Tartu Uus Teater on hooaja juba avanud, käimas on kolme sügishooajal esietenduva lavastuse proovid, aga ühelgi neist ei ole veel pealkirja. Miks? Niigi on pooleldi pettus, et piletid pannakse müüki juba enne esimest proovi, kui veel midagi õieti teada ei ole. Tahaks ju, et pealkiri oleks lavastusega seotud ning annaks mingi teadmise, tunde või vihje uue lavastuse kohta. 

Esimesena valmis Renate Keerdi lavastus, kus laval on kogu EMTA lavakunstikooli XXXI lend, 16 tudengit. Proovide ajal igatahes maja vappus, seinad värisesid ning oli tunda metsikut energiat. Renate Keerdi lavastusi kirjeldades on keeruline ühe sõnaga vastata küsimusele, millest need räägivad. Ometi on tema lavastused alati konkreetsed ja täpsed, väljendavad selgeid ja sisukaid mõtteid, tehes seda omalaadse huumori ja absurdi võtmes. Nad nõuavad vaatajalt keskendumist, kuid premeerivad teda selle eest nalja, isemoodi eluliste äratundmishetkede ja elujaatusega. Lavastus esietendus 29. septembril. Kuna lend on kooli lõpetamas, toimuvad etendused vaid sel hooajal ja väljakuulutatud kuupäevadel Tartus ja Tallinnas.

11. novembril esietendub Maret Tamme ja Joosep Susi lavastus. Lavastajad on võtnud aluseks Ene Mihkelsoni luule, aga näitlejad laval luuletusi ei loe, või kui, siis õige vähe. Ene Mihkelsoni luule on suur ja kummaline ning et seda suurust edasi anda, ei piisa tema luuletuste ettelugemisest. Selleks, et mõista, mida tähendab, kui tetraeeder läheb üle tee, on vähe möönmisest, et mingi püramiid vist tõesti ühe tee kusagil ületas. Millest piisaks? Ja mida see siis lõpuks tähendab, mis tunne see on? Seda trupp otsibki. Laval on Uue Teatri näitlejad Ekke Hekles ja Grete Jürgenson ning külalistena Ragnar Uustal ja Johanna Vaiksoo. 

Kolmanda uuslavastuse toob lavale Andreas Aadel. See räägib tavalisusest ning otsib midagi märkimisväärset selles, et nii meie ise kui ka kõik meie ümber on tavalised. Ei maali elust muinasjuttu, vaid võtab aluseks selle, mis muinasjuttu ei sobi, sest on selgelt liiga proosaline, igavgi. Lavastus muidugi ei ole igav, selles paradoks ongi. Laval on Grete Jürgenson ja Ekke Hekles ja veel palju nimetuid näitlejaid ja tegelasi. Esietendus on 15. detsembril.

Lisaks on sügiseses mängukavas ka varem etendunud tükke. Näiteks Renate Keerdi „Lood“ – lavastus kohvrite, diivanite ja aegumatute hittidega. Kirill Havanski „Mis siis saab, kui meid enam ei ole?“ – ääretult stiilipuhas lavastus ootusest ja igatsusest. Loomulikult „Praktiline Eesti pidulaud“, kus saab süüa ja ei pea vaheaega ootama. Nagu oleks sünnipäevale sattunud, aga puudub tülikas kohustus pidevalt kellegagi rääkida ja kuidagi esinduslik olla. Päris viimased etendused on Erik Richard Salumäe ja Roos Lisette Parmase „Cervantooriumil“, kus kaks näitlejannat kehastavad kahekesi seitsetteist tegelast, žongleerivad karakteritega hullumeelsel kiirusel ja otsivad, mis kogu selle elumöllu keskel siis lõpuks tõeliselt tähtis on.

Täpsema mängukava leiab uusteater.ee ning kuna saalid on meil väikesed ja täituvad kiiresti, tasub külastusi aegsasti broneerida.