Fred Jüssil on hea olla: ta sai Tallinnast minema, oma hingekoju Hiiumaale. „Nüüd on sügav rahu hinges, vaatan linde ja kuulan looduse vaikset häält,“ kirjeldab ta.

Pärast ülikooli, 1950-ndatel viis suunamine sind Hiiumaale kooliõpetajaks. Kuidas õpetajaamet sulle meeldis?

Mõneti see sobis mulle.Pärast kahte aastat seal pakuti isegi direktorikohta, kuigi olin vaid 25–26-aastane. Öeldi, et minust areneks hea õpetaja, kui ma kooli edasi jääksin.

Samas olin ma sisimas rahutu ja koolidistsipliin oli mulle raske kanda, eriti kevadisel ajal. Linnud hakkasid rändama ja räästad tilkuma … Kaks kevadet pidasin koolis vastu. Mulle ei sobinud rutiin, nii nagu tunniplaan, nädalaplaan, õppeplaan seda ette nägi. Rahutu hing niisugust ametit pidada ei saa.

Sind ei ole see solvanud, kui sulle „rahutu hing“ öeldakse?

Kuidasmoodi see mind solvata saab? Tean paremini kui need ütlejad, kui palju ma ringi luusinud olen ja kui palju veel luusida tahtnuks.

Kui ma koolis õpetasin, juhtus vahel, et ma ei jõudnud õigeks ajaks tundi. Läksin rändama, jäin öö peale ja arvasin, et jõuan hommikuks tagasi. Aga vahel oli jalgrattale kohutav vastutuul … Ja ma ei jõudnud õigeks ajaks.

Nii et ma olin liiga metsik. Kooliõpetaja peaks olema rohkem kultuuri kui metsiku poole peal. Kool peab olema niisugune institutsioon, kus kehtib kindel kord. 

Praeguseks seostub sinu nimi ja olemus rahuga. Kas oskad soovitada, kuidas muuta rahutus rahuks? 

Pööra sissepoole. Vaata sissepoole. Mida iganes sa otsid, see on ainuke koht, kust on mõtet otsida. Öeldakse, et inimene käib kõrgete mägede otsas ja tuleb tagasi, aga mis ta sealt leiab, millega ta sealt tagasi tuleb? … Ikka iseennast käib ta sealt otsimas ja ikka iseendaga tuleb tagasi.

Ja kui vaatad enda sisse, siis vaata oma lapsepõlve, seal on vastused.

Kas inimene saab iseendasse vaadata, kui ta vaatab nutitelefoni?

See on pigem ikka iseendast ära pööramine.

Kui olen Tallinnas, siis vaatan oma korteri aknast alla, jälgin ilma ja inimesi. Enamik kõnnib, kookus telefoni kohal. Ajad on palju muutunud. Tallinnas saab see kurbus mind kätte.

Nii et kuigi sa vaatad iseendasse, on oluline leida selleks vaatamiseks õige koht, enda keskkond. Minu üks hingekohti on Hiiumaa, sealne vaikus ja rahu. Ja tuttavlikkus. Kui käid iga kord uues kohas, siis ei saa sa muutustest aru. Aga kui tahad näha, mis muutub sinu ümber, siis vali ikka üks ja sama tee. Ja siis saab sulle selgeks seegi, kuhu see maa ja kuhu see eestlane teel on. Mis on eestlase tulevik ja mida ta arvab ehitavat ja loovat ning mida ta siis tegelikult ehitab ja loob. 

Liigid kaovad, maastikud muutuvad …

Neid helipilte, mida ma salvestanud olen, enam ei ole. Mitte neil laidudel, mitte neis metsades. Mu käest küsitakse, kas mul on kahju, et niisugust maailma ei ole. Aga ei, mul ei ole kahju. Mul on hea meel, et olen seda maailma näinud. Praegu elan ma nagunii minevikus. Ma ei ole enam see mees, kes võtab seljakoti ja rändab üle rabade. Kui sa noore inimesena võid elada sellena, kes sa oled, siis vanas eas pead sa elama sellega, mis sul on. Siis on hea, kui sul on kogunenud, mida meenutada.

Aga ikkagi, kurbus kaduva maailma pärast?

Ääh, ega see kurbus midagi ei aita.

