Kui otsida põhjust, mis paneb vanemaid otsima lastele nende elutee algusjärgul just erakoole, siis see pole edetabelid, konkurentsivõime ega PISA testide supersaavutused. Ka mitte muutunud õpikäsitus. Julgen oletada, et see on inimlikkuse igatsus. 

Ka praegu annavad paljude koolilaste vanemail tunda traumad nende kunagisest kooliajast, mis võtsid elujulgust ja alandasid eneseväärikust, koormates aja rutiinse ning igavaga. Elutervel viisil tahetakse oma järglastele parimat, ja uus iseseisvusaeg avas, hoolimata mõnegi lootuse luhtumisest, ühiskonna eripalgeliste pedagoogiliste suundade jaoks. 

Õieti peaksid praeguste erakoolide nimistu paljud koolid kandma alternatiivkooli nimetust, sest nende väärtuseline alus ja pedagoogilised meetodid pärinevad suure kooliuuenduse laine aegadest 19/20. sajandi vahetusel ja 20. sajandi esimesel poolel. Need julged ja uusi pedagoogilisi lähenemisi teostanud isiksused alustasid põhiküsimustest, mis on kasvatusest mõtlemise juurde kuulunud sajandeid. Kes on inimene, kelleks võiks ta saada, milline on hea kasvukeskkond, mida peaks inimene teadma ja oskama, et kujuneda iseseisvaks ning õnnelikuks? 

Kuigi endiselt leiab rohket pruukimist ütlemine, et mis ei tapa, teeb tugevamaks, on teinegi viis saada tugevaks, see on hoitud, kaitstud ja elamusrohke lapsepõlv. Uued pedagoogilised suunad tõotasid elulähedast ning lapse arenguga harmoonias õpet, annete avanemist, aktiivse alge kasutuselevõttu, toetavat kogukondlikkust, loovust, eneseväljendusvõimalusi, rohkesti aega ja nn pedagoogilist armastust (mis muide kuulub pedagoogika klassika sõnavarasse kui ilming omaette).

Eestisse jõudsid Waldorfi pedagoogika, aktiivsuspedagoogika, viimastel aegadel ka Montessori pedagoogika. Sündisid mitmed kristlikud koolid, milles õpetuse põhi toetub üldinimlikele ja inimesest kõrgematele väärtustele. Nii nagu võis kuulda 1990. aastate üleeuroopalistel kokkusaamistel, kus allakirjutanul oli õnn osaleda, ulatub sedalaadi koolide mõju kaugemale kui nende küla või linn. Nii oligi, praeguseks on rohkesti endisaegadel leiutatud loovaid õppimise ja õpetuse viise integreeritud siinsesse käibemõistesse nagu muutunud õpikäsitus. 

Tõepoolest, ka meie riiklikes üldhariduskoolides tehakse projektõpet nagu kunagi Freinet’ koolides, perioodõpet ja loovaid lõputöid, nagu seda üle saja aasta on tehtud Waldorfi koolides, luuakse inspireerivaid õpikeskkondi ja toetatakse laste initsiatiivi nagu Montessori ning aktiivõppekoolides, uuritakse elamuslikul viisil loodust nagu Gaia ja Lilleoru koolis. Meie oma algupära on Käisi üldõpetus. Muidugi ei tule ju enam meelde, kust see kõik pärineb. 

On aga midagi, mis siiski eristab meie alternatiivkoole riiklikest. Ja see on alusfilosoofia. Õpetus lapsest, tema arengust, maailmast ja selle tunnetatavusest, inimelust laiemas plaanis. See vaade elule, suhetele, arengule, õpetaja missioonile tingis ka isemoodi koolikultuuri, mida peegeldab kooli atmosfäär. Kooli alusväärtused pole miski, mis paberil, need suunaku elu. Võim ja võimukus taandusid, asendudes jagatud vastutusega. Waldorfi koolides näiteks puudub direktor, kooli olulisi asju otsustab ja võtab nende eest vastutuse kolleegium. Koolis said oluliseks igaühe ideed ja loota võis kolleegi toetusele. Probleeme lahendati võimalikult koos ja konsensuslikult. Vanematest said kooli toimimise kaastegijad, kes kinkisid oma aega, ettevõtlikkust ja oskusi. Keegi ei tundnud end ohustatu ega eemalejäetuna. 

Kuigi lahkumine suurelt laevalt ehk ühiskonna rutiinidest, kus tülid, konfliktid ning võimukus on normaalsus, tõi siingi tagasilööke. Kooli üldine atmosfäär väljendab kooli organisatsioonilist tervist – kuidas asjaosalised end siin tunnevad. Seda kirjeldatakse kui kooli südant ja hinge, mis paneb kooli armastama ja soovima siia kuuluda. Kooliperest kujunes MEIE, muidu lihtsalt ei jääda ellu.

Küllap soovib enamik inimesi armastada oma tööd, sealset kogukonda ja olla selle pühendunud osaks. Arvatavalt on meie koolid väga eripalgelised ja mitmetes neist kohtab rõõmu ning õnnetunnet. Ent siiski – kui kõrgkoolide õppeprogrammidest on kadunud filosoofia, kui ei tule pähegi minna seda otsima suurte riiklike koolide toimimisprintsiipidest, kui laiub usk, et kogu kasvatuse, inimarengu ja pedagoogika võib katta õppimise mõistega, mille peamine sisu on aju toimimise seaduspärasused, on raske oletada, et midagi vaimset ja väärtuselist võiks koolipere ühte siduda. 

Erakoolidel on oma filosoofilis-maailmavaateline alus olemas ning see loob koolikultuuri. Ning ka katkise ühiskonna liikmed suudavad eluterves õhkkonnas selle lühikese ajaga omaks võtta.