Ma pole väga õpetajate toa inimene (joon kohvi ainult mõned korrad aastas koos mõne kauni ja armsa daamiga, nagu mu ema või mu kallim). Ma tunnen, et siis peab ikka suhtlema sääl, kui juba oled, ja pingutan oma loba ja lolli naljaga üle, nagu alati, enesekaitseks, et varjata seda, et tahaksin endasse lukustuda. 

Aina räägin. Ja pigem – kui need napid hetked koolis on üldse aega –, oleks ma kuidagi üksi või eraldi ära, klassis peidus. Kuni noori veel pole jõudnud, olen hetk oma mõtetega, natukegi iseendaga. Ma oleks kogu aeg iseendaga ja peidus, jumal tänatud, et mul ei lasta nii olla, pigem koolis siis, kui täitsa üksi … Ja, muide, meil Tabasalus on tore õpetajate tuba. Minu jaoks on, sest ma olen natuke tulnukas, starman. Hääd inimesed kõik! 

Midagi suurt ja tähtsat

Neid vaadates-kuulates-piiludes tunnen end oma veidi enam kui poole kohaga ikka külalisena, just tulnukana tähtede takka. No esiteks petan veidi Eesti Vabariiki, sest tõesti, mul on rohkem kui pool kohta, aga tunnen end napilt poole inimesena, kui sedagi. Pigem olen mingi olend, elukas. 

Teiseks: kuigi olen vist pea alati – vähemasti põhikoolist ja alates emakeeleõpetaja Mart Pitsneriga kohtumisest oma eluteel – ise ka tahtnud õpetaja olla. Vähemasti sain ma aru, et see on midagi suurt ja tähtsat. Päris asi! Ta rääkis meile grammatika asemel Eesti ajaloost, viis meid etteütluse asemel kunstisaali ja demonstratsioonile vabaduse eest! Ja iga inimene tahab ju päriselt olemas olla, tunda seda päriselt olemise tunnet! Nii äge õpetaja, nagu tema meile toona oli, pole ma kunagi olnud. 

Ka pole ma olnud, nagu professor Aavo Valmis või matemaatikaõpetaja Aita Ottson meil Tallinna Reaalkooli gümnaasiumis olid – kõik respekteerisid ja õppisid, ja said lõpuks ka aru (ma loodan)! Pidid aru saama … 

Või Liisa-Kai Pihlak, kes oskas meid kõiki keskkoolis klassijuhatajana armastada, kuigi terve kooliaja oli meid peetud kõige hullemaks klassiks või kambaks ja siis justkui keskkooli jaoks mingitest hulluseriismetest kokku kraabitud segaseks ja üsna düsfunktsionaalseks kollektiiviks, kellest ometi kasvasid täitsa inimesed.  

Ma pole ammugi nagu Mati Hint või Toomas Liiv, kes on mu suurimad õpetajad ülikooli ajast, kui must endast hakkas esimest korda kuidagi päriselt inimene saama, noh, nagu vaim ja hing, vastandid ja samas minu pääs üks ja sama ring, kuhu kuulun. Võib-olla Jaan Kiivit, kelle pühapäevakoolis käisin, jättis oma stoilise ja müstilise olemisega musse samasuguse jälje. Ai kui vähe oskasin ma teismelisena hinnata seda tasast tuld temas, loll olin! Loll olen tänini.

Jutlustada kogudusele, usklikele, on kerge – me kõik siin teame, et see töö on tähtis. Vähemasti usume või loodame. Me teame, et kui öeldakse, et te teenite ju niigi päris hästi – nooremad õpetajad, minust ägedamad ja targemad, toda just ükspäev õpetajate toas arutasid –, siis kui võtta nii, et kui me töö lõppeks tõesti kella päält, kõlks!, ja me ei peaks sellele mõtlema, kellegi töid parandama, tunde ette valmistama, kellegi muret koju kaasa võtma, kolleegidega sõjaplaane pidama jne, siis oleks jah täitsa normaalne palk peaaegu. 

Õpetaja roll on alati suur

Aga isegi mina, kes olen ikka veel justkui natuke külalisõpetaja, kuigi seekord juba kolmandat aastat järjest samas koolis ja natuke nagu loodan, et saangi jääda sinna – ka mina kannan seda endaga kaasas kogu nädala, mõtlen tundidele, tsurgin neid netiasju, mida ma ei armasta, loen hunnikuis töid … loen ja panen kõrvale … ja siis pärast loen edasi. Otsin rohkem artikleid ja tekstikatkeid, mida neile iga nädal mikrodoosidena sisse sööta, et nad ikka loeks, lugemisega harjuks. Raadio- ja telesaateid kirjandusest, mis võiks neile meeldida … 

See, noh, ma armastan neid noori, aga teate, see ei ole Hemingway ega Bulgakov ega Bukowski isegi, mis nad kirjutavad … Vahel mõni asi on nagu Veiko Märka, aga mitte nagu ta parematel päevadel. Vaid siis, kui tal nali välja ei tule või lause lonkab. Ühesõnaga, see on ränk töö lugeda seda, see on sama ränk, nagu peaks kirjutama Loomingule luuleaasta ülevaadet 150 ilmunud luulekogust, millest päriselt hääd on umbes kümme, loetavad vast kakskümmend, aga noh, sa pead tegema seda iga nädal, iga kuu … Ja armastusega! Hoolides neist. Luuletajad, need on kadund hinged, mis neist enam …

Minu häda on see, et ma armastan oma materjali, kirjandust, veel natuke rohkem kui noid noori. Ma tahaks armastada neid nii, nagu nad on, aga ma solvun, kui neid ei huvita, nad ei hooli, ja kui minu väiksed lollid tsirkusetrikid või ettevalmistatud „imelised materjalid“ ei pane neid kirjandust armastama sama palavasti nagu mind ennast. Ma tean: tõeliselt hääd õpetajad armastavad väljakutset, armastavad just neid lapsi ja noori, kes ei ulata kohe vastukätt, vaid kelle pärast sa pead võitlema nagu pühamees piiblilugudes (kadunud poeg! hulkuma läind lambuke!) … tõestama, et see püha on tõesti püha… 

Tuleviku maailma struktuur on teine. Isegi kui me kõik saame rohkelt lapsi, pole neile enam samal kujul ja samamoodi tööd anda, sest selle teevad ära masinad. Ja me ei saa enam nõjatuda tööjõumaksudele. Me peame isegi töö kui sellise mõtte uuesti defineerima. On võimalik, et haridus ja kultuur tõusevad selleks vallaks, kus inimkond tegutseb. Ja siis tuleb ka õpetajate tund. 

Või me mandume ja hävime ja jääme masinatele alla… Ja ka selles sõjas saab õpetajate roll olema väga suur. Nii et kui see ka pangaarvelt ei paista: ükskord ometi – ja lähitulevikus! – koidab meie päev. Isegi minusugusele tulnukale tundub nii.