Sa oled sündinud teisel pool planeeti: Aruba saarel.

Ei, ma olen sündinud Eestis. Vaimus ja hinges sündimine toimus siin.

Kuidas inimesest saab see, kes saab? Kas olulisem on keskkond, geenid või hoopis õpetaja?

Ma arvan, et see, millega me siia ilma tuleme, käib meiega kaasas sünnist saadik. Ja kas see realiseerub või ei realiseeru, sõltub tingimustest. Me võiks ju mängida mõttemängu. Kui ma ei oleks sattunud kolmeaastaselt Eestisse, vaid oleks jäänud kusagile troopikasse või Ameerikasse, nagu see mu isal mõttes oli … Ma olen rahul, et seda ei juhtunud. Sattusin oma kaasavaraga sobivasse keskkonda, mul on kujunenud suhe selle maa ja selle loodusega. Muidugi, kes teab, võib-olla oleks minust kusagil troopikas saanud midagi sarnast.

Kes oli sinu esimene õpetaja? 

See oli üks jahimees, Hillar. Ta tundis väga hästi loodust ja tal olid ka äärmiselt peened vaistud, näiteks arenenud anne leida linnupesi. 

Ma olin siis 13 aastat vana. Läksime sõpradega pajuoksi tooma – sinnakanti, kus on praegu Mustamäe haigla. Seal on muide senini üks lepik ja künnivareste koloonia, kraaksuvad seal ja teevad oma pesi. Tol ajal oli see täiesti metsik kant, Mustamäe linnaosa polnud olemas. 

Järsku käis püssipauk, üks mees laskis varese maha. Me jooksime juurde, olime hämmeldunud sellest, kuidas mees võttis surnud varese, toppis linnule vatti kurku ja haavliaukudesse vatitropid, pakkis linnu ajalehepaberisse ja pani väga õrnalt oma seljakotti. Me küsisime, miks ta seda teeb. Ta vastas, et teaduslikel eesmärkidel, ta kogus zooloogia ja botaanika instituudile linnunahku. 

Hillar oli jahimees ja niimoodi me teda alguses kutsusimegi. Ta võttis meid, poisse, oma retkedele kaasa. Minu arust oli tal see maagiline omadus, et ta oskas õpetada. Temast kiirgus teadmist, millest sai alguse mitte ainult minu, vaid ka mitmete teiste bioloogide ja zooloogide tee. Seesama Hillar, seesama metsik, kuueklassilise haridusega jahimees on andnud mitmele põlvkonnale väga palju.

Kuna mina valisin endale eriala temalt saadud tõuke tagajärjel, siis oli meil hiljemgi palju suhtlemist. Hillar oli ka see mees, kes kasvatas Rein Marani filmide jaoks linnupoegi ja madusid, tal oli hea käsi selliste asjade peale. 

Niisiis, õpetaja oli sul hoopis lihtne jahimees. Aga miks on kool oluline?

(Mõtleb.) Kontaktid on olulised!

Meenutan oma ülikooli, 1950-ndate Tartut. Olime pidevalt inimlikus lähedases kontaktis oma õpetajatega. Praegu, nagu ma aru saan, käib väga suur osa õppimisest interneti kaudu, antakse sulle ülesanded ja siis sa internetist otsid, töötad iseseisvalt. See pole ju paha, ainult et sel juhul ei ole õpetajal niisugust vaimset mõju. On väga oluline, et õpetaja suhtleks oma õpilastega isiklikult!

Kas inimlike kontaktideta toimub võõrandumine?

Mäletan ühte korda, kui ma läksin koolilastele esinema. Küsisin enne, mis võiks olla see aas, mille otsa ma oma konksu riputan, et saaksin kiikuda. Mis võiks see märksõna olla? Õpetajad olid ühiselt leidnud, et see sõna võiks olla „võõrandumine“. 

Ma mõtlesin, et see mind palju edasi ei aita, sest ma pean justkui hakkama praegusel ajal toimuvatele protsessidele hinnanguid andma, ja ma ei ole pädev seda tegema. Läksin ja hakkasin rääkima elust, mida elati siis, kui mina olin nii vana, nagu oli see saalitäis lapsi. Ma meenutasin mitte ainult üksikuid seiku, vaid ka seisundeid – aga ka üldiselt, mitte vaid üksikasju. Missugune oli meie üldine seisund siis, kui suur sõda oli lõppenud, kui isad olid kas rindel langenud või kadunud. Ja ma jutustasin, missugused olid mu klassikaaslased, jutustasin suhetest alkoholiga, tubakaga, kõikvõimalike asjadega, millega noor põlvkond praegu kokku puutub. 

