Tere, Edgar,
keegi Rain siin.
Kas pole Sinu moodi? „Keegi Krull siin …“

Nii Sa oma telefonikõnesid sageli alustad.

Ütlevad, et saad 75. Noh ja mis siis?

Sedakorda siis juubelirada pidi – mida ei tule ju sageli ette. On see tee kerge käia või mitte, vaevalt tead isegi. Mis ehk aitab, on vana ütlemine: „Vaev on vanaks saada, aga hea on vana olla!“ 

Ei usu, et tahaksid vanamoodsat õnnitlusteksti – võib-olla peaksid sellise kõne ise ära, aga vaevalt küll tahaksid seda vastu võtta.

Mina ei ole kunagi seitsmekümne viie aastane olnud. Sinagi alles harjutad ega tea veel seda tunnet. Võtsin südame rindu ja nõustusin kirjutama – Sinust kui oma kunagisest õppejõust ja seejärel kolleegist. 

Oleme rääkinud, et ümmargune või poolümmargune sünnipäev on alati kunstlik nähtus. Üldjuhul ei alga ega lõpe selle numbriga mitte midagi. Aga inimesele annab juubel ikka põhjuse vaadata minevikku, olevikku ja tulevikku. Sinu minevikust tean üht-teist – ja mida tean, seda tean ikka Sinu enda räägitu põhjal. Olevik ja tulevik aga ongi see, mille üle sageli telefonitsi ja vahel ka kokku saades mõtteid vahetame.

Sama ümmargune kui Sinu juubel olnuks ka Sinu doktoritöö juhendaja Peeter Kreitzbergi tähtpäev – on ju nii? Temast räägime paraku üsna pea mälestuskonverentsil. Peeter ei ole enam meiega. Aga mida tahes Sina praegusest hariduselust arvad Edgar, ära unusta, et sina oled meiega. Ja me hindame seda.

Kas ei olnud nii, et kui olid oma doktoritööd tehes valmis juba püssi põõsasse viskama, oli Peeter see, kes ütles: „Nüüd, poiss…!“ Sa kirjutasid töö valmis ja kaitsesid ära. Nii oled rääkinud. 

Täna ütleme sama ühele ühisele doktorandile: „Nüüd, …!“

Jätan hea meelega Sulle endale ja teistele kirjutada ajast, mil Sa ülikoolis tööle asusid – sellest ajast ma lihtsalt ei tunne Sind muul moel kui Sinu enda räägitu kaudu. 

Huvitav, kas Sa ise tead, millega seostatakse Sinu meenutusi oma noorpõlvest? Märksõnad on „Alžeeria“ ja „Rutase labor“. Alžeeriasse Sa praegu vist ei saa, sestap, nagu oled öelnud, käid Alžeeria naaberriikides, Tuneesias ja Marokos. 

Tänu Sulle olen teadvustanud, et suur osa Põhja-Aafrikast on prantsuskeelne. Sealt oled Sa pärinud vähemalt midagi oma muusikamaitsest, mille osa on kindlasti Joe Dassin ja lisaks märksa vähem tuntud Serge Gainsbourg. Huvitav, miks ma ei mäleta Sinu valikust Mireille Mathieud, C. Jérôme’i või Frank Duvali?

Meie koostöö on minu arvates nii hästi sujunud sel põhjusel, et oleme kaks riiakat vanameest – hea küll, ma olen oluliselt noorem! –, kel paks nahk, kes oskavad vaielda ja siis kohe jälle ära leppida. Kõik teavad – ja oled seepärast ka paljudega tülli läinud –, et oled kriitiline. Aga samas ka enesekriitline.  

Viimasega seoses: olen tänini kahevahel, milline oleks või olnuks parim võimalus Sinu elutöö – pedagooglise psühholoogia kursuse – ülesehitamiseks. Peeter püüdis selle rajada teoreetilisele, pigem filosoofilisele alusele. Sina näed seda pigem psühholoogilise teemana, saan ma õigesti aru? Muidugi on teoreetiline teema mõlema osa, aga lähenemine on ju erinev?

