Lubatagu alustada tänuga ühe Lõuna-Eesti väikelinna keskkooli kauaaegsele õpetajannale, kes aastatetaguses vestluses ütles järgmised sõnad: „Teate, mina isegi ei taha kasutada sõna „kolleeg“. See „ko-“ tähendab, et sa teed midagi koos. Aga neid kolleege /…/ mul on mitukümmend inimest; kolleegiks julgen nimetada … võib-olla viit. Kellega me tõesti teemegi koos tööd! /…/ Kui on vaja, et keegi midagi ära teeb, siis küsitakse ikka selle käest, kes oskab!“

Just – see, kes oskab! 

Kas meenub lugejale – töötagu ta koolis, ülikoolis, lasteaias või mujal – mõni lennukas koosolek või arenduspäev, mil kohapeal või varasema ettevalmistuse tulemusena sünnib järjekordne strateegia, arengukava, arengukava rakenduskava või rakenduskava arenduskava? Teemaks või eesmärgiks mis tahes, kasvõi seesama „koostöö“ ühes või teises sõnavormis. Tegime koostööd, tootsime mõtteid ja saimegi midagi valmis! Olgugi et ainult paberil.  

Sageli järgneb sellisele üritusele teatav vaikusepaus. Ühel või teisel põhjusel, näiteks üliõpilaste või lastevanemate tugevneval survel süveneb aga asutuse juhil või mõnel teisel vastutaval isikul kohustus väljakäidud rammus loom lihaks teha: uus ahvatlev kursus, õppeaine … mingi muu uus asi. Hakatakse vaatama ringi inimese järele, kes nüüd töö ära teeks. Ja selgub, et ega neid võimalikke tegijaid väga palju ole. Kui hästi läheb, jõutakse lõpuks minu aastatetagusest vestluskaaslasest õpetajanna juurde. Sest tema ikka teeb. Ja kuna saab ära tehtud, võib peagi alata uus „koostööring“.

Rühmatöö, loovus ja protsess – mantrad iseeneses

Mitte et koos- või rühmatöös (heal lapsel mitu nime) iseenesest midagi halba oleks. Aga selles ei ole ka lihtsalt iseenesest kaugeltki nii palju head, kui uinuma jäänud talupojamõistus seda endale ette kujutada laseb. Nagu meie hariduselus sageli juhtub, unustatakse küsida teatud käibemõiste või tegevuse otstarbe ja olemuse järele, enne kui see loosungiks saab. On 21. sajandi oskused – ei küsita, kas just sajandi piir on see, mis midagi põhimõtteliselt muudab. Kumbki maailmasõda näiteks ei alanud ega lõppenud ümmargusel aastal. 

On loovus ja on kriitiline mõtlemine – ei küsita, kas on vaja teada ka sisu, mille üle loovalt või kriitiliselt mõeldakse. Nagu kirjutas Kanada haridusfilosoof Robin Barrow: „Ma ei saa mõelda kriitiliselt Hitleri surmast, kui ma ei tea, kes Hitler oli.“

Sama mees ütles loovuse kohta: „Muidugi ei ülista ma loovuse või algupärasuse puudumist. Ent sellest ei järeldu, et need omadused oleksid alati olulised või isegi soovitavad. Ma ei tahaks näiteks loomingulist hambaarsti!“ 

Ka mina ei tahaks loomingulist meistrimeest, kes nagu Bläck Rokit teeb peedist pesumasinale trumli – lugeja loodetavasti mäletab Peeter Oja kunagist menulugu „Vaata mind“. Küllap teeks ta ka nätsust uue hamba. 

Kriminurgast võib aeg-ajalt lugeda uudist mõne riigiasutuse loomingulisest raamatupidajast. Ja kui reisilennuki piloot hakkab improviseerima, peab asi selleks ajaks juba tõeliselt hull olema … 

Aga nagu üha kuuleme, peamine olevat protsess, mitte sisu või teadmine. Nii ongi koostöö, meeskonnatöö ja rühmatöö saanud mantrateks iseeneses, ilma et süvenetaks sellesse, mis need on ja milleks.

Uurimuste ja arengukavade püsiv alatoon – puudulik koostööoskus

Olles enam kui kakskümmend aastat lugenud Eesti ja rahvusvahelist teaduskirjandust selle kohta, kui loll on see nõuka ajast tulnud kooliõpetaja, joonistub kiirelt välja, et üks tema hädadest ongi koostööoskuse puudumine. Vahemärkusena olgu öeldud, et kuigi päriselt nõukogude ajal töötanud õpetajaid jääb üha vähemaks – nad lahkuvad või pensioneeruvad –, siis kooli õpetajate toa seinad kannavad märksa pikemat taaka, kui moodne kooliuuendaja arvata oskab. Nõukaaegne mõtteviis kandub edasi veel põlvkondade kaupa – nii halvas kui heas. 

