Kes juhib ennastjuhtivat õppijat?

Kui võim on rahva käes, kelle käes ta siis on? Nii on küsinud soome luuletaja Paavo Haavikko. Niisamuti saame küsida: kui õpilane on ennastjuhtiv õppija, kes teda siis tegelikult juhib?

Asja lähemalt uurides näemegi, et on väga palju neid, kes ennastjuhtivat õppijat tugevalt mõjutavad või lausa juhivad. Kõige rohkem paistab meil tegemist olevat „õpetaja juhitud õppijaga“, kuid ka lastevanemad, ainekava jms suruvad õppijat mingitele etteantud radadele. Kas see kõrvalt juhtimine on hea või halb?

Vahel tundub, et traditsiooniline koolikorraldus juhib õppijaid nii üksikasjalikult ja põhjalikult, et päris iseseisvalt õppimiseks peab koolist puuduma. Näiteks kirjanik Rein Raud õppis iseseisvalt siis, kui oli palavikuga kodus. Siis luges ta ühe hooga kogu õpiku algusest lõpuni läbi, sai teemadest tervikliku ülevaate ja hakkas siis ise õppima (https://opleht.ee/2023/10/korvalpilk-rein-raua-arvates-peaks-kool-looma-keskkonna-kus-inimene-saab-areneda-just-selleks-kes-ta-on/). TTÜ õppejõu Kaido Kikkasega on olnud niisamuti – esimestes klassides ta tervise tõttu koolis ei käinudki. Tema õpetajast ema tõi talle õpikud koju, Kaido luges need ruttu läbi ja hakkas siis iseseisvalt õppima. Ja üks värskem näide. Pandeemia ajal, kui koolid olid kinni, tekkis õpilastel mitmeid veebipõhiseid õppegruppe, kus õpiti omal algatusel üheskoos ning saadi hästi hakkama. Koolitundide ajal aga selliseid iseõppimise gruppe ei tekkinud.

Personaalsed õpirajad muudavad õpilased ennastjuhtivaks õppijaks – selline on üks lootus, seda enam, et HTM töötab neid õpiradu välja. Kuid ka arvutipõhistes õpiradades kaheldakse. Näiteks ajuteadlane Jaan Aru ütles Paides tänavusel Haridustreffil, et personaalsed õpirajad ei kujunda ennastjuhtivat õppijat, vaid võtavad ta pigem oma kontrolli alla, sest õpilane ei saa arvutis oma rada ise valida, ta peab minema seda teed, mis arvuti talle ette söödab.

Iga õpilast juhib õpetaja

Mart Laanpere, TLÜ matemaatika ja informaatika didaktika professor

Ennastjuhtiv õppija on kaugem eesmärk, mille poole paljude väikeste sammudega tasapisi liigutakse.

Ei ole nii, et septembris muudame lapse ennastjuhtivaks õppijaks ja sealt edasi võtab ta matemaatika käsiraamatu ning õpib integraal- ja diferentsiaalarvutused iseseisvalt selgeks. Ilma õpetaja abita ta seda ei suuda. Kuid ta suudab võtta vähehaaval endale rohkem vastutust ja teha üha rohkem otsuseid iseseisvalt. Ta suudab liikuda lihtsamate ülesannete juurest keerukamate juurde ja sealt veel keerukamate juurde ja nii see ennastjuhtivus kujuneb.

Kas arvuti kujundab ennastjuhtivat õppijat? Paljud tehisintellektipõhised süsteemid üritavad veeretada kogu vastutuse õppimise eest arvutile. Nad soovivad, et arvuti ütleks õpilasele ette, mida peab tegema. Tegelikult peab otsuseid tegema alati inimene. Näiteks sõjanduses kasutatakse üliintelligentseid droone, kuid seda, kas lasta rakett välja või mitte, otsustab ikkagi inimene. Ennastjuhtiva õppijaga on sama lugu – otsuseid teeb õppija. Ta saab süsteemilt, klassikaaslastelt või õpetajalt soovitusi ja häid mõtteid, kuid otsustama peab ise. Seymour Papert hoiatas juba 1970. aastatel, et ei tohi tekkida olukorda, kus arvuti programmeerib last. Vastupidi, laps peab programmeerima arvutit. Näiteks võib juba lasteaialapski koostada väiksele robotile lihtsa programmi, mis paneb ta mööda kindlat marsruuti liikuma.

