Peaaegu viiskümmend aastat tagasi kirjutas Benjamin Bloom õppematerjali täieliku omandamise teooriat tutvustavas artiklis, et pedagoogikat kui valdkonda iseloomustab pidev ratta leiutamine (1974, lk 4). 

Selle tõdemusega nõustudes tekib ikkagi küsimus, miks on mõned pedagoogilised kontseptsioonid mõnda aega väga populaarsed (näiteks Waldorfi, Montessori, Freinet’ jt pedagoogilised süsteemid) ja miks tulevad siis nende asemele uued. Tänapäeval kohtame näiteks selliseid „uuendusi“ nagu muutunud õpikäsitus, õppimise eestvedamine jt. Suhteliselt uus ja USA-s populaarne pedagoogiline kontseptsioon on Chi ja Wylie ICAP-i teooria õppetöö kvaliteedi avamiseks õpilaste passiivsuse, aktiivsuse, konstruktiivsuse ja interaktiivsuse seisunditena (2014). 

Üks võimalik seletus teooria ja metoodikate vohamisele on pedagoogilise protsessi komplekssus, mistõttu on raske kõike detailideni haarata. Selguse huvides on seega vaja küsida, mis on nendes pedagoogilistes kontseptsioonides ühist. Nii õpetaja- kui õpilaskesksel lähenemisel on selleks ühisosaks õppimine, mida aga eri teooriad selgitavad erinevalt. 

Järgnevalt peatungi lühidalt sellel, kuidas olulised õppimisteooriad (põhjalikumalt vt Krull, 2018, lk 157–312) õppimist mõistavad, et õpetajal oleks teoorias kergem orienteeruda ja oma õpetamisprotsessi analüüsida. 

MIS ON ÕPPIMINE?

Õppimise olemuse tänapäevasele käsitusele pani aluse John Dewey rohkem kui sada aastat tagasi. Selle kohaselt on õppimine protsess, milles toimub pidev kogemuse rekonstrueerimine õpilase poolt (Dewey, 1916/1966). Moodne definitsioon ütleb, et õppimise all mõistetakse protsessi, kus kogemuste vahendusel kujunevad õppuri potentsiaalses käitumises suhteliselt püsivad muutused (Illeris, 2009). Evolutsiooniliselt täidab õppimine keskkonnaga kohanemise funktsiooni. Ainsaks tõendiks õppimise aset leidmise kohta on muutus õpilase potentsiaalses käitumises. Kuivõrd me ei näe, mis toimub õpilase peas, siis saame otsustada õppimise üle vaid tema käitumise põhjal (lahendab ülesande, hääldab õigesti, jälgib käitumisreegleid jne).

Õppimisteooriad on eristatavad õppimist esile kutsuvate ajendite põhjal.Õppimist kohanemisena esile kutsuvaid ajendeid on vähemasti kolm. 

Hedonistlik motiiv avaldub kalduvusena vältida kogemuslikul baasil tegevusi, mis toovad kaasa ebamugavuse, ja eelistada neid, mis toovad kaasa meeldiva. 

Tunnetuslik motiiv avaldub püüdes vähendada ebakõla olemasoleva, kujunenud kogemuse ja sellest erineva nägemuse vahel (kognitiivne dissonants). See väljendub aktiivse huvi tundmisena maailma vastu, püüdena seda mõista ja sündmuste käiku prognoosida. 

Sotsiaalse lävimise motiiv väljendub instinktiivses püüdes lävida teistega ja nende tegevuste eelistamises, mis seda võimaldavad. 

Õppimise olemuse mõistmisega seoses on kasulik pöörata tähelepanu ka õppimise ja mõtlemise põhierinevusele. Erinevalt õppimisest ei pruugi mõtlemine kaasa tuua püsivaid muutusi käitumises. Kasulik on eristada ka tahtlikku ja mittetahtlikku õppimist. Viimane kaasneb põhiliselt teiste asjade õppimisega, alateadvuslikult.

PÕHILISED ÕPPIMISTEOORIAD

Põhiliste õppimisteooriate liikideks jaotamise lähtealuseks võetaksegi õppimist ajendavad motiivid. Nii eristatakse biheivioristlikke ja neobiheivioristlikke, kognitiivkonstruktivistlikke ja sotsiaalkonstruktivistlikke õppimisteooriaid. Põhiliste õppimisteooriate raames eristatakse omakorda mitmeid alaliike. Kõigi nende puhul nähakse õppimist nii teadvustatud kui alateadliku protsessina.

Biheivioristlikud õppimisteooriad kirjeldavad õppimist põhiliselt alateadliku protsessina. Kooliõpingutes on biheivioristlikest õppimisteooria liikidest enim esindatud assotsiatiivne ja operantne tingimine. Assotsiatiivne tingimine väljendub seose kujunemisena kahe märguande, näiteks ema- ja võõrkeelse sõna vahel nende paaris esinemisel – ühe meenumisel meenub teine. Operantset tingimist ehk stiimul – reaktsioon (S–R) õppimist ajendab hedonistlik motiiv – uusi käitumisviise õpitakse välise tasu (näiteks hinde) saamiseks. Kui esikohal on mehaaniline õppimine, siis järgib see suures osas operantse tingimise seaduspärasusi. 

