Õpilaste tervis pakub üha enam kõneainet. Sel teemal arutletakse nii avalikult kui ka kabinetilaua taga. Kuigi eriliselt on fookuses olnud liikumisharjumuste kujunemine ja kujundamine ning vaimse tervisega seonduv, siis samaväärselt peaks pühendama tähelepanu õpilaste toitumise ja kvaliteetse koolitoidu teemale.

Tervislikust toitumisest räägitakse üpris palju, kuid kuidas meil sellega lood koolides on? Ühes võin kindel olla: olenemata sellest, kas koolis on toitlustamine korraldatud kohapeal, omavalitsuses tsentraalselt või teenusena sisse ostetud, on lastele pakutav kvaliteetne ja tehtud nõudeid järgides.

Milles siis probleem? Neid on tegelikult mitu. Kust ja kui kaugelt toit koolisöökla lauale tuleb, kui värske toiduga on tegemist ning kui palju on õpilastel võimalusi ja ahvatlusi koolitoidu vältimiseks puhvetite, kioskite jm näol.

Koolid on viimasel ajal muutnud oma päevakava selliselt, et õpilastel jääks söömiseks rohkem aega. Üllas eesmärk on, et lisaks söömisele jõuaks vahetunnis ka liikuda, kuid paraku on see tekitanud hoopis murekoha ‒ tihtipeale vaatavad õpilased pika söögivahetunni ajal ära, mida koolis süüa pakutakse, ning kui see neid ei kõneta, siis nad liiguvad, liiguvad rõõmsalt, kuid mitte liikumise eesmärgil, vaid poodi või kohvikusse, et endale sealt meelepärane vahepala soetada. See on aga enamasti kaugel tervislikust.

Probleemi ühe lahendusena näen, et küsiksime õpilastelt, mida nad päriselt süüa soovivad, ning teeksime võimalusel koolides menüüd rohkem õpilaste nägu. Ehk võiks vahel koolisööklas ka nii-öelda patustada ja pakkuda midagi, mis esmapilgul ei tundu kõige tervislikum? Kui valmistada võimalikult kohalikust ja värskest toorainest, siis saab ka rämpstoit olla kasulik. Friikartulid, burgerid jms ei ole ju iseenesest midagi halba, oleneb, kuidas, kui kiirelt ja millest need valmistatud on. Kiirtoidu kuvandiga toidu pakkumisega koolisööklas võime parandada koolitoidu kuvandit õpilaste silmis. Kindel on see, et õpilaste eelistused on muutunud ning minu kooliajast meenuvad lemmikud praegusi õpilasi enam ei kõneta.

Toidu vähese värskuse teemal tehakse minu arvates tihti etteheiteid pigem kodudele ‒ poest ostetakse valmistoitu või poolfabrikaate, sest see on mugav. Olen koolijuhina kuulnud, et paraku on sama teed läinud ka mitmed koolisööklad, kus mahud on suured. Ettevõtted, mis toitlustavad mitut kooli, valmistavad koolitoitu eelnevalt valmis tehtud põhjadest. Ühest küljest on see mõistetav, kuid teisalt ei tohiks me minna seda teed, et asendame värske ja kohaliku tooraine sügavkülmas säilitatuga. Eriti kui kohalikku toodangut meie koolide läheduses jagub küllaga. Oluline on luua süsteem, kuidas koolid seda endale mugavalt hankida saaksid, sest praegused määrused seda kahjuks ei soosi. Nii ongi lihtsamad, kuid kahjulikumad lahendused kerged tulema.

Rõngu Keskkoolis suhtleme me sööklaga pidevalt teemal, kuidas koolitoitu veelgi paremini valmistada ja serveerida. Näiteks oleme köögiviljade vajalikkuse rõhutamiseks tõstnud salativaliku muust toidust ettepoole, et taldrikut ei kuhjataks kõigepealt makarone täis, vaid sinna satuks mõni kurk, tomat või muu köögivili rohkem, kui salatit viimasena võttes ehk satuks. See on väike, kuid põhimõtteline samm.

Olen töötanud mitmes koolis ja saan kinnitada, et üldiselt on koolitoit hea ning õpilased on sellega rahul. Usun, et meil on olemas lahendused ja võimalused õpilaste teadlikkust tõsta ning harjumusi muuta, kuid võti peitub koostöös.

Tartumaa koolijuhina tunnen heameelt, et meie maakonnas ja Lõuna-Eestis üldiselt käsitletakse koolitoidu temaatikat aktiivselt ning ollakse vajalike tõugete andmisel eesrindlik. Üks oluline koostöökoht on juba 10. oktoobril: siis oodatakse haridusametnikke, poliitikakujundajaid ja toiduettevõtjaid üle Eesti toidukonverentsile „Talust kooli“, mida Elva vallal on rõõm võõrustada. Julgustan kõiki osalema, võtame üheskoos koolitoidu kitsaskohad luubi alla ning leiame lahendused!