Kui palju vajab ennastjuhtiv õppija õpetaja tuge? Õpetaja tuge vajavad kõik õppijad ja nad ootavad erinevat tuge. Ühed vajavad rohkem kordamist, teised piltlikke näiteid, kolmandad arutelusid, neljandad õpetajate otsest tagasisidet jne. Iseseisvaks õppijaks kujunemine on nagu rattaga sõitma õppimine. Alguses on jalgrattal abirattad külgedel ja isa hoiab lenksust kinni. Siis laseb isa lenksust lahti, aga abirattad jäävad alles. Järgmises etapis võetakse abirattad küljest ära ja laps sõidab iseseisvalt ning ühel heal päeval ostetakse talle ratas, millega ta saab trikke teha.

Milliseid õpieesmärke seab endale ennastjuhtiv õppija? Õpieesmärke ei saa ta endale ise seada, sest ta ei tea, mida õppima hakkab. Samas saab ta otsustada, et õpib nüüdsest hoolikamalt, vaatab vähem nutitelefoni jms. Kuuldavasti tahetakse Rootsi koolides nutiseadmed ära keelata. Tegelikult peaks laps ise otsustama, et kasutab nutitelefoni vähem. Sõltuvuste ravimise kuldne reegel on, et sõltlane ise tahab oma sõltuvusest lahti saada. Samas ei tohi me visata last vette ja öelda, et saagu ta ise sellest sõltuvusest lahti, seadku endale eesmärk ja hakaku pingutama. Õpilasele on vaja igas valdkonnas õpetaja, klassikaaslaste ja vanemate tuge.

Kui vanalt saab õpilane ennastjuhtivaks? Inimesed on erinevad. Mõned saavad ruttu iseseisvaks, mõned aga käivad täiskasvanunagi nõustaja juures, saavad kirikust tuge jne. Täiesti iseseisev õppija on helesinine unistus, mille poole on vaja püüelda, kuid tegelikult ei ole ennastjuhtivat õppijat täiuslikul kujul olemas. Iga inimene vajab mingil hetkel milleski tuge. Aga on hea, kui ta ise otsustab, millal oma jalgrattal abirattad ära võtab ja kas ta tahab trikirattaga sõitma õppida.

Kes on ennastjuhtiva õppija vastand? Kui otsitakse ennastjuhtiva õppija vastandit, siis pakutakse õpetaja juhitud õppijat. Ennastjuhtiv õppija on sellise vastandamise puhul ilus, hea ja hele, õpetaja juhitud õppija aga inetu, halb ja tume. Me armastame selliseid mustvalgeid vastandusi: öö ja päev, kommunism ja kapitalism, kristlased ja moslemid jne. Paraku sellised vastandamised ei tööta. Kõik õppijad saavad õpetajalt mingil viisil tuge ja soovitusi ning seega on iga õpilane mingil määral õpetaja juhitud. Aga ennastjuhtiv õppija jälgib, millal ta õpetaja tuge enam ei vaja. Siis ta ütleb, et tal on asi selge ja ta tahab ise edasi minna. Aga edasi õppides jõuab ta jälle teemadeni, millest pole varem kuulnudki, ja jälle kulub ära õpetaja tugi.

Õppeained tükeldavad ennastjuhtiva õppija maailmapilti. Nii on. Kuid tegelikult on hea, et meil on palju õppeaineid. Iga aine treenib eri „mõtlemise lihaseid“. Matemaatika treenib ühtmoodi mõtlemist, kirjandus teistsugust, muusika kolmandat jne. Kõiki neid mõtlemise viise on vaja arendada, sest neid kõiki võib vaja minna. Hollandis ja Saksamaal nii ei arvata. Seal suunatakse osa lapsi testitulemuste alusel juba 12-aastaselt kutseõppesse ja pärast seda pole neil doktoriõppesse enam kunagi asja – neilt võeti 12-aastaselt võimalus treenida eri mõtteviise. Hea lahendus terviklikuma maailmapildini jõudmiseks on aineteadmisi lõimivad projektid, mida on hakatud meie koolides ka järjest rohkem tegema.

