Hiljuti avaldatud PISA tulemused annavad põhjust uhkust tunda Eesti õpilaste ja õpetajate üle. Meie haridus on jätkuvalt maailma tipus. On põhjust rõõmustamiseks, aga tuleb ka vaadata, mis on tulemuste taga – mis on hästi, kus on ohud ja väljakutsed.

PISA 2022 tõi välja ohukohad võrdse juurdepääsu kindlustamisel hariduses. Me ei tohiks end pimestada pingeridade kuldsest särast, sest mitu olulist näitajat teevad murelikuks. Olgu selleks tulemuste erinevus õppekeeleti ja kooli asupaigati, negatiivne suundumus loodusteadustes, kooli mikrokliima näitajad või digivahendite ülemäärane kasutus meelelahutuseks. Oleme vastutavad, et meie õpilased omandaksid hariduse, mis võimaldaks neil oma unistusi ellu viia  ja riigi ning ühiskonna arengusse panustada. Seetõttu on vaja pöörata tähelepanu ka haridussüsteemi vajakajäämistele, analüüsides võimalikke põhjuseid. 

PISA 2022 tulemuste järgi on Eesti Euroopas absoluutses tipus nii matemaatikas, lugemises kui loodusteadustes. Euroopa punktikoha mängus edestame matemaatikas Šveitsi kahe punktiga, lugemises edestab meid Iirimaa, kuid statistika järgi pole punktide erinevus kummaski statistiliselt oluline. Loodusteadustes ruulime tipus üksi, Soome on meist järgmine, kuid juba arvestatava statistilise erinevusega.

Samas saame öelda, et kõik pole enam nii päikseline kui neli aastat tagasi. Üle maailma on õpilaste tulemused seekord tervikuna kukkunud, kuid Eesti õpilaste tulemused langesid teistega võrreldes vähem. Matemaatika keskmine sooritus on langenud 13, lugemises 12 ning loodusteadustes 4,3 punkti. Viimase puhul on tegu pigem tõsise murega kui rõõmuga languse väiksuse üle. Nimelt on alates 2012. aastast loodusteaduste keskmised tulemused olnud languses.

Märkamatult oleme jõudnud olukorda, kus öelda: kümne aastaga on meie õpilaste teadmised ja oskused füüsikast, keemiast, geograafiast ning bioloogiast ca poole õppeaasta õppimise jagu kehvemad. Ühe õppeaasta jooksul õpitu on arvestuslikult võrdsustatud 20 punktiga. Loodusteaduste negatiivne suundumus nõuab hoolikat põhjuste uurimist, sest kõrge lisandväärtusega majanduse arendamine ja rohepöörde elluviimine meie elujärje parandamiseks ja globaalsete murede leevendamiseks nõuab nutikaid inimesi, ja eriti loodusteadustes.

Sõltumata sellest, mis kohal me järjestuses oleme, näeme, et madala sooritusega õpilase osakaal on suurenenud, eriti matemaatikas – 10,2-lt 14,9%-ni. Teisisõnu, hoolimata distantsõppe kiirest käivitamisest jäi meil pandeemia ajal tõenäoliselt vajaka oskusest aidata koduse toeta õpilasi ja üsna ilmselget polnud distantsõpe nii tulemuslik kui õpe klassis. On üsna tõenäoline, et õpetajate, eriti kvalifitseeritud õpetajate puudus – mis samuti on võrreldes 2018. aastaga suurenenud – on hakanud avaldama mõju õpilaste tulemustele.

Pisut on langenud ka nende õpilaste osakaal, kes olid võimelised lahendama keerulisi ülesandeid. Eesti õpilastest 13,1% on matemaatikas nö tippsooritajad (OECD keskmine 8,7%). See tulemus asetab Eesti maailmas üheksandale kohale. Euroopa riikidest on protsentuaalselt rohkem tippsooritajaid vaid Šveitsis (16,1%) ja Hollandis (15,4%). Seega saame öelda, et õpetamine ja õppimine Eesti koolis pöörab jätkuvalt tähelepanu õpilaste mõtlemise arendamisele.

