Personaliseeritud õppimist on globaalselt reklaamitud kui hariduse tulevikku, ent kuigi võib tunduda, et tegemist on lihtsa ülesandega, mis eeldab vaid koolide varustamist arvutitega, ei ole see nii. Selle ilmekas tõestus on Mark Zuckerbergi ebaõnnestunud katse teha Ameerika hariduses revolutsiooni tehnoloogia abil. 

Facebooki asutaja Mark Zuckerberg seadis 2017. aastal eesmärgiks muuta USA hariduselu ja väitis, et tehnoloogiapõhine isikupärastatud õpe tõstab keskmise õpilase sooritusvõimet märkimisväärselt. Lubadusi hõigati välja palju ning ootused olid tohutud, kuid praeguseks võib öelda, et kahjuks oli tegemist läbikukkumisega. Mis aga valesti läks ning kas personaliseeritud õpirada luua on tõesti võimatu?

Olen veendunud, et kõnealuse projekti nurjumine oli peamiselt seotud digitaalsete komponentide ülekaaluga, samal ajal kui unustati teised olulised aspektid. See toobki esile ühe väga tähtsa mõtte: pelgalt õppeprotsessi digiteerimisest ei piisa, et luua täielikult toimiv personaalne õpirada. 

Personaliseeritud õpiraja loomine on kui keerulise orkestripala esitamine, kus mitu pilli peavad mängima koos, ja seda nii, et ükski neist ei puuduks. 

Selle üks suurimaid eeldusi on õpetajad, kelle roll ei ole sellise õpiviisi puhul sugugi väiksem, kui see on praegu. Õpetaja on justkui dirigent, kes jälgib tervikut – ta teab iga õpilase tausta, tugevaid ja nõrgemaid külgi ning seda, millisel tasemel õpilane on. Õpetaja peab oskama näha iga õpilase arengu personaalset teekaarti ning vastavalt sellele toetama, juhendama ja suunama. 

Õpilane ise peab olema valmis vastutama oma haridustee üle rohkem. Ta peab teadma, mida näeb ette õppekava, kuidas iseseisvalt tarkust taga nõuda ja ennast juhtida, mis on eesmärgid ja kuidas nendeni jõuda. Iseseisev õpilane sünnib õpetaja juhendatud sihikindla tegevuse tulemusena ning nii on pidev konsulteerimine hädavajalik. 

Muidugi on edu saavutamiseks vaja ka toetavaid vanemaid, kes teavad ja jälgivad lapse eesmärke ning loovad õnnestumiseks tingimused.

Alles seejärel saame rääkida tehnoloogiast. Tehnoloogia mängib personaliseeritud õppimises kahtlemata väga olulist rolli, olles sel teekonnal hindamatu tööriist nii õpetajale kui õpilasele. Lisaks õppimisvahendile on see tähtis komponent õpianalüütikas. Personaliseeritud õpiteed on dünaamilised, muutudes kiiresti, ning õpirada võib olenevalt inimesest näha välja väga erinev. Tänu õpianalüütikale saab õpetaja võtta nii öelda teekonnajuhi rolli, jälgides, kes millega tegeleb, kuhu on jõudnud, kus on komistanud, ning siis vastavalt reageerida. 

Samas ei ole tehnoloogia see üks ja ainus komponent, mis meid personaliseeritud õppimiseni viib, vaid tegu on osaga suuremast pildist. Tähtis on teada, mis on selle roll, kuidas seda rakendada ning mil moel saavutada tehnoloogia harmoonia õpetaja, õpilase ja ülejäänud tänapäevase koolisüsteemiga. 

Niisiis, kuigi nimetusest võib tunduda, et tegemist on 100% iseseisva teekonnaga, mille õpilane võtab ette üksi, see seda kindlasti ei ole. Personaalne õpirada on palju mitmekülgsem teema, kus mitmed komponendid peavad koordineeritult mängima harmoonias. 

Tegemist ei ole lihtsa ülesandega. Ei piisa vaid arvutite või muude nutiseadmete väljajagamisest ning rakenduste ja lehekülgede avamisest. Just see on kivi, mille otsa Zuckerberg komistas, ning targad õpivad teiste vigadest. 

Nii ei tohiks personaliseeritud õpirada täiesti meelest pühkida, sest tegemist on hariduse tulevikuga ning ka Eesti Haridus- ja Teadusministeerium on seadnud just sellise lähenemiseni jõudmise meie hariduselus üheks oluliseks prioriteediks.