Reedel ütles Eesti koolirahvas julgelt välja, et peame ühiskonnas mõtlema ringi, kuidas me kõik siin Eestis koos elades toimetama hakkame ja oleksime rohkem hariduseusku. Õpetajate Leht käis streigi ajal Pelgulinna Gümnaasiumis ja Jakob Westholmi Gümnaasiumis.

Pelgulinna Gümnaasiumis oli õpetajate streigi ajal vaikne – õpilasi kell 9 majas veel ei olnud, klassid olid suletud ja õpetajate toas rääkis paar õpetajat omavahel juttu. Üks õpetaja tegi käsitööd. 

Koolidirektor Tõnu Piibur jagas Õpetajate Lehega streikimise põhjuseid. 

Miks teie kool streikida otsustas?

Me pole teistmoodi mõelnudki! Peamine põhjus on see, et õpetaja palk võiks olla suurem, ja teine küsimus on see, kust see palk tuleb. See tuleb ju ennekõike meie enda koolisüsteemist, aga koolisüsteem on korrastamata. 

Koolid teevad liiga palju Nõukogude-aegseid asju ja samas on õppekava selline, et õpetame kohalkäimise põhjal aineid, kuigi peaks juba ammu õpetama õpilasi. Me peame hakkama ainete asemel õpetama õpilastele õpioskusi, ja kui õpilased saavad need õpioskused selgeks, on neil olemas see vundament, millelt näha ainete seoseid ja õppida aineid. Me peame õppimise põhimõtteliselt ümber korraldama. Selleks ongi meil vaja juhte ja korraldajaid, ega me saa seda kohapeal üksi teha.

Praegu on küsimus põhimõtteline, meil on mõnes mõttes lõpp käes: õpetajaid enam ei ole, õpilasi tuleb juurde. Mida me siis teeme? Mina kui tööandja pean leidma töötajad. Esiteks tuleb ülikoolist õpetajaks õppinuid vähe, teiseks ei tule paljud neist tööle õpetajatena ja kolmandaks ei ole arvestatud sellega, milline on õpetaja praegune vanus. Pensionile minejaid on rohkem kui ülikoolist tulijaid. Miks peaks inimene õppima õpetajaks, kui selle ametiga seostub madal palk ja arusaamatult suur töökoormus?

Mida võiks õpetajate streik muuta?

Streik võiks muuta seda, et ühiskonnas muutuks mõtlemine sellest, kuidas me kõik siin Eestis koos elades toimetama hakkame. Mitte ei süüdistaks vastastikku üksteist: ühed ütlevad, et neile antakse vähe raha, ja teised ütlevad, et neil ei ole raha. Oleme kõik üks rahvas ja peame olema hariduseusku. Ja peame olemasolevat süsteemi korrastama nii, et see viiks meid kõiki edasi, et noored läheksid õpetajaks õppima ja tuleksid koolidesse õpetama. 

Küsimus ei ole ainult madalas palgas, vaid kogu süsteemi nüüdisaegseks ja õppimiskeskseks muutmises. Noored õpetajad ei taha istuda tundide viisi klassi ees ja anda eksamiainet, nad tahavad anda oma panuse, et õpilased õpiksid õppima. Ülikoolid ju valmistavad õpetajaid selleks ette. 

---

Jakob Westholmi Gümnaasiumi õpetajatel sündis otsus streigis osaleda üksmeelselt. Üheskoos sooviti näidata, et õpetajatele läheb palgateema väga korda ja oodatakse muutust. Peaministri sõnavõtt ja hoiak 9. novembril toimunud valitsuse pressikonverentsil oli ootamatu ning riivas neid väga. 

Õppealajuhataja ning eesti keele ja kirjanduse õpetaja Eveli Veske tõi välja, et kui vanemad õpetajad võivad olla leplikud ja mõelda stiilis „mis mina enam, niikuinii lähen varsti pensionile“, siis pedagoogide noorem põlvkond hakkab õnneks pead tõstma: „Nad näevad, mis mujal maailmas toimub, et ei pea istuma vaikselt ja kuulekalt kaasa noogutama, kõigega nõus olema.“ 

Eveli Veske sõnul annab streik ja selle tulemus ühtlasi olulise sõnumi õpilastele, kes kaaluvad tulevikus õpetajaks saamist.  

Hispaania keele õpetaja Mari-Liis Madison peab tähtsaks olla õpilastele eeskujuks: „See on ju see, mida me neile õpetame: olge julged, võtke sõna, seiske enda eest! Õpetaja peab olema siin eeskujuks. Kui sul on arvamus, siis ütle see välja, seda ei tohi häbeneda!“