Millised on haridusvaldkonna olulisimad küsimused ja ülesanded, arutati 22. novembril Arenguseire Keskuse korraldatud konverentsil „Kuidas tagada õpetajate järelkasv?“. 

Koolivõrku tuleb korrastada

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallase sõnul tekitab kunagi väljakujunenud koolivõrgustik pingeid ning koolimajade ja laste kodude asukohtade mittevastavus on suur murekoht. Sama tõi välja Estonian Business Schooli vanemteadur André Veski, tutvustades Eesti koolivõrgu ruumianalüüsi, mille eesmärk oli leida laste elukohtade järgi põhikoolide potentsiaalsed asukohad.  

Et Eesti koolivõrku tuleb korrastada, tuli välja pea kõikidest ettekannetest ja aruteludest. Kallase sõnul on juba kümnendi jagu kogunenud küsimusi, mille lahendamine eeldab valu ja õiglustunde riivamist paljudes Eesti piirkondades. „Sellest ei piisa, et kraabime järgmiseks aastaks alampalgaks riigieelarvest puuduva summa kokku ja arvame, et oleme probleemi lahendanud,“ on ta kindel. Tema sõnul tuleb rääkida läbi, kus ja millised koolid tulevikus on. Praegu on Eestis 158 gümnaasiumiastmega kooli, õpilasi aga vaid 80–90 gümnaasiumi jagu. Ka õpetajate asendamise vajadus on kõige kriitilisem just gümnaasiumiastmes. 

Riigikogu liige ja endine haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas tõi välja, et gümnaasiume rahastatakse mitmel pool põhikoolide arvelt ning neid pole vaja nii palju, kui neid praegu on.

Kallas peab oluliseks, et igas Eesti nurgas oleks haridus lapsele kättesaadav ja ta saaks oma potentsiaali realiseerida. Riigikogu liikme, endise haridus- ja teadusministri Liina Kersna arvates peaksid 1. ja 2. kooliastmes saama lapsed käia kodu lähedal koolis ning soovi korral kooli jalutada.

Milline on maakoolide tulevik? 

Veerand Eesti õpilastest käib maakoolides, mis moodustavad kõikidest koolidest 50%. Lapsi õpib neis ühe õpetaja kohta vähe. Kuidas teha nii, et saaksime neid väikesi, armsaid ja omanäolisi koole endale lubada?

Ettevõtte CTF Tech õppematerjalide looja ja koolitaja Mario Mäeotsa arvates oleks üks võluvits haridustehnoloogia kasutamine. Selleks on muidugi oluline tagada koolidele korralik veebiühendus, tark- ja riistvara. „Haridustehnoloogia ei ole ainult videotund,“ rõhutas ta.

Tõnis Lukas on kindel, et vähemalt lähiaastatel ei õpi ühegi piirkonna kooli õpilased vaid veebis. Päris väikestele koolidele töötatakse välja väikekoolide toetusmudel. 

Liina Kersna arvates tuleks maapiirkondades liikuda progümnaasiumi ja gümnaasiumi ühendamise suunas, sest häid õpetajaid igale poole ei jagu. 

Kas ühtluskoolist on saamas müüt?

EBS-i majandusprofessori Kaire Põdra ja Tallinna Ülikooli avaliku poliitika dotsendi Triin Lauri sõnul peavad koolid seisma silmitsi uskumatult erinevate tingimuste ja väljakutsetega. Väga suuresti varieerub õpilaste taust, sh vanemate sissetulek, HEV-õpilaste osakaal, aga ka see, kas õpilaste kodune keel ühtib kooli õppekeelega. 

Ka Tartu Ülikooli õpetajahariduse professori Äli Leijeni sõnul näitavad uuringud, et vene õppekeelega koolides on õpitulemused madalamad kui eesti õppekeelega koolides. „Venekeelsetes koolides on pedagoogiliste meetodite mitmekesisus väiksem. Meil pole juba aastaid venekeelset õpetajaharidust ja üldiselt on ka õpetajate täienduskoolitus eestikeelne,“ täiendas Kersna.

„Hariduslikku ebavõrdsust suurendab õpilaste sotsiaalmajanduslik taust,“ jätkas Leijen ja lisas, et tema sõnul tuleks õppimisvõimalusi anda juurde sinna, kus sotsiaalmajanduslik taust on haavatavam.

Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi direktor Natalia Samoilova on mures, sest õpetajate puudus on jõudnud ka suurtes linnades olevatesse vene õppekeelega koolidesse. „Seoses eesti keele mitteoskamisega oleme varsti olukorras, kus meil ei ole õpetajaid,“ tõdeb ta. Tallinna Haridusameti juhi Kaarel Rundu arvates oleks hea, kui eesti keelele üleminevatesse vene koolidesse läheks tööle eesti kodukeelega õpetajaid. Ta leiab, et see võiks motiveerida ka karjääripöörajaid. 

Kersna sõnul toodab hariduslikku ebavõrdsust näiteks reaalainete õpetajate puudus – ühel lapsel võib olla väga hea matemaatikaõpetaja ja teisel ei pruugi teda üldse olla. 

Arutluse all olid ka koolide pingeread. Samoilova sõnul võiksid lastevanemad pingeridade asemel vaadata hoopis seda, kas koolis on hea sisekliima, huvitavad tunnid, hästi korraldatud tunniväline tegevus ning kas lapsel on seal hea käia. „Meie prioriteedid peaksid olema õnn ja sisemine rahulolu,“ on ta veendunud.

Ka Leijen on arvamusel, et pingeridasid ei peaks üldse avaldatama: „Tagasisidet on vaja koolidel endal, ja see ei tohiks olla avalik. Nii, nagu on näiteks Soomes. Või, kui ei saa teistmoodi, peab vaatama ka heaolu ja rahulolu.“ 

---

Vaata ka videosalvestisi

https://arenguseire.ee/uritused/arenguseire-hariduskonverents-kuidas-tagada-opetajate-jarelkasv/