kui näen, et minu tehtud töö ja nähtud vaev kannab vilja. Säratekitajateks on õpilased, kes pingutamise ja suunamise tulemusena on saavutanud soovitud tulemused. Õpilased, eriti algklassiõpilased on väga siirad, julged ja ausad, mistõttu on nende tagasiside väga väärtuslik ja muudab tuju heaks. Samuti hetked, mil näen, et õpilased on omandanud oskuse ise konflikte lahendada ja seeläbi toimida mõnusa kollektiivina. Õpilased võivad omandada tohutu palju teadmisi õpikutest, kuid veelgi olulisem on, et süda oleks õiges kohas ja nad tuleksid toime igapäevaelus.

Silm särab ja süda laulab rõõmust ka hetkil, mil õpilased, keda ma enam ei õpeta, hoiavad mind meeles ega pea paljuks teinekord klassiruumist läbi tulla ja mõne sõna juttu ajada. Arvan, et see on kõige suurema tähendusega tunnustus, mille õpetaja võib saada.

Vabal ajal kohtaksid mind tõenäoliselt puhkamas.Pärast tööpäeva armastan teha lõunauinakuid. Uni on minu jaoks hindamatu väärtusega, sest magades õnnestub mul mitte mõelda asjadele, mis tööpäeva jooksul tegemata jäid, või muretseda nende pärast, millega peaksin parasjagu tegelema. Puhkepäevadel võib mind näha kolmes olekus: kodus diivanil puhkamas, Häädemeestel maakodus toimetamas või koos lähedastega kvaliteetaega veetmas.

Pärast rasket tööpäeva meeldib mulle heade kolleegidega õpetajate toas või kohvikus jutustada. Minu jaoks on inimesed, kellega koos töötan, väga olulised. Julgen öelda, et kolleegidega on mul tõeliselt vedanud! Mõni tööpäev on selline, kus tahaks iga asja üle kurta. Teadmine, et alati on keegi, kes kuulab ära ja mõtleb kaasa, suudab minu enesetunnet aga mitu korda parandada. Nali ja naer muudavad iga päeva paremaks!

Hoian end oma valdkonnaga kursis meedia kaudu. Lisaks jälgin sotsiaalmeedias Eesti ja välismaa õpetajate kontosid, et saada inspiratsiooni ning omada ülevaadet päevakajalistest teemadest.

Kui saaksin kustutada ühe probleemi hariduses, oleks see töökoormuse ja palga ebakõla. Et õpetajad ei peaks valima, kas töötada normkoormusega või teha rohkem ja saada nii palju raha, et saaks südamerahus uue palgapäevani elada. Meie ametis on raha üks ebameeldiv tüliõun, mis on liigagi tihti ühiskonnas hammaste vahel. Õpetaja tööpäev on määramatu pikkusega. Isegi kui tunniplaani alusel on mõnel päeval viis tundi ja n-ö tööpäev peaks lõppema kell 13, siis tegelikkus on hoopis midagi muud. Tööde parandamine ja ettevalmistamine, e-kirjadele vastamine, õppekäikude planeerimine, konsultatsioonid, probleemidele lahenduste leidmine, tundide ettevalmistamine – see on vaid väikene kokkuvõte lisadest, mis õpetaja tööpäeva mahub. Omast kogemusest võin öelda, et tööpäev võib kesta veel öötundidel, mil on võimatu mõtteid välja lülitada. Teatav rahu saabub alles siis, kui olen saatnud mureliku lapsevanema kirjale vastuse või mõelnud läbi võimalikud tegevused, mida järgmisel päeval ette võtta, et leida tekkinud probleemidele kiire, kuid sealjuures toimiv lahendus. Kümme aastat õpetajana, kuid ma veel õpin, kuidas teha rahu teadmisega, et alati ei saa kõigile meele järele olla ja iga mure pole mul õpetajana võimalik lahendada.