Oled ikka ja alati läbi elanud tõika, et Sinu pedagoogilise psühholoogia kursus ei ole Sinu arvates täiuslik ning seda tuleks märksa paremaks arendada. Esmalt tõlkisid – kas mitte kadunud Toom Õunapuu abiga? – kahe Ameerika teadlase „Pedagoogilise psühholoogia käsiraamatu“. See on tuntud kui Lindgreni piibel, ehkki väljaspool haridusteadlaskonda ei seosta keegi Lindgreni nime selle teadlasega, vaid ikka Astridiga. Ja siis kirjutasid ise pedagooglilise psühholoogia käsiraamatu, mille esmatrükk ilmus 2000. aastal ning täiendatud ja ümbertöötatud trükk 2018. aastal. Toda viimast aitasid Sul toimetada kaks keelealase hariduse saanud inimest: Hiie Asser ja mina. Eks me ikka kohati pisut kähmelnud teksti juures ka, kas ei olnud nii? Aga võtsid kiiresti omaks ja tulid kaasa mõttega, et Oskar Lutsu „Kevade“ põhitegelased on väga hea materjal pedagoogilise psühholoogia kursuse tarbeks. Arno melanhoolikuna, Toots sangviinikuna, Tõnisson flegmaatikuna ja Kiir – kellena küll? – kehastavad kõik mingit arhetüüpi, mida tasuks uurida ja millest keegi võiks midagi kirjutada. Probleem on paraku selles, et eestikeelset ilukirjandust maailmapedagoogikas ei tunta.  

Meenub üks ammune tõik, usun et esimesest aastast, mil Tartu Ülikooli pedagoogika osakonnas töötasin. Oli 1999. aasta ja pedagoogika osakond veel filosoofia teaduskonnas. Millest me rääkisime, ei mäleta, aga sama kolmik – Sina, Hiie ja mina – oli igatahes laua ümber. Hiljem ütlesid: „Me Hiiega arutasime ja Rain oli ka juures …“ Nagu hästi tead, olen tolle ajaga võrreldes praegu märksa sõnakam, eks kogemust ole ka rohkem. Ma ei ole lihtsalt „juures“, vaid võtan kogu aeg sõna. Ja eks see meil koos teadustööd teha aitabki. Igav ei hakka. 

Suuresti Sinu õhutusel taotlesin 2010. aastal eurorahastust – asjatundjad mäletavad, mis oli EDUKO. Püüdsime uurida õpetajate hinnanguid riiklikele õppekavadele. See oli Euroopa rahastuse saanud ettevõtmine Eesti hariduse toetamiseks. Me ei olnud algul kuigi edukad, aga suutsime seejärel avaldada artikleid üsnagi menukates ajakirjades. Jällegi mäletan, et vaidlesime viimse lauseni, enne kui saime saadetud oma kirjutise ajakirja Journal of Curriculum Studies – eesti keeli siis Õppekavaalane Ajakiri. Koostöös Anita Kärneriga, keda paraku ei ole ka enam meiega. 

Sinu aeg Tartu Ülikooli pedagoogika osakonna juhatajana ei olnud vist kerge. Olid liikmeskonna osas sunnitud tegema keerulisi valikuid ja tundsin ühel hetkel isegi, et pean äkki lahkuma. Aga siis hakkas meie koostöö kuidagi sujuma. 

Juhtus midagi kummalist. Ühest küljest ütlesid Sa pedagoogilise psühholoogia kui õppeaine juhendajana meile kui tollal lektoritele (mul ja ka neil kaastöötajatel ei olnud siis veel doktorikraadi), mida me peame tegema. Teisalt jäi meile päris suur vabadus. Ma isegi ei tea, kuidas need asjad kokku käisid. Aga ju nad siis käisid. Igal juhul kasutasin seda vabadust ja Sa ei öelnud kordagi midagi – igatahes mitte midagi halvasti.  

Huvitav, kas Sa seda mäletad või tahad mäletada? Muidugi on pedagoogilise psühholoogia klassikaliseks osaks Jean Piaget’ teooria õpilaste – või laiemas tähenduses igas elueas inimeste – vaimse arengu astmed. Igaüks, kes on Sinu kursuse läbinud ja pidanud selles arvestuse tegema, teab neid astmeid. Ja siis küsis see kuri lektor Rain üliõpilastelt mitte neid arenguastmeid, vaid: „Millest Piaget’ teooria räägib?“ 

Usun, jagad irooniat. Mäletan, olin juba ammu tööl Tallinna Ülikoolis, kui jagasime Sinuga koos mõtteid ühe doktorandi tööst, kes tahtis kvalitatiivseid andmeid mingi tollal uudse tehnoloogilise andmetöötlusmeetodi toel. Siis olid Sina see, kes ütles: „Jah, aga siis peab aru saama, mida see masin teeb.“ 

Enam paremini ei saa Sinu nappi, aga akadeemilist huumorimeelt kirjeldada. 

Juubeli puhul surub kätt
Rain