Ühtluskooli ohustab hariduslik ebavõrdsus

Eestit iseloomustati 2018. aastani kui riiki, kus õpilaste teadmised ja oskused sõltusid sotsiaalmajanduslikust taustast vähe. Käesolev uuring näitas paraku, et kodu sotsiaalmajanduslik mõju on hakanud suurenema, läheneme selle näitajaga OECD keskmisele (Eesti 13,4%; OECD 15,5%). Kindlasti ei saa me veel öelda, et Eestis on hariduslik ebavõrdsus kanda kinnitanud, kuid ohumärke on.

Jätkuvalt on lõhe eesti ja vene õppekeelega koolide õpilaste teadmistes ja oskustes. Matemaatikas ja loodusteadustes on eestikeelsete koolide õpilaste teadmised rohkem kui ühe õppeaasta võrra paremad. Lugemises on erinevus võrreldes 2018. aastaga vähenenud, kuid seda eelkõige eesti õppekeelega koolide õpilaste kehvema soorituse tõttu.

Vaadates poiste ja tüdrukute lugemise sooritust, näeme, et kahe uuringu vaheline periood on puudutanud valusamalt tüdrukuid kui poisse – poiste tulemused on langenud 10, tüdrukute oma aga 13 punkti võrra.

Eesti õpilased on oma eluga rahul

PISA tulemused kummutavad müüdi, et Eesti lapsed on targad, aga õnnetud. 15-aastaste noorte enda ütluste järgi on nad oma eluga pigem rahul. Kümnepallilisel skaalal oli Eesti õpilaste hinnang oma eluga rahulolule keskmiselt 6,91 punkti, mis on kõrgem kui OECD-s keskmiselt (6,75), sarnane Rootsi õpilaste omaga (6,91) ja veidi madalam kui Soomes (7,41). Kõige rahulolevamad on PISA uuringu järgi Kasahstani, Usbekistani ja Albaania õpilased. Paraku ei käi head tulemused ja kõrge rahulolu enamasti käsikäes.

Riigisiseselt näeme, et poisid on rahulolevamad kui tüdrukud. Rohkem on rahul ka need, kel on sotsiaalmajanduslik taust parem, erinevus on täheldatav ka õppekeeleti: eesti õppekeelega õpilaste rahulolu on kõrgem kui vene koolide õpilastel.

Kooli mikrokliima vajab olulist turgutust, sest koolis kujunev õpilaste suhtlusoskus on üks vajalikest oskustest kogu eluks. Erinevalt õpilaste eluga rahulolust on koolides mitmeid aspekte, mis muudavad sealse keskkonna õpilase jaoks ilmselgelt vastumeelseks.

Kõige teravamalt kerkib teema õpilaste ja õpetajate omavahelistest suhetest. Eesti on õpetajate ja õpilaste suhete kvaliteedilt 35 OECD riigi hulgas 32. kohal, meist tagapool on Suurbritannia, Poola ja Tšehhi. OECD riikidest on õpetajate ja õpilaste suhted korras Taanis, Koreas ja Mehhikos. Eesti vastava indeksi väärtus on 35,5, OECD riikide keskmine 42,9. Võib ju öelda, et õpilane peabki oskama suhelda erinevate inimestega, kuid õpilaste suhtlusoskuse kujunemiseks on vajalik õpetaja kui professionaali tugi. Pealegi on õpetajad saanud tööks õpilastega akadeemilise ettevalmistuse. On raske uskuda, et suhtlusoskuseta õpetaja suudab suunata õpilaste suhtlusoskuse omandamist.

Õpilase kuuluvustunnet on PISAs seiratud läbi mitme uuringu. Tegemist on näitajaga, mis kujuneb erinevate väidete baasil. Õpilane hindab, kas ta tunneb end koolis tõrjutuna, kas ta leiab koolis kergesti sõpru, kas ta tunneb, et on osa sellest koolist jne. Eesti on õpilaste kuuluvustunde järjestuses 36 OECD riigi hulgas 26. kohal. Kõige madalam on õpilaste kuuluvustunne Poolas, Tšehhis ja Uus-Meremaal ning kõrge Saksamaal, Austrias ja Šveitsis. Andmed näitavad, et võrreldes 2018. aastaga on kuuluvustunne Eesti õpilastel kahanenud just madalama sotsiaalmajandusliku taustaga õpilastel, millest võib järeldada, et koolis on jäänud märkamata koduse toeta õpilased. Kuuluvustundel on arvestatav mõju õpitulemusele. Kui suudaksime Eesti koolides muuta õpilaste kuuluvustunde näitajat paremaks ühe ühiku võrra, suureneks kooli tasandil õpilaste keskmine matemaatika tulemus 31 punkti võrra.

