Lastekirjanduse liigirikastes metsades sehkendab teiste seas hulk olevusi, kelle kohta sobib ühine nimetus „igasugused väikesed mehikesed“: Nils Karlsson, Sööbik ja Pisik, Viplala, tillud vabamehed … Ja mitte mingil juhul ei tohiks ühestki miniatuursete kirjanduslike suurkujude loetelust välja jätta garantiimehikesi.

Garantiimehikeste isa, vene kirjanik Eduard Uspenski (1937–2018) kuulub lastekirjanduse raskekaallaste hulka ennekõike krokodill Gena, Potsataja, Kübaramoori, onu Teodori ja postiljon Posti loojana. Vähem tuntud garantiimehikesed ilmusid vene lugejate ette 1974. aastal lasteajakirjas Pioneer, omanimelise raamatu said nad aastal 1975. Järgnesid draamatekst nukuteatritele (1979) ja teine raamat „Garantiimehikeste tagasitulek“ (2011), samuti esimese raamatu põhjal tehtud menukas multifilmisari „Fiksikud“ (2010–2023), mis on tuttav eesti lastelegi.

„Garantiimehikesed“ on tõlgitud näiteks inglise, prantsuse, saksa ja soome keelde. Eestisse jõudis raamat kogumiku „Krokodill Gena ja teised muinasjutud“ viimase loona – Helgi Limbergi toredas tõlkes ja Gennadi Kalinovski algupäraste naivistlike illustratsioonidega. Aasta oli siis 1989 ning raamatutiraažid veel suured ja -hinnad väikesed; „Garantiimehikesi“ trükiti 40 000 eksemplari hinnaga 95 kopikat raamat.

Lugu ise algab paeluva lihtsusega: „Ühel päikesepaistelisel päeval toodi korterisse külmkapp.“ Aga juba neljandas lauses selgub, et külmkapiga on kaasa tulnud mingi veider mehike. Ja edasi – ka käokella sees elab üks väike mees, samuti raadios ja tolmuimejas! Need umbes hiiresuurused tüübid ongi garantiimehikesed, kelle töö on oma masina eest selle garantiiaja lõpuni hoolt kanda.

Esiti on nimitegelaste probleemid üsna olmelised – mida hakata peale kellamehe ülbikust käoga; kas korraldada oleng külmkapis või õmblusmasinas; mida öeldakse Garantiimehikeste Valitsusest selle või teise asja kohta … Mehikeste eluolusse puutuvat on kirjeldatud kaunis detailselt, ja lapsena lugesin neid kirjeldusi suure huviga. Ei ole välistatud, et mingil hetkel tahtsin ka ise olla üks garantiimehikestest ja elada näiteks hubase kappkella sees!

Tormiliseks lähevad asjalood siis, kui mehikesed suvilasse kolitakse ning kohalikud militaristlikud – ja tölbivõitu – hiired neile sõja kuulutavad. Lisaks jäävad vaesed sellid silma pererahva tütrele, kelle kinnismõtteks saab nad, maksku mis maksab, kinni püüda. „Altpoolt vaevavad meid hiired, ülevaltpoolt tüdruk,“ nagu kurdab raadiomehike Päevakaja. Mis edasi juhtub, jäägu igaühe enda lugeda, ütlen veel vaid niipalju, et tarkus ja headus lõpuks muidugi võidavad kurjuse ja juhmuse ning otsustav roll on seejuures viineritel ja garantiimehikeste tehnilisel taibul.

See, et nimitegelaste elus ja edus mängib nõnda tähtsat osa tehnika, on muu hulgas seletatav asjaoluga, et enne kirjanikuks hakkamist oli Uspenski ise insener. Ühes intervjuus andis ta mõista, et tehniline mõtlemine aitab tal ka kirjutada, sest „lasteraamatu loomine algusest lõpuni ning mõne seadme, näiteks kreeni- või tangaažianduri väljatöötamine on äärmiselt sarnased protsessid: on idee, on gabariidid, on tehnoloogia“.

„Garantiimehikesi“ üle lugedes jäin mõtlema, miks kõikmõeldavad tillukesed mehikesed kirjanikke ja ka lugejaid nii väga intrigeerivad. Põhjusi on ilmselt palju, aga osaliselt on siin ehk pistmist sarnase huviga, mis meil on alati olnud igasuguste miniatuursete mudelite ning loomaaedade, insektaariumide ja akvaariumide vastu. Meid paeluvad väikesed maailmad suures maailmas ühes võimalusega kujutada või näha kentsakalt pisikesi, ent samas siiski nii meie moodi olevusi omas keskkonnas omi asju ajamas. Kirjandus võib toimida nagu mikroskoop või suurendusklaas, mis võimaldab neid vaadelda iseäranis lähedalt.

Lapsed näevad sellistes väikestes tegelastes vahest ka elusaid nukke või rääkida oskavaid lemmikloomi, ja mõnikord küllap ka saatusekaaslasi, kellega lähendab ühine vaenlane, mõistmatu suur inimene. Kirjanikku köidab jällegi see, et asetades säärased mutukad tavamaailma, normaalmõõdus inimeste igapäevaelu keskele, saab ta muuta hariliku millekski erakordseks; vaip on ühtäkki laiuv rohtla, rahetera surmav jääkamakas! Tavalisest saab ohtlike seikluste foon ja põhjus, mis paneb pisikeste protagonistide vapruse ja leidlikkuse proovile ühtviisi „Viplalas“ ja „Garantiimehikestes“.

Viimasest rääkides lisame Uspenski erilise absurdimündiga huumori, ning meil ongi jutustus, mis lihtsalt peab meeldima nii lastele kui ka täiskasvanutele. „Ja kui ei meeldi, annan laksu,“ nagu geniaalne kirjanik on hoiatanud.

---

Kord kuus tutvustab toimetaja ja semiootik Priit Põhjala vanemaid ning uuemaid laste- ja noorteraamatuid, mis on väärt meelespidamist ja ülelugemist.