On neljapäeva õhtu. Lapsevanem sätib end diivanile pleedi alla „Ringvaadet“ vaatama, laps aga avab telefonis Stuudiumi ning loeb.

• Matemaatika: tv ül 51 ja 56. Kes ei jõudnud, lõpetab tunnitöö: õp ül 141, 143, 154 (1), 148 ja 149.
• Inglise keel: For the test: WB p 3 ex 2, p 4–5 ex 3–4, p 6 ex 5 (the phrases SB p 12 ex 8); practice the tenses https://www.perfect-english-grammar.com/past-simple-p and https://www.tolearnenglish.com/exercises/exercise-eng…-2p.
• Geograafia: vasta küsimustele vihikusse õ lk 17 kaardi põhjal.
• Vene keel: lõpetada tunnitööd: õp lk 10, helesinisel taustal, kõik fraasid kirjuta enda vihikusse ümber + tõlgi + õpi pähe, tuleb kirjalik teadmiste kontroll.
• Inglise keel: kontrolltöö. Test: the present simple, the past simple and continous, translation (the phrases), writing about your summer. 

Eelnev ei ole väljamõeldis. Inglise keele kontrolltööd puudutava info on õpetaja sisestanud seitse, teiste ainete kodutööd 1–2 päeva varem. Soorituseks kulub, sõltuvalt lapsest, umbes kaks tundi või isegi rohkem. Selliselt sisustatud õhtud ei ole paraku haruldus. 

Põhikooli 3. astme või gümnaasiumiõpilase näidispäevakava võiks mõtlema panna küll. Kell 7 äratus, kell 8 tundide algus, kl 15–16 koolipäeva lõpp, heal juhul väike söögi- ja/või puhkepaus, huvitegevus, kl 19 või 20 kodutööde tegemine, 21 või 22 magamaminek. 

Kuidas tundub? Minu kõrvus kõlab „Nukitsamehe“ filmist tuttav Ita Everi nõiahääl: „Puhata ja mängida!? Puhata ja mängida?!“ 

Kodutöödele kuluvat aega ei ole võimalik seadusega sätestada

On ilmselge, et kodutööde tegemiseks kuluvat aega ei ole kuidagi võimalik kindlaks määrata ega ette kirjutada. See sõltub mitmest tegurist, muuhulgas iga õpilase töötempost ning iseseisva töö ja õpioskustest. On leitud, et kiiremini ja aeglasemalt õppivate õpilaste õppimiseks kuluv aeg võib erineda lausa 3–6 korda, kui äärmuslikud 5% väga võimekaid ja vähevõimekaid välja arvata.   

Riigi kehtestatud tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele sätestavad, et päevas võib teha ühe kontrolltöö, mille toimumisest antakse teada vähemalt viis õppepäeva ette. Nädalas tohib teha kuni kolm kontrolltööd, mida ei planeerita esmaspäevale ja reedele, samuti õppepäeva esimesele ning viimasele õppetunnile, v.a juhul, kui õppeaine on tunniplaanis esmaspäeval ja reedel või ainult ühel neist päevadest või esimese või viimase tunnina. Samuti ei anta koduseid ülesandeid pühadejärgseks ja õppeveerandi esimeseks päevaks. Pikas ja põhjalikus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses käsitleb õpikoormuse teemat vaid üks lause: „Õpet kavandades ja ellu viies arvestatakse, et õpilase õppekoormus oleks ea- ja jõukohane, võimaldades talle aega puhkuseks ja huvitegevuseks.“

ÜRO lapse õiguste konventsiooni kohaselt peab laps saama piisavalt puhata, et teda ei kimbutaks üleväsimusest tekkivad haigused, ning piisav puhkeaeg ei tähenda ainult uneaega – lapsele peab jääma kooli, õppimise ja kodutööde kõrvalt aega oma huvide ja hobidega tegelda ning lõõgastuda. Eraldi on välja toodud, et õpetajad peavad koduse õppetöö ja nende tähtaegade andmisel nõudest kinni pidama. Oluline on arvestada lapse koormustaluvusega ning jätta talle piisavalt vaba aega, mida ta saaks sisustada oma äranägemise järgi. Aga kui palju on piisav?

Õpilaste liiga suurest koormusest on räägitud aastaid ning Eestis on juba mitmeid koole, kus kodutööde osa on viidud miinimumini ning kogu õppetöö proovitakse teha ära koolis. Samas on ka hulganisti koole, kus sellele teemale erilist tähelepanu ei pöörata ning sõltub konkreetsest õpetajast, kas ta vaevub vaatama ja arvestama, milline on õpilaste kodutööde maht ka teistes õppeainetes.