Kokkuvõtteks rõhutan, et haridusel on kolm ülesannet. Üks on aineteadmiste omandamine. Teine on isiksuse kasvatamine. Kolmas on koos teistega tegutsema õpetamine. Ennastjuhtiv õppija kujuneb peamiselt teise ja kolmanda ülesande raamides.

Miks mitte ettevõtlik õppija?

Jüri Ginter, jurist ja sotsioloog, täiskasvanute koolitaja

Olen kasutanud sõnapaari ennastjuhtiv õppija väga harva, sest minu arvates ei ole see õnnestunud termin. Pakun selle kõrvale ettevõtlikku õppijat.

Gümnaasiumi lõpuklassis oli mul vabakuulamise õigus, st võisin käia nendes tundides, mida ise oluliseks pidasin. Üldjuhul käisin siiski enamikus tundides ja õppisin seda, mida õpetaja õpetas. Matemaatikaõpetaja Igor Holts andis mulle ülikooli ülesannete kogumiku, kust ma tundide ajal iseseisvalt ülesandeid lahendasin. Tänu sellele saavutasin häid tulemusi vabariiklikul matemaatika-, keemia- ja füüsikaolümpiaadil ning mul oli klassi parim lõputunnistus.

Vabadust ise otsustada oli mul teistest rohkem ja tulemused olid head, kuid arvan siiski, et see polnud ennastjuhtiv õppimine. Ma käisin koos teistega tundides ja õppisin õpetajate antud materjalide põhjal. Lisaks ei õpetatud meid õppima, pidime ise avastama ja leiutama, kuidas asjad paremini selgeks saada – mulle tõi see kaasa õnnetuse. Ülikooli õppejõud andis meile ükskord Bengali tule retsepti ja hakkasime seda keemia kabinetis minu eestvedamisel katsetama. Kahjuks ei olnud retsepti lisatud ühikuid. Miskipärast arvasime, et tegemist on grammidega, kuid tegelikult oli retsept moolides. Kahjuks ei järginud ma ka ohutustehnika nõudeid.

Mu tütrel oli inspireeriv ajalooõpetaja, kelle mõjul ta hakkas iseseisvalt ja suures mahus ajalugu käsitlevaid raamatuid lugema. Ajaloo-olümpiaadil hinnati aga aastaarvude ja nimede teadmist ning tagajärjeks oli tütre loobumine ajaloost.

Mu noorim poeg õppis palju asju oma vanemate õdede-vendade õppimist jälgides. Kui temalt esimese klassi kontrolltöös küsiti, mis häält teeb rähn, teadis ta, et rähn siutsub, sest vanem vend oli sel teemal referaadi teinud. Paraku ootas õpetaja vastuseks „tok-tok-tok“ ja poiss sai „vale” vastuse pärast halva hinde.

Tütretütar käib klassis, kus ei ole üldse kohustuslikku kirjandust. Igaüks loeb, mida ise tahab. Tegemist oleks justkui ennastjuhtivate õppijatega, kuid nendel õpilastel on raske omavahel raamatute üle mõtteid vahetada, sest kõigile ühine raamat puudub. See on lugemishuvi kahandanud ning õpetaja väitel veerib osa õpilasi veel kuuendas klassiski, kusjuures see ei ole eriklass

Nendest põgusatest näidetest näeme, et täiesti iseseisvalt õppijal, ehkki seda propageeritakse, võib tekkida koolis ja võib-olla ühiskonnaski probleeme. Õpetaja jt ei tunnusta iseseisva õppimise tulemusi ja iseseisvalt eksperimenteerimine võib lõppeda isegi vigastusega, nagu minu puhul.

Eksitavad terminid

Ennastjuhtiv õppija on eksitav termin, seepärast olengi seda kasutanud väga harva. Samuti eksitab nüüdisaegne õpikäsitus, sest tegelikult kehtis selline õpiviis ka varem ning kehtib ka tulevikus, lihtsalt nüüd on see aju-uuringute jm abil paremini põhjendatud. Parem termin pole ka kaasav haridus, mis jätab mulje, justkui oleksid selles protsessis kaasaja(d) ja kaasatav ehk laps jääb passiivsesse rolli. Ka kujundav hindamine pole hea termin, sest võimaldab näha kujundamist kui manipuleerimist. Õigem oleks õppimist toetav hindamine.