Jätkuvalt tajuvad paljud meie õpilased kiusamist. Meist rohkem on kiusamise ohvriks langenud Läti, Uus-Meremaa, Suurbritannia, Taani, Austraalia ja Tšehhi 15-aastased õpilased. Õpetaja tugi matemaatika õppimisel on samuti õpilaste hinnangul madal − alla OECD riikide keskmist.

Eespool nimetatud näitajad iseloomustavad Eesti õpilaste kooli keskkonda, paraku tajuvad meie õpilased ka kodust tuge tagasihoidlikult. Kõige suuremat kodust tuge tunnetavad OECD riikidest Portugali, Colombia ja Ungari lapsed, OECD keskmine on 43,3%, Eestis on vastav protsent 39,7 ning kõige madalamalt hindavad kodust tuge Islandi (36,1%) ja Jaapani (22,9%) noored.

Oleme suutnud kindlustada lastele turvalise koolitee

Esmakordselt küsiti õpilase käest turvalisuse kohta koolis ja kooliteel. Eesti õpilased tunnevad end turvalisemalt kui OECD riikide õpilased keskmiselt, seda eriti turvalisema koolitee tõttu. Turvatunne klassiruumis ning kooli teistes ruumides on sarnane OECD keskmisega.

Digitehnoloogia kasutamine õppetöös vajab ülevaatamist

Digiteema analüüs andis Eestile rohkelt mõtteainet. Haridusvaldkonna digitaliseerimine on olnud viimasel kümnendil hoogne, saame olla uhked „ProgeTiigri“ programmi ja loodud digiõppevahendite üle ning kiire reageerimisega koroonakriisile. Õpilaste vastused PISA 2022 uuringus digiteema küsimustele näitavad, et väärime digimaailmas oluliselt rohkem eeskujuks olemist. Kord või rohkem kasutab arvuteid õppetöös igal nädalal Eesti õpilastest 47,5%. Aasia edukates riikidest on jaatavalt vastanute osakaal märksa suurem: Macaus 72,5%, Singapuris 71% ja Jaapanis 55%. Naaberriikidest Soomes on igal nädalal arvutitele ligipääs 74,5%, Taanis 85,2% ja Lätis 44,4%. Õppetöös digitehnoloogia kasutamises on PISA 2022 järgi olnud edukaimad Ukraina, Itaalia, Soome, Tai, Taani, Rootsi, Norra, Mongoolia, Austraalia, Uus-Meremaa ja Island. Nendest kõige enam kasutavad digitehnoloogiat üle kolme tunni päevas õppimiseks Taani, Norra ja Ukraina. Eesti keskmine on 1,6 tundi päevas, mis on riikide keskmisest 0,3 punkti allpool. Seega on Eesti kümne aastaga kaotanud oma liidripositsiooni koolis digitehnoloogiate kasutuses. Digitehnoloogiate kasutuse üldajas oleme 57,9 tunniga küll veel tipus, kuid 63% Eesti vastajate ajast kulub meelelahutusele (36,8 tundi meelelahutusele ja 21 tundi õppimisele).

Digivahendite sisuline kasutus näitab, et Eesti noorte tegevused digivahendite kasutamisel on lihtsakoelised, nagu infootsing, slaidiesitluse või dokumendi koostamine. Vähem on nutikaid tegevusi, kus noored saavad ise otsida probleemi lahendusi, nagu projektitöös osalemine, andmete kogumine, tulemuste analüüs ja jagamine. Võrreldes teiste riikidega on keeleõppes ja matemaatikas digitehnoloogiate kasutamine pigem alakasutatud.  Üle kolme tunni ainetundide ajast kasutavad õpilased digiseadmeid meelelahutuse eesmärgil. See võib olla ka märk reeglite puudumisest. Kuigi 95,5% PISA 2022 osalenud õpilastest on koolis nutitelefonide piiramise vastu, ootab 2/3 meie õpilasest reeglite loomist. Süsteemitu digitehnoloogia kasutus segab õppimist, näib, et isegi noored ise saavad sellest aru. Pikemas perspektiivis on piiranguteta digivahendite kasutus ohuks õppekvaliteedi langusele.

