„Õpetaja, millal streik tuleb?“ Minu käest on nii mõnigi õpilane viimastel nädalatel seda küsinud. Ja siis meenub mulle jälle, et kui tööseisak ka tuleb, maksan ma selle oma taskust kinni, sest ei kuulu ametiühingusse.

Tegelikult on kurb, et ma kuulun selle 80% õpetajate hulka, kes ametiühingu ridadesse ei kuulu. Peeglike, peeglike, seina peal, miks ma ei kuulu ametiühingusse? Sellel polegi nagu ühte konkreetset põhjust, kipun arvama, et mul on olnud koolis lihtsalt liiga palju muid mõtteid. Hale vabandus? Endalgi on veidi kurb, et peaksin õpetajana olema ühiskonnas eeskujuks, kuid ise ei ole solidaarsustundele toetudes nii kaugele jõudnud, et oleksin ametiühingusse astunud.

Minusuguseid, kes ametiühingu usku veel pööranud pole, on üsna palju. Kõigi põhjuseid ma muidugi ei tea, kuid üldiselt jääb mulje, et me lihtsalt ei tea ühingust kuigi palju. Sõnal „ametiühing“ on küljes ka nõukogudeaegne taak ja ega pimesi kuhugi liituma kipu. Selle kümne aasta jooksul, mis ma olen koolis töötanud, on mind vast paar korda ametiühingusse kutsutud.

Muidugi ei peakski keegi kellelgi järel käima ja teisi pidevalt värbama, kuid minusuguseid tuleb õnneks või kahjuks veenda. Kohvilaua taga tõdes kolleeg: „Palk tõuseb ju kõigil. Miks ma peaksin siis iga kuu ühe protsendi enda palgast kellelegi ära maksma? Mida ma selle raha eest vastu saan?“ Muidugi kuulub ametiühingu liikmele ka hüvesid (legendid räägivad spaakülastustest, reisidest ja soodustustest), kuid iga kuu umbes 17 eurot moodustab aasta peale tuntava summa ja selle eest tahetakse ikka miskit vastu saada. Minu jaoks on vist oluline pigem see, kuidas ja mille eest minu ametit esindav ühing seisab ning kuhu jõutakse läbirääkimistel. Kas see kõik vastab minu põhimõtetele ning kas usaldusisik on ikka usaldusväärne?

Ametiühingule mõeldes tulevad mul esimesena mõtteisse kolm sõna: jõud, õigused ja streik. Teiseks meenuvad uudisnupud, kus kajastatakse jälle, kuidas kuskil Euroopas lennuliiklus seisab või rongid ei liigu ning kuidas siis inimesed kiruvad ja on hädas, sest nende elu on häiritud. Meediast on läbi käinud ka see, et õpetajad ootavad ametiühingult sel aastal edu palgaläbirääkimistel, kuid samas tundub, et salamisi tahetakse streikida, et ühiskonda raputada. 

Kuidagi on läinud nii, et keskmise õpetaja mõtteisse jõuab ametiühingu teema siis, kui juttu tuleb palgast. Aga ametiühingu taga on ju palju enam ja on teada, et eri riikides on suudetud ametiühingus oleva jõuga piltlikult öeldes mägesid liigutada. 

Eesti Haridustöötajate Liitu kuulub kodulehel oleva arengukava järgi umbes 6350 inimest. Hariduses töötavaid inimesi on aga umbes 25 986 ehk otsuse kuuluda ühingusse on teinud umbes 19% õpetajatest. Enda väärtuste ja õiguste eest saab seista ju ka ametiühinguta, kuigi üksinda just palju ära ei tee.

Tuleb tõdeda, et ametiühingusse kuulumine või mittekuulumine on lõpuks siiski ühiskondliku solidaarsuse ja maailmavaate küsimus, mis igaühel meist peeglisse vaadates selgeks tuleb mõelda.

---

Loe ka:

Rene Leiner – Milleks mulle ametiühing?