Ennastjuhtiva õppijaga on aga kõige rohkem probleeme. Inglise keeles on ennastjuhtiv õppija self-directed learner või self-regulated learner. Otsetõlge oleks ennast suunav õpilane või ennast reguleeriv / enda reguleeritud õpilane. Kui aga süveneda sellesse, mida tegelikult taotletakse, siis pigem ennast kontrolliv või enda kontrollitud õppija (tal on ülevaade ja arusaam toimuvast ja ta hindab ise oma edusamme).

Inglise keeles on veel väljend self-reflected learner (SRL), mis eesti keeles oleks õpitut ise reflekteeriv õppija ehk siis õpilane, kes mõtleb õpitu üle ise järele, kuid ka siin vajab ta õpetajate abi. Tõlkevasteks sobib siin ehk eneseteadlik õppija või teadvustatud õppimine.

Ettevõtlik õppija

Ennastjuhtiva õppija kõrval või asemel võime rääkida ettevõtlikust õppijast, mis on eelkõige levinud Rootsis ja Soomes alates lasteaiast. Erinevus on selles, et ennastjuhtiv õppija soovib uusi teadmisi ja oskusi, talle on teadmised ja oskused vahend millegi tegemiseks.

Ettevõtlik õppija seab eesmärke koos õpetajate, kaasõppijate ja lapsevanematega.

Ettevõtlik õppija otsustab, mida ta eesmärkide saavutamiseks teha soovib. Selleks teavitab õpetaja õppijat sellest, mida on võimalik teha. Arvestades õppija seniseid teadmisi, oskusi ja kogemusi, pakub õpetaja erinevaid tegevusi (lugemine, ülesannete lahendamine, katsed …) Õppija valib koos õpetajaga ning erimeelsuste puhul põhjendatakse oma seisukohta.

Õppija hakkab tegutsema ning kui tekib tõrge – ei tunne mingit tähte, ei saa aru mingist sõnast, ei oska midagi teha –, siis pusib esialgu ise, kui see aga ei aita, siis otsib abi sealhulgas tehisarult ja kui ise ei leia, siis küsib õpetajalt abi.

Lapsevanem või õpetaja aitavad analüüsida tegevuse tulemust, mida õppija teada sai ja juurde õppis (et õppija teadvustaks tulemuse uudsust) ning mis sellest lähtuvalt edasi saab.

Seejärel valib õppija järgmise tegevuse, mis aitab tal eesmärki saavutada. Vajadusel eesmärki koostöös õpetajate jt asjaosalistega täpsustatakse või korrigeeritakse (lisaks vanematele võivad nendeks olla treener, huviringi juhendaja jt).

Kindlasti tuleb arvestada ka rühma arenguga. Ühiselt kavandatav tegevus peab olema kas nii lühike, et rühm jääb esimesse, sõltuvuse faasi, või nii pikk, et rühm jõuaks läbi konflikti faasist ühtekuuluvus- ja koostööfaasidesse.

Õppija vajab õpetaja tuge igal sammul

Tartu linna haridusfestivali ajal käisin Forseliuse koolis, kus räägiti õpetajate koostööst ennastjuhtiva õppija toetamisel. Õpetajad olid üheskoos välja töötanud mitmeid visuaalseid materjale, millele seejuures toetuda. Lisaks oli loodud klassijuhatajatunni moodul, mille raames tutvustatakse õpistrateegiaid, et rakendada neid seejärel ainetundides. Klassi seinal oli ennastjuhtiva õppija skeem.

Toon sellest skeemist mõningad laused, millele lisan kaldkirjas oma kommentaarid. Osutan nendega sellele, et õpilase enesejuhtimine on väga tihedalt seotud õpetaja juhatamise ja selgitustega.

Mida ma tahan teada või osata? Selleks teavitab õpetaja õppijat sellest, mida on võimalik õppida.

Mis on minu eesmärk ja kuhu tahan välja jõuda? Siin selgitab õpetaja õpilasele, millised eesmärgid on üldse võimalikud. Õppija seab eesmärke koos õpetajate, kaasõppijate ja oma vanematega.

Mida ma juba tean / ei tea? Siingi on vaja õpetaja abi, et saada kindlust oma teadmiste paikapidamises, kuid veel enam selles, et teada, mida ei tea.