Sotsiaalkognitiivne õppimisteooria. Suur osa inimeste käitumisrepertuaarist pärineb jäljendamise teel õppimisest. Seda õppimisviisi kirjeldab sotsiaalkognitiivne õppimisteooria ehk sotsiaalne õppimine. Käitumismallide meeldejätmise ajendiks on kas alateadlik või ka teadvustatud eduootus. Seetõttu kirjeldatakse sotsiaalset õppimist stiimul – [mõtlemine] – reaktsioon ehk S–[M]–R-seoste kujunemisena. Erinevalt operantsest tingimisest nähakse jäljendamise teel õppimist põhiliselt muutusena psüühilistes protsessides, kusjuures õpitulemus ei pruugi avalduda kohe pärast õppimist.

Kognitiiv-konstruktivistlikud käsitused kirjeldavad õppimise neid protsesse, mis on põhiliselt seletatavad kogemuse kujunemisena (konstrueerimisena) tunnetustegevuse vahendusel. Piaget’ (1970) tunnetusprotsessi mudeli järgi on õppimise mootoriks subjekti kaasasündinud instinktiivne väliskeskkonnale suunatud aktiivsus ja sellest laekuv kogemus mälujäljena. Kujunenud kogemus mälujäljena mõjutab omakorda uue kogemuse kujunemist. Keskkonnast mõjutatud tajutava ja juba olemasoleva kogemuse erinevust tajub inimene ebakõlana ehk kognitiivse dissonantsina. Selle kõrvaldamiseks on kaks teed: kas mõjutada väljastpoolt tajutavat sedavõrd, et ebakõla olemasoleva kogemusega kaoks (assimilatsioon), või korrigeerida olemasolevat kogemust (akommodatsioon), et see vastaks muutunud olukorrale. Selline kognitiivse dissonantsi ületamine laekuva ja olemasoleva kogemuse vahel ehk Piaget’(1970) järgi skeemide moodustamine toimub kogu elu. Ehk teisisõnu toimub meie teadvuses pidev uue kogemuse rekonstrueerimine. 

Õppetöö korraldamise seisukohalt on oluline pidada silmas, et kui erinevus õpilase olemasoleva kogemuse ja välise mõjutusena laekuva kogemuse vahel on liiga suur, siis tunnetustegevust esile kutsuvat kognitiivset dissonantsi (ehk sisemist õpitava sisuga seostavat probleemsituatsiooni) ei teki – uus olukord kas tekitab hirmu või pole üldse märgatav.  

Sotsiaalkonstruktivistlikud õppimisteooriad käsitavad tunnetus- ja õppimisprotsessi kogemuse rekonstrueerimisena sarnaselt kognitiivkonstruktivistlike õpikäsitustega. Põhierinevus on selles, et sotsiaalkonstruktivistliku õpikäsituse puhul nähakse keskse õppimist esile kutsuva ja alal hoidva tegurina sotsiaalset lävimist ehk interaktsiooni nii õpilaste ja õpetaja kui õpilaste endi vahel. 

ÕPPIMISTEOORIAD KLASSITUNNIS

Enamasti kasutavad õpetajad ühes ja samas tunnis õppetöö organiseerimisel lähenemisi, mis toetuvad eri õppimisteooriatele. Näiteks Kati Tuulise 6. oktoobril salvestatud üldõpetuse tunnis on nii päheõppimist kui jäljendamist ehk lähtumist biheivioristlikest õppimise seaduspärasustest. Teiseks esitatakse seal kogu tunni vältel miks-küsimusi, mis vastab kognitiivkonstruktivistlikule õpikäsitusele. Lisaks töötavad õpilased selles tunnis palju rühmadena ja ületavad kognitiivset dissonantsi üheskoos, mis on iseloomulik sotsiaalkonstruktivistlikule õppimisteooriale (vt Juurak, 2023; https://youtu.be/gPbFKlHviCg).

Loomulikult eelistame tunnetusliku ja sotsiaalse lävimise motiivi mõjul toimuvat õppimist. Me ei saa aga välistada, et osa õppimisest toimub hedonistliku motiivi toimel. Seepärast on õpetajal väga oluline jälgida, missugustele õppimisteooriatele tema tunni eri etapid vastavad. Nii saab ta teadlikult vältida näiteks ülemäärast kaldumist biheiviorismi, aga ka teadlikumalt toetuda õppimise seaduspärasustele, luues valitud õpikäsituse raames õppimiseks soodsaid tingimusi. 

Tabelina on esitatud kokkuvõtlik ülevaade õppimise ajenditest ja põhiprotsessidest ning toodud rakenduslikud näited.

---

VIIDATUD KIRJANDUS

Bloom, B. S. (1974). An introduction to mastery learning theory. James H. Block (toim), Schools, society and mastery learning (lk 5–14). New York: Holt, Rinehart and Winston.

Chi, M. T., & Wylie, R. (2014). The ICAP framework: Linking cognitive engagement to active learning outcomes. Educational psychologist, 49(4), 219–243. https://files.eric.ed.gov/fulltext/EJ1044018.pdf

Dewey, J. (1916/1966). Democracy and education. New York: The Free Press.

Illeris, K. (2009). Contemporary theories of learning: learning theorists … in their own words. New York: Routledge.

Juurak, R. (2023). Jou-jou ehk Olen valmis õppima. Õpetajate Leht, 24. oktoober.

Krull, E. (2018). Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat. 3. väljaanne. Tartu: TÜ Kirjastus.

Piaget, J. (1970). Science of education and the psychology of the child. New York: Orion.