Õpetajate Lehes ilmus 24. oktoobril kolm väga huvitavat artiklit õpetajate maine kohta*. Otse või kaudselt olid need tekstid muidugi seotud õpetajate palgaga.
Janek Mäggi kutsub oma artiklis õpetajaid piltlikult öeldes Bastille’d vallutama ja 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni kordama, ikka raha nimel. Ta kirjutab: „Mida rutem täiemahuline kriis tuleb, seda kiiremini kord majja saab“ ja kui 22 000 õpetajat kuu aega järjest streigiks, siis valitsus leiaks veoautokoormatega raha.
Muidugi on see üks võimalik lahendus, aga mõtleme nüüd politseinike, päästjate ja meditsiiniõdede palga peale. Minu hinnangul õpetajad siiski HTM-i maja Bastille’ kindluse eeskujul lammutama ei lähe, pealegi on maja muinsuskaitse all ja eeskätt ajalooõpetajatel võib tekkida kognitiivne dissonants.
Missugune peab olema see õige, tõeline õpetaja?
Teine artikkel samas ajalehes paneb õpetaja maine kahjustamises kogu süü õpetajate tsunftile, kes oma au ja väärikust ei kaitse, ning õpetajate ametiühingule. Kahjuks jäi mulle arusaamatuks, milles siis ametiühing süüdi on. Kui olla ajalooliselt allikakriitiline, siis tsunfti said keskajal kuuluda ainult mehed ja erandina meistrite lesknaised ning tütred. Kuna meesõpetajate osakaal Eesti koolis on ligikaudu seitsmendik, ei tundu selle ajaloost nopitud termini ülessoojendamine otstarbekas, lisaks jätab tsunfti au kaitsmine mulje, et õpetajad vastandavad ennast nii lastevanematele kui ka teiste elukutsete esindajatele.
Martin Penti artikkel samas lehenumbris on tasakaalukam ja selles küsitakse õigustatult, miks see õpetaja kuvand ühtäkki nii tähtis on. Autor lisab, et keegi ei ole arutlenud perearstide, bussijuhtide, keevitajate, rätsepate kuvandi teemal. Nõustun, et kuvand ei anna palgalisa, küll aga suure tõenäosusega motivatsiooni ning kutsub noori õpetajaks õppima. Siin näen aga ohtu. Küsimusele, missugune peab olema see õige, tõeline õpetaja, annab enamik mitteõpetajaid ajakirjandusliku tüüpvastuse: tõeline õpetaja peab oma tööd tehes põlema. Veel parem, kui lausa kahest otsast nagu pirrud „Kalevipoja“ lõpukuulutuses. Martin Pent hoiatab, et niisugune ekstaatiline õpetaja võib tuhaks põleda.
Arenguseire Keskuse raport (sept, 2023) toob kainete arvude abil välja, et Eesti üldhariduskoolidest lahkub kas ajutiselt või lõplikult keskmiselt 1500 õpetajat aastas ning kogenud õpetaja lahkumine tähendab koolile vähemalt kümme tuhat eurot lisakulu. Kui palju on lahkujate seas stressis ja läbipõlenud õpetajaid, ei oska vist ükski uuring öelda.
Maine, kuvand, staatus, prestiiž
Need on terminid, mida võib leida väga paljudest uuringutest õpetajate kohta nii riigi kui ka magistritööde tasandil. Lisada võib veel sõnad „hinnang“, „atraktiivsus“, „reputatsioon“ ja „renomee“. Esmapilgul tundub, et enamik neist on sünonüümid ja kõiki neid võib kasutada läbisegi, peaasi et lause ilus välja näeks. Ka ülalmainitud artiklites esinesid nii „maine“ kui ka „kuvand“ sünonüümidena.
Olukord muutub aga siis, kui püüame vältida seisukohti „mina arvan“ ja „mina usun“ ning üritame seda õpetaja mainet või kuvandit mõõta, näiteks küsimustikuga Likerti skaalal. Millised nende üheksa termini hulgast siis küsimustesse panna? Kas suruda kõik need terminid ühte küsimustikku või teha valik, lähtudes küsimustiku eesmärgist?
Sõnadel on kahte liiki tähendused: otsene ehk denotatiivne ja kaudne ehk konnotatiivne. Näiteks sõnade „hunt“, „susi“, „võsavillem“, „kriimsilm“, „metsakutsu“ denotatiivne tähendus on metsloom, keda me ladina keeles kutsume Canis lupus. Konnotatiivne tähendus sõltub aga lause kontekstist, lugejast (vanus, elukogemus jms) ja veel paljudest asjaoludest. Näiteks talumees, kelle lamba on hunt maha murdnud, kasutab vaevalt hellitavat nimetust „kriimsilm“, küll aga sobib see sõna väga hästi koos tädi Ruthiga lastesaatesse.