Mida ma teen, et eesmärki saavutada? Siin peaks õpetaja selgitama, mida üldse on võimalik teha ja millised on vajalikud tingimused.

Kuidas ma planeerin oma aega, et eesmärgini jõuda? Õpilane alles õpib aja planeerimist ja see tähendab, et siingi vajab ta õpetaja, klassikaaslaste ja vanemate tuge.

Kuidas ma õpin ja harjutan? Õppija võib tõesti efektiivseid õppimise viise ise leiutada, kuid on palju parem, kui õpetaja neid talle õpetab.

Kas olen harjutanud piisavalt? Õpetaja on seadnud kriteeriumid, mille alusel saab õpilane seda otsustada.

Kuidas ma oma teadmisi ja oskusi rakendan? Kõige lihtsam teadmiste rakendamine on klassikaaslase õpetamine. On õpilasi, kes hakkavad spontaanselt mõnd kaasõpilast õpetama, kuid enamik õpilasi vajab selleks õpetaja juhatust.

Millist tagasisidet sain õpetajalt ja/või kaaslastelt? Õpetajaid on rohkem kui üks ning nendelt kõigilt saadud tagasiside on oluline.

Ennastjuhtiv õppija vastutab oma õppimise eest. Lisaks õppijale vastutab selle eest ka õpetaja.

Linke ettevõtliku õppe teemal

Berkeley ülikool – https://wise.berkeley.edu/
Entrepreneurial Learning in Education: Preschool as a Take-Off for the Entrepreneurial Self. Axelsson, Karin Hägglund, Sara Sandberg, Anette. 2015: Journal of Education and Training, ISSN 2330-9709, Vol. 2, 2, lk 40–58
Entrepreneurial learning in Swedish preschools: possibilities for and constraints on children’s active participation. Eva Insulander, Anna Ehrlin & Anette Sandberg. Volume 185, 2015. Issue 10. LK 1545–1555 https://www.tandfonline.com/doi/abs/10.1080/03004430.2015.1007967
Perspectives on Entrepreneurial Learning in the Early Years of Education Anna Ehrlin1, Eva Insulander & Anette Sandberg3. Journal of Education and Human Development September 2015, Vol 4, nr 3, lk 151–159, http://jehdnet.com/journals/jehd/Vol_4_No_3_September_2015/16.pdf
Universal Journal of Educational Research 7(8): 1744–1755, 2019 http://www.hrpub.org DOI: 10.13189/ujer.2019.070813 Teaching for Entrepreneurial Learning Eirik S. Jenssen*, Frode Olav Haara. https://hvlopen.brage.unit.no/hvlopen-xmlui/bitstream/handle/11250/2618974/jenssen.pdf?sequence=2&isAllowed=y

KÜSIMUS JA VASTUS

Kes on ennastjuhtiv õppija?

Küsime seda kaheksalt inimeselt ja näeme, et nende vastuste põhjal saab ennastjuhtiva õppija kohta välja tuua kaheksa tüüpilist märksõna.

SISEMINE MOTIVATSIOON. TTÜ õppejõud Kaido Kikkas leiab, et ennastjuhtiv õppija on motiveeritud õppija. Ta on täiskasvanuliku suhtumisega õppija, kellel ei ole vaja pidevalt n-ö seljas elada.Ideaalis on ennastjuhtiv õppija sedasorti inimene, keda õpetada ei olegi vaja – ta teab ise, mida tahab, kust seda saab ja mismoodi see endale selgeks teha.

Teiseks märksõnaks pakub Kikkas õpperühma (või laiemalt õpikogukonda), kus õppija osaleb ja kus ta ise õppides toetab vajadusel ka teisi, sest teiste õpetamine on üks tõhusamaid viise asi ka ise paremini selgeks saada. Kuid siin on ka see oht, et õpilane otsib abi valedest kohtadest (nt ChatGPT) ja kujuneb ennast rappa juhtivaks õppijaks.