Tead, nad kuulasid mind kaks tundi vaikides. Pärast öeldi, et selles saalis ei ole niisugust aplausi veel kuuldud. 

Võib-olla väga vähesed vanaisad räägivad niimoodi oma lapselastega. 

Jah, see vanema põlvkonna vaikimise kultuur … Ma olen alles kümneid aastaid pärast ülikooli lõpetamist teada saanud, missuguste hirmude käes vaevlesid nii mõnedki minu kursusekaaslased. Me peame neist hirmudest üle saama ja kõnelema oma lugusid.

Mida veel on vaja lastele õpetada, meelde tuletada?

Looduse jälgimist.

Seda ei tarvitse alati teha metsas. Nii lihtne on tõsta pargipingilgi istudes silmad taeva poole ja vaadata taevast, mis meie üle laiub. Mitte tõsta silmad taeva poole siis, kui sa lähed hingehädas kirikusse ja satud kirikuvõlvide alla ja siis vaatad ülespoole. Ikka päris taevast peab vaatama, sest see on nii rikas. Taevas on igas maailmanurgas, aga ma arvan, et igal pool on oma iseärasused. Ma märkasin Islandil, missugused pilved on liustike kohal. Eestis ei näe niisuguseid pilvi. 

Mul on kombeks taevasse vaadata ka sellepärast, et olen alati otsinud röövlinde. Nende kohtamine on elamus. Ja see on kõrge kvaliteediga elamus, sest röövlind on toidupüramiidi tipus ja omamoodi kvaliteedimärk. Kui maastikul on röövlinde, siis peab seal all terve püramiid olema, siis on maastik rikas. Ja ma olen näinud, mismoodi viimase 60 aasta jooksul on Eesti maastik aina vaesunud. Selles mõttes, et taevavõlvilt on kadunud röövlinnu siluett.

Nii et õpetage lapsi taevast vaatama ja mõtestama.

Mis on sinu meelest tänapäeva noorte kõige suuremad raskused? 

Ma olen noortele inimestele üritanud mõista anda, et midagi hullu ei juhtu, kui pidada meeles, et on olemas püsivad väärtused, mida ei muuda lipp ega parlament, olgu see siis Toompeal, kuskil kremlis või Brüsselis. Kui kurg teeb soo peal häält, siis teeb ta ikka sedasama häält ja see kostab ikka ühtemoodi, nagu kostis tsaariajal, mil teda kuulas Indrek, või nõukaajal, kui kuulasin mina, või nagu sa kuuled seda vabas Eestis. Need on muutumatud hääled ja muutumatud küsimused: kas see lind saab meie kõrval oma elu elada? Ja kui su orientatsioon on väärtustele, mis on püsivad ega allu rahale või mingisugustele vooludele, pagidele, tormidele, mis siit üle käivad, siis ei ole sul mitte midagi hullu karta. 

Ma räägin seda oma kogemusest, sest arvan end nende inimeste hulka, kes on orienteerunud püsiväärtustele. Sellest on mul elus olnud väga palju tuge.

---

RAAMAT

Fred Jüssi „Varesetund“

Illustreerinud Ave Teeääre. Petrone Print, 2023, 128 lk.

Kas sa oled kunagi hommikul heinalakas ärganud pääsulinnu vidina peale? Kes on Rasva-Ants? Kelle pessa muneb kägu? Kes see laulab „sit-si-kleit“? Kes toob päevasooja, kes toob öösooja, kes toob lõunasooja? Kes on targem, tuvi või vares? Kes on sipelgate lehmad? Kuidas oravale pähkleid pakkuda? Kes on hiirehunt? Mille poolest on hunt metskitsedele hea?

Siin kaante vahel on lood meie lindudest-loomadest, suitsupääsukesest hallhundini. Lugude autor on armastatud loodusemees Fred Jüssi.

Paljude lugude juurest leiab QR-koodi, mis viib tegelase hääleni ja vahel lausa videoni.