Maie Tuulik.

Õpetaja ei ole teenindaja

Maie Tuulik.
2 minutit
8962 vaatamist
5 kommentaari

Ei ole mõtet arutleda õpetajaeetika küsimuste üle, kui üheselt ei mõisteta, et õpetaja on oma ala professionaal, mitte klienditeenindaja.

Marju Lauristini selgituse kohaselt võib professionaali iseloomustada mitme tunnuse abil.

  • Professionaalil on metatasandil arusaamine oma tööst, st tal on akadeemiline haridus ja teaduslik lähenemine probleemidele.
  • Tal on missioonitunne, st tõeline haritlane tajub oma kutsumust.
  • Professionaalil on seadustatud ja tunnetatud autoriteet, st tema töö on väga tähtis ja temast peetakse lugu.
  • Professionaal kuulub erialaorganisatsioonidesse, kes kontrollivad oma liikmete töö kvaliteeti, st ühiselt heaks kiidetud eetikakoodeks võiks olla liikmete käitumise üle otsustamise aluseks.

Eesti Vabariigis hakati õpetaja eetikast rääkima juba 1920. aastatel, sest õpetajaks ei sobi igaüks. Tööks lastega on vajalikud kindlad isiksuseomadused, eelkõige empaatia, armastus ja hoolivus.

1922. aastal otsustati õpetajate liidu koostada õpetaja eetikakoodeks ja seda avalikult arutada. Ajakirja Kasvatus septembrinumbris 1922. aastal ilmusidki eri paragrahvides sõnastatuna kindlad põhimõtted, mida õpetaja peab järgima.

1928. aastal ilmus eraldi väljaandena Aleksander Ploompuu brošüür „Mida nõutakse meie õpetajalt“, kus oli must valgel kirjas ideaalsele õpetajale esitatavad nõuded. Kui võrrelda 1922. aasta versiooni 1928. aasta omaga, siis on näha, et üha täpsem detailidesse minek ähmastas üldpilti. Nii ei tulegi imestada, et 1931. aastast alates piirduti vaid õpetaja ametitõotusega. Nimelt jõuti tõdemuseni, et õpetajal on õigus otsustada oma kõlbelistest tõekspidamistest, oma südametunnistusest lähtuvalt. Just seepärast jäeti kõrvale kõik varasematel aastatel kirja pandud eetikanormid ehk nõuded ideaalsele õpetajale.

Mina tõotan ja vannun ustavaks jääda Eesti demokraatlikule vabariigile ja tema seaduslikule valitsusele ning oma südametunnistuse järele ausasti täita kõiki neid kohustusi, mis minu kätte usaldatud amet mulle paneb, teades, et seadus ametikohustuste rikkumist karistab. Selle ametitõotuse lehe järgi andsin pühaliku tõotuse.

Kooli nimi, õpetaja allkiri

Riin Seema  kirjeldab oma artiklis „Muuta õpetajaeetika koodeksit või kaasava hariduse seadusi?“ vastuolusid, mida õpetajad iga päev peavad lahendama. Aga, kas on mõtet arutleda õpetajaeetika täiustamise üle, kui lähtealus – õpetaja on teenindaja, kes peab alluma nii õpilaste kui nende vanemate soovidele ja survele ‒ on nii vildakas ja vale?

Kommentaarid

  1. Kuna ma olen varasemalt õpetanud üle kümne aasta klienditeenindust, siis mulle on sümpaatsed mitmed klienditeeninduse põhimõtted.

    Samas ma nõustun Maie Tuulikuga, et õpetaja peaks olema/on oma ala professionaal. Õpetajaroll suures klassis on siiski palju enamat kui klienditeenindaja roll. Õpetajatöö sisaldab erinevaid rolle, ka näiteks juhirolli.

    Igapäevane õppimine ja harjutamine õppija vaates ei ole (vaid) teenuse või kauba (passiivne) ostmine. Keegi ei saa kahjuks teisele tarkust pähe valada. Õpetaja loob õppimiseks tingimused, aga ka õppija valmisolek, aktiivsus ja pingutus on väga olulised. Pere roll on õppimise toetamise protsessis samuti oluline.

    Õppija ei ole haridusasutuses oma soovidega üksi. Ka teised lapsed soovivad samas ruumis õppida. Tegemist ei ole üldjuhul üks-ühele õppega.

    Kui vanem võtab lapsele eraõpetaja, siis eraõpetaja on klienditeenindaja rollile üsnagi lähedal. Samuti on (era)psühholoog või logopeed küllaltki lähedal klienditeenindaja rollile. Kasutatakse siis ju ka sõna klient. Räägitakse ka tugiteenustest.

    Meie haridussüsteemis on kujunenud välja olukord, kus igalt õpetajalt oodatakse (teatud mahus) ka tasuta ja ebarealistlikke teenuseid.