Lastevanemate sõnul on kodutööde hulk liiga suur

Nii nagu koolid ja õpetajad, on ka lapsed väga erinevad. Leidub selliseid, kellel läheb õppimine ladusalt, kellele jääb tunnis õpitu hästi meelde ning kes teevad oma ülesanded ära iseseisvalt ja kiiresti. Samas on palju neid, kes vaevlevad kodutööde kallal kuni magamaminekuni välja. Paljudes peredes õpivad vanemad koos lastega õhtust õhtusse ning teinekord annavad ka alla, tehes nii lapsele kui endale halastades kodutöö ise ära. 

Ühe ema sõnul on tema 6. klassis õppivale lapsele õppimine lihtne ning kodutöödeks kulub keskmiselt tund päevas, v.a kontrolltöödeks ettevalmistamine või näiteks muusikatunniks pikkade laulude päheõppimine. Probleeme on esinenud vaid siis, kui õpetaja lisab kodutööd e-kooli liiga hilja, laps aga on pärast tunde huviringis ega saa seetõttu oma õppimist planeerida. Samas tema 10. klassis õppival lapsel, kellele õppimine samuti probleeme ei valmista, kulub kodutöödele 4–5 tundi päevas ning pärast pisikest pausi koolitundide järel õpib ta tihti kuni kella kaheksani õhtul. Temal ei jää piisavalt aega puhata ega huvidega tegelda. Tihti jääb ühele õhtule mitmeks tunnikontrolliks valmistumine, lisaks pikad kirjalikud tööd. Heade hinnete hoidmiseks tuleb kodus kõvasti vaeva näha. Laps on viinud sisse süsteemi, kus ta õpib reede õhtul kõik esmaspäevaks ära, et tagada endale nädalas kaks vaba päeva puhkamiseks ja hobidega tegelemiseks. 

Teise ema sõnul jäetakse tema lastele kodus liiga palju õppida. „Näiteks oli minu 3. klassis õppival lapsel eelmiseks esmaspäevaks 11 kodutööd. 11! 3. klassis!“ on ta nördinud. Keskmiselt kulub iga päev kodutöödeks 1,5 tundi, õpitakse vanematega koos. 

Kolmanda ema arvates jääb osal õpetajatel vajaka oskusest kodutöödeks kuluvat aega arvestada. Ehkki tema laste koolis on kokku lepitud, et kodutöid pigem ei jäeta, ei arvestata sageli sellega, kui kaua mingi ülesanne, näiteks arvustuse kirjutamine aega võtab. Lisaks on tihti tööjuhend ning hindamiskriteeriumid puudulikud või pole neid üldse. „Ma ei imesta, kui lapsel on blokk ees ja ta lihtsalt ei hakka seda tegema. Ja siis need tegemata asjad kuhjuvad ja on kuklas stressiks,“ leiab ta. Tema arvates võiks kodutööna õppida näiteks võõrkeele sõnu, aga kõik muud õppeained peaksid mahtuma koolipäeva sisse. „Mida tähendab kodutöö? Niigi on koolipäev pikk ja siis õhtul veel üks ports otsa. Laste päev koolis on väga intensiivne, vahetunnis kõnnivad nad oma asjadega järgmisse klassi, peavad end läbi närima mürast ja möllust, leidma energiat, et keskenduda ja meelde jätta. Iga päev on umbes seitse ainet,“ kirjeldab ta ja leiab, et tegelikult nõuab see lihtsalt kokkulepet, et õppimine toimub koolis. „Lapsed ütlevad, et kõik on mõttetu. Aga miks nad nii ütlevad? Nad ei saa tihti aru, mida ja miks nad õpivad. Proovitakse küll aineid lõimida, aga tegelikkuses toimub ikka üks suur hekseldamine ühest ainest teise,“ lisab ta.