ÕPETAJA ISIKSUS. Emili Kooli õpetaja Diana Kaldoja sõnul on ennastjuhtiva õppija kujunemisel suur roll õpetajal. Ta tõdeb, et mõni õpetaja ja õppeaine kõnetab õpilast rohkem ja sealt tulebki soov pingutada, planeerida ja õppida. Kaldoja täpsustab, et keegi ei suuda olla igas asjas ja alati motiveeritud ja iseseisev õppija, sest see põletaks läbi. Ka kõige ennastjuhtivamad õpilased ei ole ennastjuhtivad kõigis punktides: planeerimine, jälgimine, hindamine.

Kaldoja osutab, et ennastjuhtivust tuleb õpetada ja õppida, sest see pole kaasasündinud oskus. Teiseks tuleb õpetada ja õppida õpioskusi, sest mida paremad õpioskused, seda rohkem võimalusi ennast juhtida tekib. „Kui õpetaja kõik õpilaste eest ära otsustab ja neile valikuvõimalusi ei anna, siis ei saa areneda ka ennastjuhtivus,“ ütleb Kaldoja. Ta arvab, et õpetajad ja lastevanemad peaksid õppima, kuidas laste ennastjuhtivust arendada. Õpetajatele sobivad selleks õpetajate õpiringid, lastevanematele mitmesugused koolitused jms.

RÜHMAKAASLASED. TLÜ õppejõud Jaagup Kippar toob välja, et ennastjuhtiv õppija ei pea õppima üksinda, vaid võib olla õppiva grupi liige. Näiteks pillimängu on sobivas seltskonnas palju parem õppida kui omaette. Ülikooli ajal istus ta sageli kursuse rahvaga rahvusraamatukogus mõnes Põhjamaade toas, et kambakesi üksteisele kahtlasevõitu teemad mõistetavateks teha. Kippar on avastanud, et ka üksinda on kasulik õppida seal, kus on teisi inimesi – bussis/klassis/raamatukogus.

Kippar osutab, et ennastjuhtival õppijal võib tekkida probleeme siis, kui ta valib endale süvenemiseks teistest õpilastest liiga erineva teema – siis ei saa ta kaaslastelt abi küsida ja peab sagedamini õpetaja poole pöörduma.

LASTEVANEMATE OOTUSED. Andekuse uurija Viire Sepp toob välja, et ennastjuhtiv õppija julgeb võtta riske, tuleb toime läbikukkumisega, võttes seda kui võimalust õppida jne. Samas osutab ta, et takistuseks võivad osutuda vanemate liiga kõrged ootused. Kui nad soovivad, et laps oleks kõiges viieline ega kukuks kunagi ega milleski läbi, võib see lapse riskijulgust oluliselt kahandada. „Lastevanemad ja ka õpetajad võiksid lapsi, kes julgevad ise otsustada, rohkem usaldada ja lasta neil rahulikult endal valida,“ arvab Viire Sepp.

TRADITSIOONILINE KOOL. TTÜ õppejõud ja Pelgulinna gümnaasiumi õpetaja Birgy Lorenz toob välja üksikasjad, mis ei soosi ennastjuhtiva õppija kujunemist. Neist esikohal on traditsiooniline kool ise. Näiteks kõigile lastele ühesuguste ülesannete andmine. Ta ütleb, et tordist ei anna me kõigile lastele ühesuurusi lõike, vaid lubame võtta suurematel lastel suuremaid ja väiksematel väiksemaid tükke, mõnel aga üldse tordist keelduda. Seevastu õppematerjali saavad kõik ühesuuruste lõikudena, mis muudab aeglasematele lastele iseseisvalt õppimise üsna võimatuks.

Teiseks teeb Birgy Lorenzile muret õpetajate vähene koostöö. Tagajärg on see, et õpilasel ei teki koolis õpetatavast terviklikku pilti, tal on raske süveneda ja oma õppimise suuremat tähendust näha. Birgy Lorenz arvab, et õpilasele on vaja vähemalt 2–3 õpetajat, kes õpetaksid neid nägema tervikpilti, sest alles siis tekivad parem arusaamine ja eeldused ennastjuhtivaks õppimiseks.

UNISTUSED. Superviisor ja eesti keele ja kirjanduse õpetaja Epp Priimägi selgitab, etennastjuhtivõppija peaks oskama unistada ja sellest lähtuvalt endale eesmärke seada. Paraku paljud noored ei tea, miks nad õpivad ja kuhu tahavad välja jõuda. Lisaks on Priimägi märganud, et mõnel õpetajalgi pole sihid selged ja eesmärgid paigas. Epp Priimägi on selliseid õpetajaid rõõmuga aidanud.