    Riin Seema

  2. Aga kui õpetaja ei ole välja õppinud profesionaal?
    Võetakse tööle ju ka lihtsalt kohatäidet, kes siis õhku täis lähevad ja siis kangesti “õpetajana” käituvad, kuigi seda õiget tähendust kuidagi välja ei anna.
    Samuti õpetaja enda sisemisest tunnetusest lähtudes – kas need on ikka head väärtused ja alused, mis kõikidele perekondadele sobivad? Eks kõikide ootustele vastata ei olegi võimalik ja ei peagi… Aga me räägime tänapäeval juba õpetaja enda kompetentsidest. Kuidas on lood isiku enesejuhtimisega, oma meeskonna/grupi juhtimisoskustega jnejne.

    Lihtsalt rääkides omast kogemusest, kus ma olen magistrikraadiga pedagoog, töötanud juhina haridusasutuses ja oma laste kasvatamisel olen nagu pidevalt vastu seina jooksmas, sest tõenduspõhise ja kaasaegse hariduse rakendamisest oleme valgusaastate kaugusel. 🙂
    Ehk oleks natuke aeg taanduda suhtumisest “ma olen õppinud ja tean kõike” ning vahelduseks luua inimlik kontakt perede, lastega, kaardistada nende ootusi ja vajadusi, teha mingigi plaan ning selle aluselt edasi minna. Sageli õpetajad teevad oma peas rigiidse plaani valmis ja siis raiuvad kõiki oma loodud kastikesse. On aeg, et pered/laps ei peaks mahtuma süsteemi raamidesse vaid süsteem hakkaks kohanduma. Mõtteviisi muutus või nii.


  3. Selles professionaali defineerimises on asju, mis (erialati) võivad olla ka mitte nii tähtsad – aga põhiline asi on puudu:

    Professionaal peab olema võimeline taluma kriitikat oma tööle, ja seda ka juhul, kui see kriitika on ilmselgelt ebaõiglane või ebaadekvaatne.

    Kui õpetaja ei tule enda igapäevatöös toime lapsevanematega, kes on kõik isetargad selles küsimuses, kuidas nende last täpselt õpetama peab, siis – kuidas ta tuleb toime lastega?

    Mati Põdra

  4. Sügava küsimuse juurde astus Õpetaja M.Tuulik. Kogu teadliku õpetamise töö juures on meil valida,kumb olla:ainekeskne pedagoog või Eeskuju ja Elu põhiväärtuste kandja -Õpetaja…
    “Ärge tahtke paljud olla Õpetaja,sest te saate seda suurema nuhtluse,kuna kõik õpetajad eksivad palju…Kui inimene ei valitse oma ihu ,ei valitse ka tema oma keelt-seda pahategijat täis surmavat mürki,mis ühe poolega kiidab Issandat ja Isa,teisega sajatab inimesi, Kes on loodud Jumala sarńaseks..Nii ei tohi olla mu vennad(ja õed) …Kas allikas samast soonest annab teile korraga välja mõru ja magusat vett? Ei! Allikas ei saa anda välja korraga mõru ja magusat vett!”
    Vaimne on see küsimus ja eeldab,et Õpetaja tunneks nii vastutust oma tööga ka Jumala kui Inimkonna ees,sest maailm ei ole hetkel rahulik paik ja ta pole seda ka me Esivanemate ajal olnud..Minevikku kes ei mäleta-elab Tulevikuta! Vaimsus on oluline ja ilma seda omamata endas ,ei suuda lapsed(me Tulevik) Eluveeta Elama jääda õigesti-see on Õpetaja igivana ja oluline küsimus ka täna…”Sünnime siia väikese ihulise tombuna,kuid saama peame Vaimseks!”(ütles Uku Masing-üks me tõelisi Õpetajaid.)

    Aime Piirsalu

  5. Lastega toimetulek on lihtsam kui toimetulek vanematega, kelle ettekujutuses õpetaja ongi teenindaja. Kes ütleks, kust läheb mõistlikkuse piir?


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Tugisüsteemide tugevdamine on kutsehariduse kestlikkuse võti

Riigikontrolli hiljutine audit kutsehariduses õppivate haridusliku erivajadusega (HEV) noorte toetamisest toob päevavalgele olulise süsteemse kitsaskoha:…

2 minutit

Koolitus ees, õnnetus taga

Olgu see uute tehnoloogiate juurutamine, kogukondade lõimimine, tervislike eluviiside kujundamine või mis iganes ühiskondlike probleemidega tegelemine, lahendust nähakse kooli õppekavade täiendamises…

10 minutit
3 kommentaari

TI kasutamise paradoks

Kuna ChatGPT-l pole üldist universaalset ja kõigile ühtmoodi nähtavat väljundit, on raske avalikult hinnata, mida ta meie õpilastele pähe hakkab ajama. Kuidas…

6 minutit
Õpetajate Leht