1960. aastatel käivitus Eesti NSV-s tootmisõpetuse egiidi all võõrkeelte süvaõpe, seda õpetajate omatehtud õpikutega. 1990. aastate alguseks andis see õpilastele väga hea hüppelaua edaspidiseks karjääriks.

18. novembril korraldasid Rahvusvahelise Delta Kappa Gamma Ühingu Eesti organisatsioon, TLÜ Eesti pedagoogika arhiivmuuseum ja Tallinna Haridusamet konverentsi võõrkeelte õppimisest ja keeledidaktikast Eestis. Korraldajad eesotsas Tallinna Haridusameti juhataja ja pikaaegse Tallinna Saksa Gümnaasiumi direktori Kaarel Runduga tänasid ja tunnustasid väärikaid võõrkeelespetsialiste, kes hoidsid alal ja arendasid võõrkeelte õppimise traditsiooni ka sügaval Nõukogude ajal, kui piirid olid kinni ja õppematerjali hankida äärmiselt raske.

Eesti võõrkeele süvakoolide traditsiooni üks teerajaja, õpikute koostaja ja pika staažiga pedagoog Kristi Tarand meenutas giidi- ja tõlkesuunalise distsipliini Country Study käivitamist 1967. aasta sügisest Tallinna 7. keskkoolis. Pärast Stalini ajastu lõppu hakati Eesti koolides muutma õppekavasid. Näiteks 7. keskkoolis lülitati keskkooli õpekavva tootmisõpetus, mis hõlmas algul ajakirjandust ja trükitööstust, aga õppealajuhataja Leida Vahtra initsiatiivil vahetati see mõne aasta pärast välja inglise keele giidi- ja tõlkesuuna vastu. Moskva võimudele põhjendati uut suunda võimalusega tutvustada välismaalastele Nõukogude ideoloogiat. Moskva kontrollide rahustamiseks oli Tarandi tööruumis kast materjaliga revolutsiooni ajaloost ja kangelastest.

Country study’t hakati õpetama 10. klassis algusest ja õpetati kaks tundi nädalas kogu õppeaasta jooksul, seejärel ka 9. klassis tõlkepraktika nime all. Peale selle õpetas Tarand inglise keelt, mida keskkoolis oli viis tundi nädalas. 9.‒11. klassini oli lisaks keelele ka inglise kirjanduse tund. Eesmärk oli, et õpilased saaksid igas tunnis rääkida ja sõnavara rikastada.

Alguses kasutas ta oma tõlget teatmikust „Eesti NSV“, hiljem koostas samm-sammult ise materjale, kuni 1970. aastate algul ilmus õpik, millest anti välja mitu trükki ja mis oli kõigil õpilastel. Inturisti ajast olid talle jäänud mõned välismaa kirjasõbrad, kes saatsid raamatuid, millest osa ka kohale jõudis, ilukirjandus küll sageli ilma kaanteta. Saadi ka National Geographicu numbreid. See kõik päästis õpilased konspekteerimise vaevast.

Kristi Tarand nendib, et 1990. aastate algul olid pea kõik Tallinna giidid õppinud 7. keskkoolis, juba alates 1980. aasta olümpia purjeregatist leidsid paljud seal koolis õppinud rakendust. „Aga suurem kasu keeleoskusest oli neil, kes läksid õppima mingit muud eriala – hilisemad arstid, diplomaadid, ajakirjanikud, näitlejad ja tõlgid –, tänu oma keeleoskusele said nad 1990. aastatel väga tugeva ja rahvusvahelise lennu. Ja need, kes ei läinud edasi õppima, said näiteks baarmenideks hotellis või laeval ning said ka hästi hakkama,“ teab Tarand.

Kristi Tarand astus 1955. aastal pärast keskkooli lõpetamist Tallinna Pedagoogilisse Instituuti inglise filoloogiat õppima. „Keeleõpe oli tollal vähem politiseeritud kui ajalugu, mis oleks ka huvitav olnud,“ põhjendab ta oma valikut. Pärast viit aastat instituuti ja kolme suunamisaastat Turba keskkoolis õppis ta Leningradi ülikoolis täiendusõppe korras kõrgkooli õppejõuks. „Keel andis võimaluse lugeda kirjandust, mis oli Leningradis tollal kättesaadav. Välismaalasi kohata sel ajal lootust ei olnud, aga keel huvitas, kultuur huvitas,“ meenutab Tarand.

7. keskkooli 6. ja 9. klassi õpilased õppisid inglise keeles ka geograafiat. 1963. aastal tuli Leida Vahtrale mõte õpetada mõnda ainet inglise keeles ja TRÜ-ga saavutati kokkulepe, et selleks valmistatakse ette mõned inglise ja saksa keelt valdavad geograafid. „Keelepraktikat oli raske saada, rääkisime inglise keeles omavahel Tartu tänavatel jalutades,“ meenutab Anne Allpere, kelle ingliskeelse geograafiaõpetaja karjäär sai alguse 1966. aastal ja kestis 38 aastat. Algul oli tema peamine abivahend diplomitööna tehtud loodusgeograafia õpik. Õpilastele dikteeriti iga tund pool lehekülge juttu, lapsed õppisid hoolega ja hakkasid rääkima, nii et teised inglise keele õpetajad imestasid. 9. klassis tuli majandusgeograafia. Hiljem kirjutas ta õpikuid nii füüsilise kui majandusgeograafia kohta.

Tallinna Haridusameti tänukirjad said

Kristi Tarand ja Anne Allpere ‒ teerajajad Eesti võõrkeele süvakoolidele (Tallinna 7. KK, millest sai Tallinna Inglise Kolledž) ja õpikute koostamise eest;

Marju Tapfer – väljapaistva pedagoogilise tegevuse eest Tallinna 21. Koolis;

Lauri Leesi ‒ Tallinna Prantsuse Lütseumi taastamise eest;

Anu-Liis Kõlli – prantsuse keele õppemetoodika väljatöötamise eest algklassidele;

Tiiu Vitsut ‒ inglise keele õpetajatele õppimisvõimaluste korraldamise eest USA-s;

Helju Ridali – saksa keele õpetajate koolitamise eest Tallinna Pedagoogilises Instituudis, pedagoogikaülikoolis ja Tallinna Ülikoolis;

Liljana Skopinskaja – inglise keele õpetajate koolitamise eest Tallinna Pedagoogilises Instituudis, Pedagoogikaülikoolis ja Tallinna Ülikoolis;

Kaarin Truus, Külliki Toom, Maaja Sults, Helgi Org ja Kersti Sõstar – sisuka ja tulemusliku tegevuse eest õpetajate täienduskoolitajatena.