Ühele vanaemale sügisvaheajaks külla tulnud 5. klassi laps pidi vaheajale järgnevaks esmaspäevaks tegema kirjanduses PowerPointi esitluse, palju oli õppida ka loodusõpetuses, muusikas ning matemaatikas. „Kõik pidi olema reede õhtuks õpetajatele saadetud.“

7. klassis õppiva lapse ema tunnistab, et mõnikord, kui laps tuleb trennist ja on näha, et ta tõesti enam ei jaksa, on nad saatnud ta magama ning kodutöö on sellel õhtul tegemata jäänud. Õppida jäetakse ka nädalavahetuseks, ja mitte vähe. See aga tähendab, et puhkepäevi on lapsel vaid üks ja mõnikord ei ole sedagi, sest kui ees on ootamas suur kontrolltöö, õpitakse ka laupäeviti. Õppida jäetakse ka koolivaheajale järgnevaks esmaspäevaks. „Laps peaks ju ka saama vahepeal aja täiesti maha võtta,“ on vanem kurb. „Mõnikord tuleme mehega töölt koju ja vaatame üksteisele otsa, et mis meil täna siis õppida on. Teinekord on tunne, et me muud ei teegi,“ ohkab ta. Trennipäevadel saab laps hakata õppima kõige varem kl 19.30, sest trenni läheb ta otse koolist. „Koju jõudes läheb ta pesema ja tahab süüa. Ja siis me istume ja õpime …“ Ta toob välja viimaste aastate suure mure laste ülekaalulisuse pärast: „Kui surume neile veel kodutöid, pärsime nende liikumisaktiivsust veelgi. Üks tuttav laps näiteks võetaksegi tantsutrennist ära, sest ta ei jõua õhtuti õppida. Mis see aga laste vaimse tervisega teeb? Sport ja liikumine toetab ju ajutegevust.“

11. klassis õppiva hea õppeedukusega lapse ema leiab samuti, et kodutöödeks kulub tema tütrel liiga palju aega. Koolipäevad lõppevad kell 16, õppimiseks kulub 2–3 tundi õhtu jooksul. Küsimusele, kas lapsel jääb piisavalt aega sõpradega kohtuda ja huvialadega tegelda, vastab ta kindlalt: „Ei! Tulemus on see, et mingeid huviringe enam ei ole, sest ta lihtsalt ei jõua. Kui sul on ikka kella 15 või 16-ni kool ja koju jõudes pead veel 2–3 tundi õppima, siis on seda palju jah.“ Tema sõnul on gümnaasiumiastmes olukord siiski pisut paranenud, aga põhikoolis ei olnud tema lapse klassis võimalik koolipäeva jooksul normaalselt tööd teha, kuna mitmed probleemsed klassikaaslased seda lihtsalt ei võimaldanud. Õpetajad ei tulnud olukorraga toime ega suutnud distsipliini tagada. „Siis jäeti ikka väga palju kodus teha ja laps õppis igal õhtul kuni 23-ni,“ ütleb ta ja lisab, et selles koolis jäetakse õppida ka koolivaheajaks. Kui tahta ka sõpradega aega veeta, pilli mängida, sporti teha, siis selleks aega ei jää või tehakse seda une arvelt. Nemad lasevad mehega lapsel n-ö vabalt võtta, aga klassis on hulgaliselt noori, kes on orienteeritud viite saamisele ja õpivad öösiti kella kolme-neljani. „Kindlasti saab sealt koolist rohkem teadmisi ja tugevama üldkultuurilise tausta, aga mis hinnaga see tuleb?“ 

Vaid üks vanem, kellega selle artikli valmimise käigus rääkisin, ei olnud rahul, et tema 5. klassis õppivale lapsele jäetakse kodus liiga vähe õppida. Kuna laps ei osale huviringides ja tal pole ka sõpru, kellega väljaspool kooli suhelda, on tal liiga palju sisustamata aega. Lisaks leiab ema, et kodutööde tegemine aitaks lapsel arendada iseseisva töö oskusi. 

Kõikide küsitletud lastevanemate lapsed õpivad eri koolides üle Eesti. 

Õpilased ei saa sageli aru, miks nad üht või teist kodutööd tegema peavad

6. klassis õppival viielisel poisil kulub kodutööde tegemiseks keskmiselt pool tundi. Samas peab ta kodutööde tegemist tüütuks. „Need on tavaliselt igavad ja/või liiga pikad,“ selgitab ta ja lisab: „Mõnedest kodutöödest ma väga hästi aru ei saa, näiteks kui peab vihikusse küsimustele vastama ja vastused omakorda pähe õppima. Tavaliselt ei ole ma eriti motiveeritud kodutöid tegema, sest tahaksin selle asemel pigem puhata. Olen kuulnud, et Soomes ja Rootsis ei anta peaaegu üldse kodutöid, seal õpitakse rohkem mängude kaudu ja lisaks on seal lühemad koolipäevad. Soomes-Rootsis ei tehta roboteid, vaid hoopis inimesi.“ Õnneks ei võta kodutööd temalt nii palju aega, et ta ei saaks sõpradega koos olla või huvialadega tegeleda. 