Sarnane olukord tekib, kui tahame mõõta õpetaja mainet, kuvandit ja kõike muud, mis alapealkirjas nimetatud. Esimene reegel on lihtne: kasutame kõikides küsimustes võimalikult palju ühte ja sama terminit, et vastajat mitte segadusse ajada. Kuid palju keerulisem on otsustada, mida siis ikkagi küsida ja kas näiteks „maine“ ning „kuvandi“ konnotatiivne tähendus on kõikide respondentide jaoks identne.
Esmapilgul tundub, et jah, kuid näiteks „imago“, „prestiiži“ ja „staatuse“ puhul ei ole see enam nii kindel. Vastajad võivad nende sõnade tähendust mõista erinevalt ja seetõttu ei pruugi küsimuste vastused olla võrreldavad. Ei tahaks ekspluateerida päriselu näidet lähiminevikust, kuid võib konstrueerida olukorra, kus vastaja käest küsitakse, kas tal on liiderlikke omadusi, ning tulemuseks on Likerti skaala maksimum, sest vastajal on tõepoolest kõik juhi omadused. Ja see ei ole üldse sama lihtne kui ajada segi reformist Martin Luther ja USA mustanahaline inimõiguste aktivist Martin Luther King.
Uuringud õpetaja maine kohta
Õpetaja maine kohta on tehtud palju n-ö ametlikke uuringuid, näiteks HTM-i tellimused õpetajaameti kuvandi ja atraktiivsuse uurimiseks, vastavalt siis TSN Emori (2016) ja OÜ Eesti Uuringukeskuse (2021) tööd. Lisaks Arenguseire Keskuse vaheraport 2023 „Õpetajaameti maine Eestis ja selle arenguperspektiivid“. Need uuringud on mahukad, professionaalsed, joonised ja graafikud on muljetavaldavad, protsentide rägastikku võib ära uppuda, kuid loeme siis peamisi tulemusi. Kordub üldteada järeldus, et kõige madalamalt hindavad oma mainet õpetajad ise, ja seda tuleks muuta, loomulikult soovitakse madalamat tööstressi ja kõrgemat töötasu ning korduvad on soovitused „suurendada, pakkuda, maksta“. 2021. aasta uuringus on siiski toodud sisuline kriitika 2016. aasta uuringu kohta: öeldakse, et kuna metoodikas täpsustati ameti mainet puudutava küsimuse skaala sõnastust, mis varem oli positiivsete vastusevariantide poole kaldu, siis ei ole võimalik tulemusi 2016. aasta omadega võrrelda. Kahjuks loeme aga 2021. aasta uuringust samuti poliitilist loosungit, et „õpetajale tuleks maksta väärilist tasu, mis oleks kooskõlas õpetaja tegeliku töökoormuse ja vastutusmääraga“, kuid ütlemata jääb, kes peale taevaste jõudude suudaks selle väärilise tasu numbri nimetada.
Asjalikuma seisukoha esitab Arenguseire Keskus, kes osutab, et kui see vääriline tasu on leitud ja makstud ning sellega õpetaja baasvajadused rahuldatud, siis muutuvad tähtsaks hoopis muud väärtused: hea tööõhkkond (töökultuur), töökohakindlus, eneseteostus.
Nendest uuringutest suudaks hoomatava analüüsi ja kokkuvõtte teha korralik magistritöö, kuid jällegi, kes oleks juhendaja seda riski võtma ja uuringufirmadega võitlusse minema?
Jääb üle meenutada aastatetagust teadusmonograafia retsensiooni, kus öeldi, et selle filosoofiga on nagu tähtedega: „Nad on küll väga kõrgel taevas, kuid annavad väga vähe valgust.“
Tundsin huvi selle teemaga seotud magistritööde vastu, sest reeglina on need elulähedasemad ja huvitavamad. Arvan, et hea magistritöö peaks olema nagu enfant terrible, kes tõe välja ütleb, samas võib tõe kaitsmiskomisjonile välja ütlemine muidugi väga riskantne olla. Mõned kiirelt läbi vaadatud magistritööd (ETERA ja TÜ DSpace) ei anna loomulikult üldpilti, kuid tähelepanekuid siiski. Magistrid kasutasid nii kvalitatiivset kui kvantitatiivset metoodikat ja üldjuhul olid tulemused asjalikud, kuigi panin tähele tendentsi, et kvalitatiivuuringutes on väga mugav võtta intervjuudest lõigud ja need kursiivkirjas töösse panna ning neid siis kommenteerida.
Kuna aga kvalitatiivuuringutest ei saa teha üldistusi, siis on ju eesmärgiks leida midagi uut ja ootamatut, mida hiljem kvantitatiivselt analüüsida. Seda kahjuks ei näinud. Küll aga oli kasutatud termineid „kuvand“, „maine“, „prestiiž“, „staatus“, „reputatsioon“, ja õnneks mitte läbisegi. Ja oli tore lugeda, et ankeetküsitlus mitteõpetajate seas andis tulemuse – õpetajaametile kõige sarnasem amet on politseinik. Mis seal siis ikka, tuleb leppida.
Lisa kommentaar