Digitiigriks olemine majanduses eeldab vastavate oskustega inimesi ja digi toel uue loojaid, näib, et meie haridussüsteemis on noortest kujunemas aktiivsed tarbijad, kuid mitte digiarengusse panustajad. Vähemasti 2/3 õpilastest ei tunne stressi kui digiseade ei ole nende juures, samas 61% tüdrukuid ja 52% poisse hoiab enamik ajast digiseadet kodus enda läheduses, et olla pidevalt teistele kättesaadav. On vajalik, et kool ja kodu teeksid koostööd digivahendite ülemäärase kasutamise vältimiseks meelelahutuse eesmärgil.

Pandeemia – kümnendi parim õppetund Eesti haridusele

Maailmas erinesid COVID-19 pandeemiaga seotud piirangud märkimisväärselt. Haridussüsteemides, kus õpilaste testide tulemused jäid kõrgeks ja õpilaste kuuluvustunne paranes, toimus koolide pikemaajalist sulgemist vähem. 55% Eesti õpilastest vastas küsimustikus, et nende koolimaja oli pandeemia tõttu suletud rohkem kui kolm kuud. Eesti valimil ei olnud kooli suletud oleku ajal seost õpilaste keskmise eluga rahuloluga, seega mõju eluga rahulolule kas puudus või oli lühiajaline.

Pandeemia ajal tundsid kooli korraldatud tegevustega seoses end paremas olukorras tüdrukud, linnakoolide õpilased ja vene õppekeelega koolide õpilased. Mida parem oli õpilase sotsiaalmajanduslik taust, seda rahulolevam oli ta kooli tegevusega pandeemia ajal.

Suurim osa (ligi 60%) Eesti õpilastest väitis, et õppis kooli sulgemise ajal vähem, umbes kolmandik õpilastest arvas, et õppis sama palju ja 10% õpilastest arvas, et õppis rohkem kui tavaliselt. Üle 70% õpilastest tundis, et õpetaja oli tema jaoks olemas, kui ta abi vajas.

Suurem võimalus koolide sulgemise ajal oma arvutit kasutada oli poistel, linnakoolide õpilastel ning eesti õppekeelega koolide õpilastel. Distantsõppe ajal oli 37%-l Eesti õpilastest vähemalt kord nädalas probleeme õpiülesannete mõistmisega ja 21%-l õpilastest oli raskusi leidmaks kedagi, kes saaks neid õppimises aidata (OECD keskmised 34% ja 24%). Pisut rohkem kui OECD riikides keskmiselt (51%) väitsid Eesti õpilased (54%), et neid toetati iga päev reaalajas toimunud videotundidega.

Uuringus vaadeldi ka, kuidas õpilased end kodus õppides tundsid. Linnakoolide õpilased tundsid end kodus paremini kui maapiirkonnas õppijad. Mõju oli ka õpilase sotsiaalmajanduslikul taustal – mida kõrgem see oli, seda kindlamini ta end kodus õppides tundis. Eesti õpilaste enesekindlus oli sarnane OECD riikide õpilaste keskmisele, siseriiklikult oli täheldav suurem kindlustunne ennastjuhtival õppimisel poistel, linnakoolide ja eesti õppekeelega õpilastel.

Eesti õpilaste akadeemiline ettevalmistus edasisteks õpinguteks, valikuteks ja elus toimetulekuks on võrreldes teiste riikide ja majanduspiirkondadega maailma absoluutses tipus. Õpilaste tugeval materiaalsel ja kultuurilises heaolul on täita ses osas kindlasti arvestatav roll. Õpilaste haritud vanemad ja nende kultuurilembus kannavad edasi väärtusi, mis toetavad laste püüdlusi ja aitavad kaasa eesti identiteedi järjepidevusele. Nii nagu ilma kultuurita pole rahvast, pole ka teadmiste ja oskusteta Eesti majandust, mis aitab rahval oma püüdlusi realiseerida ja väärikalt elada.