Et tihtilugu ei saada aru, miks üht või teist ülesannet tegema peab, toovad välja ka teised õpilased, kellega artikli valmimise jooksul suhtlesin. „Õpetajad võiksid vahepeal vaadata, et nad ei jätaks kogu õppimist ühele ja samale päevale,“ soovib lisaks üks 9. klassis õppiv tüdruk. 

Tunnis tuleks olla efektiivsem

Põhikooli matemaatikaõpetaja Tuuli Ojasalu sõnul jätab ta õpilastele kodus õppida harva ja vähe: „Ainult siis, kui midagi jääb pooleli, lõpetatakse kodus, eraldi küll mitte,“ selgitab ta ja lisab: „Minu arvates ei peaks õpilased tegema kodus teist koolipäeva veel otsa. Meil on nii palju pimedat aega, nad tulevad trennidest ja huviringidest päris hilja, vaba aeg on väga limiteeritud. Kui nad kas või korraks asjad välja võtavad ning teevad lõpuni selle, mida tunnis alustasid, siis on ka see juba meenutamine. Väikene kodutöö on hea, aga mahukas kindlasti mitte.“ Küsimusele, mida ta arvab, kas õpilaste õppetulemused langeksid, kui kodutöid ei oleks, arvab ta, et oluliselt mitte, lihtsalt tunnis peaks efektiivsem olema. 

Kodutööd peavad olema mõtestatud 

Peetri Lasteaed-Põhikooli õppejuht Katrin Piiriselg leiab, et oleks muidugi tore, kui kõik saaks koolis tehtud, kuid laste õppimise tempo erineb. „Kui mul on klassis 24 last, on selge see, et osa on väga kiired ja osa väga aeglased. Aeglastele jääb paraku kodus ülesandeid lõpetada.“ Samas leiab ta, et kõiki tunnis alustatud ülesandeid ei peagi lõpetama ja õpetaja peab tegema mingi valiku. 

Kõige olulisemaks peab Katrin Piiriselg, et kodutööd oleksid eesmärgipärased. Peetri koolis on lepitud kokku, et kodutöid tuleb järgmises tunnis kindlasti kontrollida. Kontrollimine ei ole pelk ülevaatus, et asi on tehtud, vaid tehtu tuleb sisuliselt läbi arutada ning veenduda, et õpilased on materjalist aru saanud ja selle omandanud. „Kui tean õpetajana juba ette, et ei jõua seda teha, siis ma ei annagi kodutööd,“ on ta kindlal seisukohal ja leiab, et varasemaga võrreldes peaks kodutööde maht olema praegu miinimumini kahanenud, sest õpilased käivad õhtuti trennides ja muud tegevust on palju juurde tulnud. Ta ei pea õigeks, et laps peab veel kl 21 matemaatikaülesandeid lahendama. Samas tunnistab ta, et põhikooliosas kipub ikka teinekord olema, et kodutöid jäetakse rohkem, kui neid olla võiks, ning et õpetajad peaksid need asjad omavahel veel rohkem läbi rääkima.

Katrin Piiriselg toob välja, et kodutööd on võimalik ka individualiseerida. „Kõik ei pea alati ühte ja sama kodutööd tegema,“ leiab ta ja selgitab „Võib-olla on ühel vaja korrutustabel pähe õppida, aga mõne võimekama õpilase kodutöö võib olla hoopis pikaajaline projekt, mis talle pinget pakub.“  