HARJUTAMINE. Tallinna Toomkooli õppealajuhataja Heiki Haljasorg peab nõrga ennastjuhtivuse põhjuseks õppimise vähest harjutamist. Isesisvalt õppimine pole sünnipärane, see tuleb selgeks õppida. Haljasorg märgib, etAristotelese järgi tuleb isegi õnn harjutades. Kui inimene on harjunud ise õppima ja asjade vastu ise huvi tundma, siis on ongi ennastjuhtiv õppija suure plaanis välja kujunenud.

Aga elu on kompromiss, lisab Haljasorg. Ennastjuhtiv õppija ei saa õppida ainult seda, mida ta ise tahab, vaid ta peab teistega ka arvestama. Siin jõuab Haljasorg taas Aristotelese juurde, kes soovitab vältida äärmusi. Haljasorg leiab, et vaja on nii iseõppimist kui ka koosõppimist ehk teiste kuulamist ja teistega arvestamist ja vajadusel ka selle tegemist, mida teised paluvad teha.

ELU VÄLJAKUTSED. Edumuse asutaja ja juht Maria Rahamägi märgib, et ennastjuhtiv õppija saab hakkama väljakutsetega, mida ta varem kunagi kohanud ei ole. Ennastjuhtiv õppija omandab iseseisvalt nende raskuste ületamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi. Kes seda ei suuda, pole veel ennastjuhtiv õppija. Iseennast peab Maria Rahamägi ennastjuhtivaks õppijaks, sest ta lahendab kogu aeg probleeme, millega pole varem kokku puutunud. Ta usub, et ettevõtjad on peaaegu alati ennastjuhtivad õppijad, sest lahendavad probleeme, millest polnud varem kuulnudki. Kui õpetaja soovib olla õpilastele ennastjuhtiva õppijana eeskujuks, siis ei tohi ta karta probleeme, mida keegi veel lahendanud ei ole, arvab Rahamägi.

Mida arvab ennastjuhtivast õppijast Chat GPT?

Birgy Lorenz esitas selle küsimuse ka Chat GPT-le (tasulisele versioonile). Võite vaadata, kas defineerisite ennastjuhtivat õppijat paremini või halvemini. „Meile on tekkinud ohtlik võistleja!“ ütleb Lorenz. Vaatame, mida Chat GPT vastas.

Ennastjuhtiv õppija on inimene, kes on võimeline iseseisvalt õppima ja oma õppimist juhtima ilma välise järelevalveta või kontrollita. Sellised õppijad suudavad seada endale eesmärke, struktureerida oma õppimisprotsessi, omandada uusi teadmisi ja oskusi ning hinnata oma õppimise tulemuslikkust. Nad on aktiivsed ja iseseisvad õppijad, kes võtavad vastutuse oma õppimise eest.
Ennastjuhtivatel õppijatel võivad siiski tekkida mitmed probleemid ja väljakutsed.

Motivatsioonipuudus: iseseisev õppimine nõuab tugevat motivatsiooni ja enesedistsipliini. Mõnikord võib ennastjuhtiv õppija võidelda motivatsioonipuudusega.
Ajapuudus: ennastjuhtiv õppimine võib nõuda rohkem aega ja energiat kui traditsioonilised õppemeetodid. Inimesed võivad tunda, et neil on ajapuudus, et pühendada piisavalt aega õppimisele.
Isolatsioon: iseseisev õppimine võib olla üksik ja isolatsioonis. Mõned inimesed võivad tunda puudust interaktsioonist teiste õppijatega ja õpetajatega.
Teadmiste puudumine: ennastjuhtiv õppija vastutab oma õppimise eest, mis tähendab, et ta peab leidma vajalikke ressursse ja materjale ning võib tunda puudust juhendamisest ja suunamisest.
Hindamine ja tagasiside: ennastjuhtivad õppijad peavad ise hindama oma edusamme ja võib-olla on see keeruline viis saada objektiivset tagasisidet.

Chat tegi ühe minutiga valmis ka skeemi, milles näitab, kuidas saaks puudusi leevendada.

HEA LUGEJA,