Meeldejääv hetk minu õpetajatöös on seotud minu kõige esimeste õpilastega, kes 2022. aasta kevadel lõpetasid 9. klassi. Mul oli erakordne võimalus olla kaheksa aastat nende klassijuhataja. Öeldakse, et esimesed õpilased jäävad pikaks ajaks meelde, kuid nagu lõpukõnes ütlesin, siis minu südames on neile koht igaveseks. Arvan, et neil oli määrav roll selles, et minust kujunes just selline õpetaja, nagu ma praegu olen. Pärast lõpetamist oli minu suurim hirm, et pean harjuma olukorraga, kus koridoris neid enam ei kohta ja kontakt nendega kaob. Arvatavasti jääb mulle igavesti meelde hetk 1. septembril 2022, mil paljud vilistlased olid leidnud aja, et tulla mulle külla. Minu rõõmuks juhtus seda õppeaasta jooksul korduvalt. Ja mis veel ägedam – paljud neist tulid ka sellel aastal! Vaikselt loodan, et tulevad edaspidigi. 

Viimase aja meeldejäävaim hetk oli selle aasta õpetajate päeval, kui sain ühelt õpilaselt kaardi, kuhu oli kirjutatud: „Ma ei unusta sind mitte kunagi!“ Panin selle kindlasse kohta, et kui peaksin järgmine kord hakkama ametivalikus kahtlema, saaksin kaarti lugeda ja tuletada neid kõige olulisemaid põhjuseid meelde.

Soovitan teistele õpetajatele:

• koonda enda ümber inimesed, kes sind toetavad ja mõistavad; 
• võta aega iseendale. Kurnatud õpetajal on väga keeruline olla hea õpetaja;
• ole julge ja küsi abi, kui olukord seda nõuab.

Unistan haridusmaailmast, kus õpetaja teadmisi, oskusi ja arvamust usaldatakse. Kindlasti on koolides endiselt õpetajaid, kelle meetodid tekitavadki küsimusi. Tahan sinisilmselt loota, et mitu korda rohkem on siiski neid õpetajaid, kelle eesmärk on õpilaste heaolu. Lugedes kommentaare uudiste ja postituste all, kus käsitletakse haridusteemasid, või kuulates ametikaaslaste lugusid, tekib hinge kurbusenoot, sest tihtilugu jääb kõlama negatiivne suhtumine. Eks pahameelt esitataksegi alati jõuliselt, kuid me võiks jõuda selleni, et hea sõna kõlaks sama valjult või valjeminigi. 

Julgen öelda, et minul on läbi aastate väga vedanud lastevanematega. Nad on olnud toetavad, mõtlevad kaasa ning usaldavadki minu teadmisi ja oskusi. Nad märkavad ka hetki, mis väärivad asjakohast tagasisidet või hoopiski tunnustavaid sõnu. Head suhted on produktiivse koostöö oluline osa. Ja mitte ainult õpetaja ja lapsevanema, vaid ka õpetaja ja õpilaste suhted. Kolleegidest rääkimata.

Kommentaar päevakajalisel teemal

Kuidas saaksid õpetajad tööstressi maandada?

See on väga keeruline küsimus, sest üritan isegi sellel teemal teadmisi arendada ja tasakaalu leida. Mulle tundub, et olulisel kohal on suhtumine, inimesed meie ümber ja ajaplaneerimine. See viimane on midagi, mida enda arvates päris hästi oskan, kuid ikka tuleb ette perioode, mil töökohustused kuhjuvad ja tekib tunne, et ülesannete nimekirjast kahte maha tõmmates kirjutad sinna kohe kolm juurde. Olen leppinud, et parandamata tööd minema ei jaluta. Töid ei pea parandama puhkepäevadel, nädalavahetused on puhkamiseks. 

Kõike ei saa ega peagi tegema üksi. Minu ümber on väga palju kolleege, kellele vaatan alt üles ja keda pean enda eeskujuks. Nad ei pea paljuks jagada materjale, kuulata, mõelda kaasa. Usun, et tööstressi hoiabki kontrolli all teadmine, et on neid inimesi, kelle poole saan abi saamiseks pöörduda. Isegi, kui üheskoos ei õnnestu lahendust leida, siis kergem hakkab ikka!

Igal õpetajal võiks olla mingi tegevus, millega tööpingeid maandada. Olgu selleks sport, hobidega tegelemine, kvaliteetaeg sõpradega ja perega või midagi muud, mis paneb unustama töömured ja rõõmustab. Lõppude lõpuks on ka õpetaja täiesti tavaline inimene.