Kodutööd võimaldavad vanematel oma algklassides õppivate lastega tegeleda

Sel sügisel taas 1. klassiga alustanud Helen Pullinen näeb kodutöödes võimalust toetada lapse ja vanema omavahelist suhtlemist. Tema arvates on kodutööd algklassilapse vanemale hea võimalus oma lapsega tegelda, lisaks on üks ühele õpe oluliselt tulemuslikum. „Ma isegi eeldan, et vanem oma lapsega teinekord kodutöid teeb, nii ta näeb, mida ja kuidas tema laps oskab. Siis ei teki ka seda, et kõik on justkui õpetaja õlul. Lapsevanem õpib oma last paremini tundma ning saab aru tema võimekusest,“ selgitab ta. Ta ei arva, et kodus õppimist peab olema kogu aeg ja palju, ning kindlasti arutab ta kõik kodus tehtu hiljem klassis põhjalikult läbi: „Laps räägib, millal ja kuidas ta ülesande lahendas. Kas ta vajas abi, kelle käest ta seda sai ja kui palju tal aega kulus.“ Kodutööd jättes mõtleb õpetaja alati, mis on selle suurem eesmärk, ja proovib aru saada, kui palju ülesanne tegelikult aega võtab. „Soovin, et õpilane harjuks mõtlema, et väljaspool kooli õppida on okei. Koroona ajal tuvastasimegi ju probleemi, et laps ei olnud harjunud midagi kodus tegema ja arvas, et ainult kool on õppimise koht. Tegelikult õpid sa ju terve elu, ükskõik, kus oled. Ei tahaks, et lapsele seostuks õppimine ainult koolimajaga.“ Tihti jätab ta kodutööks loovülesandeid: „Näiteks vabariigi aastapäeval oli teema „Eesti“ ja laps sai ise otsustada, mida teeb. Mõni heegeldas, mõni luges, keegi tegi koogi. Ma julgen õpetajana lasta lahti kontrollist ja anda õpilasele kodutöö tegemisel ka valikuvabaduse. Aga teatud asjad on muidugi sellised, mida tuleb harjutada.“ Tema arvates võiks algklassides kuluda kodutöö tegemiseks 15 minutit kuni pool tundi.

Õppimist ja ajaplaneerimist tuleb õpetada

Paljud lastevanemad tunnistavad, et nende laps ei hakka õhtuti kodutöödega tegelema enne, kui tal seda teha kästakse. Ilmselgelt jääb lastel puudu efektiivsetest ajaplaneerimis- ja õpioskustest. Ka Tallinna Prantsuse Lütseumi direktorile Peter Pedakule tundub, et kodutööde tegemisel on väga palju õppimise illusiooni ja ebatõhusat ajakasutust. „Kui uuendasime kooli õppekava, püüdsime igasse ainekavasse lisada õpioskuste edendamise osa. Mõtlesime, kuidas iga õpetaja saaks suunata õpilasi tõhusamaid õpimeetodeid kasutama. On õpilasi, kes seda teevad, aga ka neid, kes loevad mingit teksti seitse korda ja siis üritavad seda kuidagi pähe õppida. Aga sellest ju kasu ei ole!“ 

Peter Pedaku arvates on õppimise õpetamine uus ja väga oluline teema. Ta leiab, et neil, kes kaasa töötavad ja kasutavad aega otstarbekalt, on vaja kodus vähem pingutada. „Õpilastel, kellel on head hinded ning kes jõuavad paljude asjadega tegelda, ei ole eriline ajuehitus, nad on omandanud hoopis mingid töövõtted, mis teevad nende elu lihtsamaks,“ lisab ta. Kodutööde kohta arvab Peeter Pedak, et kui nende mahtu vähendada, et täidetaks vabanenud aega mõistliku sisuga, vaid selle hõlmaks pigem kaheldava sisuga meelelahutus. „Viimase paarikümne aasta jooksul on inimeste vaba aja veetmise harjumused ja võimalused ju oluliselt muutunud. Juurde on tekkinud kõikehõlmav virtuaalmaailm, milles inimesed veedavad oma aja ja kus nad on pidevalt kättesaadavad. See on see, mis kurnab psüühikat. Tunneme seda ju kõik omal nahal. Ja siis on küsimus, kas kool peaks selle jaoks vabastama veel rohkem aega. Ma arvan, et pigem mitte,“ leiab ta. Ta meenutab oma ema soovitust: „Ära ahmi endale rohkem, kui suudad teha! Sa ei pea igale poole minema, sa ei pea kõigega tegelema. Mõtle ette! Noorel inimesel endal pole ju kogemust, et hinnata, kui palju miski asi aega võtab. On tahtmine kõike katsetada: hobisid, huviringe, muid üritusi. Tihtipeale on need ka arendavad ja kasulikud, aga kus tuleb piir ette, seda peab peres arutama.“ 

Kokkuvõtteks

Päris kodutöödeta ei saa ega peagi. Kodus õppimine võimaldab muuhulgas korrata tunnis õpitut, harjutada ja valmistuda uue materjali õppimiseks. Kodutööd aitavad ühtlustada õpilaste taset, võimaldades tunnis aeglasemalt edasi jõudnud õpilasel teistele järele jõuda. Samuti arendab kodutööde tegemine iseseisva õppimise oskust. Oluline on, et kodutöid jäetaks mõõdukalt ning need oleksid eesmärgipärased. Õpetajad võiksid püüda kalkuleerida, kui palju nende jäetavad kodutööd reaalselt aega võtavad, ja seda just aeglasemate õpilaste põhjal.