„Õpetaja päevikut“ täidab sel nädalal Tallinna Tõnismäe Riigigümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Kaarel Aadli. Kuidas sai temast õpetaja, mida ta hariduselus muudaks ning milline on tema arvates õpetajaameti maine Eestis?

Olen õpetaja, sest mulle meeldib targutada, esineda ja inimestele asju selgeks teha. Tuleb tunnistada, et naudin õpetamist tohutult. Kui peaksin elu lõpuni millegagi tegelema, siis õpetaksin. Mulle ei ole kuigi oluline, mida ma õpetan, tähtis on, et keegi teine saab minuga kokkupuutel targemaks ning teab nüüd midagi, mida enne ei teadnud. Kui mõtlema hakata, siis õpetamine on üks väga lihtne viis, kuidas end inimesena kasulikuna tunda. 

Minu õpetajaks saamise lugu. Esimest korda mõtlesin õpetajaametile vist üheksandas klassis. Ma ei mäleta, mis mu põhjendus tol ajal oli, aga kindlasti mängis kutsevalikus rolli põlvkondlik järjepidevus: nii mu ema kui ka vanaema olid õpetajad. Samas ei olnud see määrav. Määravaks osutus pigem hetk, kui bakalaureuseõppe kolmandal aastal kauplesin gümnaasiumiaegselt ajalooõpetajalt välja mõned praktikatunnid ehk soovisin juba enne kutseõppesse suundumist teada saada, kuidas siis õpetada ikkagi on. Ja kui esimest korda klassi ette astusin, siis teadsin, et tahan seda tunnet kindlasti veel kogeda. Ja nii tihti kui võimalik. Usun, et sel hetkel oli silm niiske ja vererõhk üleval, nagu on ekstreemspordi puhul. 

Ajaloo õpetamine hakkas mulle huvi pakkuma sellepärast, et mulle jäid nooremana igasugused aastaarvud ja muud „mõttetud“ faktid kergesti meelde ja ühel hetkel hakkas nendest mingi pilt ette tulema. Mulle pakub inimkogemus igal moel huvi, on lummav uurida, kuidas inimesed on elanud 100, 1000 ja 10 000 aastat tagasi. Lõpuks võib nentida, et me pole selle ajaga kuigivõrd muutunud, ning see ongi ehk kõige põnevam  – avastada, mil moel inimloomus on aegade jooksul ning maailma eri paigus avaldunud. Ja kui keegi ütleb, et ajaloos on kõik ju olnud ja midagi seal enam ei muutu, siis ütlen vastu, et hästi, ajaloos asjad tõesti enam ei muutu, aga pilk ajaloos toimunule muutub pidevalt ning seega on ajalooga seotud teemad alati olulised ja värsked.

Õpetajana paneb mu silma särama see, kui näen ise säravaid silmi, nii õpilaste kui kolleegide näol. See, kui mu tunnis on inimesed, kes lihtsalt ei veeda seal aega, vaid on enda jaoks (vähemalt mingil määral) oma kohalolu ka mõtestanud. Ja kui ma näen, et see, mida ma õpetan, kellelegi korda läheb. Kui keegi küsib juurde, kui tahetakse rohkem teada või kui ma näen, kuidas tekib huvi. 

Samas, kui mu ümber ei oleks särasilmseid kolleege, hajuks suur osa sellest särast üpris kiiresti. Kui ma näen, et ka teised minu ümber põlevad, tekib sellest soojusest ja üksteise toetusest turvavõrk, mis rasketel aegadel aitab ning utsitab tegutsema. 

Viis märksõna, mis kirjeldavad minu argipäeva õpetajana: pädevus, soojus, leppimine, mõistmine, piirid. 

Vabal ajal kohtaksid mind tõenäoliselt kohvikus, sest mulle tõesti meeldib hea kohv, magusad asjad ja nende koos nautimine. 

Pärast rasket tööpäeva meeldib mulle koju minna, jalad seinale visata ja vahtida lakke. Pärast rasket tööpäeva midagi muud ma lihtsalt teha ei jõua. Pool tundi läheb taastumiseks, pärast seda võib tegeleda aktiivsema puhkusega ning kui õhtuks jälle traksis olen, saab uuesti koolitööga tegelema hakata. 

Kui saaksin kustutada ühe probleemi hariduses, oleks selleks ületunnid ja muretsemine palga pärast. Aga kui peaksin midagi veel ära kaotama, siis kaotaksin ära laste mured, sest jube raske on õppida, kui olulisemad asjad pole korras. Proovime ise ka pingutada selle nimel, et õpilastel oleks koolis võimalikult hea ja turvaline olla. 

Kui ma poleks õpetaja, siis … Eelmine kord, kui minult seda küsiti, ütlesin, et oleksin püstijalakoomik, aga sellest mõttest olen juba loobunud. Praegu ütlen, et prooviksin keskenduda kirjutamisele ning midagi naljakat kirja panna. Lisaks inimeste õpetamisele meeldib mulle ka lihtsalt nende meelt lahutada.

Meeldejääv hetk minu õpetajatöös. Kõik need hetked, mil õpilased on ühel või teisel moel näidanud oma tänulikkust või tulnud ütlema, et see, mis ma teinud olen, on neile korda läinud. Kui eelmisel kevadel Miina Härma Gümnaasiumis viimaseid tunde tegin, tõid kuuenda klassi tüdrukud mulle lahkumiskingiks minu lemmikkoogi, kaardi ja meene ning see läks tõesti hinge. 

Soovitan teistel õpetajatel toetuda rohkem oma kolleegidele. Teeme seda asja ju üheskoos ning oleme üksteise jaoks olemas. Tihti tahetakse, hambad ristis, üksi hakkama saada, aga soovitan väga teha koostööd igal rindel nii palju kui võimalik. Ikka selle ütluse järgi: kui tahad jõuda kiirelt, mine üksi; kui tahad jõuda kaugele, minge koos.

Unistan haridusmaailmast, kus kõigil õpetajatel on alati aega teha oma tööd ning kõik õpilased tahavad õppida.

Kommentaar päevakajalisel teemal

Milline on teie arvates õpetaja maine Eestis?

See on küll üks teema, mille kohta olen kõikvõimalikke mõtteid kuulnud. Ühed ütlevad, et kõik on halvasti ja õpetaja on taandatud klienditeenindajaks. Ise ma sellist suhtumist õnneks kogenud ei ole. Kui olen õpilastele selgitanud, et koolis peame üksteisest lugu, pole sellega üldiselt probleeme olnud. Ka lastevanemate seas mitte. Sama ei saa aga väita mõned minu teistes koolides töötavad sõbrad. 

Teisalt näib, et õpetajaameti maine hakkab vaikselt parenema, sest õpetaja erialale sisseastujate numbrid tasapisi suurenevad. 2023. aastal esitati Tartu Ülikooli õpetajakoolituse erialale väidetavalt 37% rohkem avaldusi kui aasta varem, seega midagi nagu muutuks. 

Vastates küsimusele otse, ütlen sisukalt, et minu meelest on õpetaja maine Eestis hea. Ise mõtlen ma oma ameti mainest enam sellele, kuidas ma ise saaksin oma tööd paremini teha ning olla parem pedagoog, kolleeg ja ainetundja. Kõik me kujundame selle ameti mainet iga päev ning mulle tundub, et olenemata sellest, mida arvab keegi teine või kuidas suhtub riik, loeb õpilastele lõpuks see, milline inimene parasjagu klassi ees on.