Paraku on sellele viimasele – heale – väga vähe tähelepanu pööratud. Kui ei ole seda varem teinud, siis viitan siinkohal ühe kuldaväärt õpetajanna väljaöeldule: „Poleks ma osanud kriitiliselt mõelda, ei oleks ma nõuka aega üle elanud!“ 

On’s keegi märganud, et need nõukaaegsed õpetajad, kelle najal meie kooliharidus ometi tänini suuresti püsib, on süüdi täiesti vastandlikes pattudes? Kord on nad liiga kollektivistlikud, ei oska ise mõelda ja lohisevad kergemeelselt kaasa peavoolusuundumustega – mis need siis ka parasjagu ei oleks. Teinekord on nad jälle liiga individualistlikud, sulguvad oma klassiseinte vahele ega oska kuulata-näha midagi väljastpoolt, sealhulgas teha koostööd. Igal juhul on õpetajate ja teiste hariduspraktikute puudulik koostööoskus ja -soov hulga uurimuste ja arengukavade püsivaks alatooniks. 

Ja siis ei ole imestada, et üks praeguseks pensioneerunud keskkooliõpetaja Lõuna-Eestist ütleb: „Eks me ole siin kõik üle elanud – Lipetski meetodid ja kõik muud …“

Ebakõla koostööalase vaimustuse ja selle tõhususe vahel

Siinkirjutajal ei ole mõistagi ühest vastust, parimal juhul ehk mõned mõtted koostöö teema edasiseks käsitlemiseks Eesti hariduses. Koostöövõime vajalikkus ei vaja aruka inimese jaoks tõestamist. Raskem näib olevat tunnistada, et sel üllal eesmärgil on nii mõistuspärane kui ka pelgalt väärtushinnanguline tahk – ja et neid kaht oleks arukas eristada.     

Tegelik uuendus õpetajate koostöövalmiduses algaks ehk sellest, kui lisaks koostöö eelistele käsitletaks ka selle piiranguid ja puudusi – ning seda mitte pelgalt isikliku mulje, vaid meil ja raja taga tehtud uuringute alusel. Kanada psühholoogid Natalie Allen ja Tracy Hecht on oma 2004. aastal avaldatud artikli peakirjastanud kui „Meeskondade romantika“ või „Rühmade romantika“ (ingl „The romance of teams”). Ei suuda siinkirjutaja tõlkides täiuslikult vahendada autorite väljenduse maitsekust, ent lühidalt keskenduvad nad ebakõlale, mis valitseb koostööalase vaimustuse ning selle tõhususe kinnituseks olevate tõendite vahel. Teisisõnu: koostöö ei ole tegelikult kaugeltki nii tõhus, kui selle eestvedajad seda välja paista lasevad. 

Püüan tõlkida Alleni ja Hechti sõnumit: „Hulk uurimusi on esitanud tugevad tõendid, et koostöörühmad toodavad tegelikult märksa vähem või parimal juhul sama hulga [väärtuslikke] ideid, kui seda teevad üksi töötavad asjatundjad.“  

Tegemist ei ole muuseas üldse haridusvaldkonna, vaid organisatsioonipsühholoogia ajakirjaga. Hea näide, kuidas naaberdistsipliini teadusvarast võib haridusvaldkonnal ka tegelikkuses kasu olla.

Koostööst räägitakse, aga koostööd ei tehta

Matemaatiliselt võrdub viis korda kolmkümmend saja viiekümnega. Meeskonnatöö tõhususe seisukohalt ei anna intelligentsuskvootide sellisel moel kokkulöömine paraku soovitud tulemust – mõnel juhul pigem vastupidi. Saja viiekümnesest IQ-st kindlasti piisab näiteks haridusteadlasele, et suuta kirjutada head teadusartiklit. Viis kolmekümnese IQ-ga inimest koostööd tehes selle ettevõtmisega mingil juhul hakkama ei saa – kui, siis kütaksid nad üksnes vastastikku üles ebaadekvaatseid lootusi. Olen aegade jooksul mõnel korral säärast koostöist artiklikirjutamist näinud – kuni selleni, et kahe- või enamaliikmeline seltskond istub koos drive’is ja tegeleb üheaegselt sama artikli kirjutamisega. Füüsiliselt tegeleb, ja tekst ei püsi hetkekski paigal. Kuidas saab nii valmida üks korralik artikkel, on üle minu vanamoodsa kujutlusvõime.  

Ent isegi traditsioonilisemate kirjutusviiside puhul püsib oht, et keegi ei võta vastutust terviku eest. Loodetakse üksteise „ekspertsusele“ teatud kitsamas töölõigus. Üks kirjutab teooria, teine metodoloogia, kolmas tulemused … Olen isegi koos kolleegidega kunagi saanud retsensiooni, mille kohaselt olla selgelt aru saada, et teksti eri osad on kirjutatud eri inimesed. Just nii see sageli ju sünnibki – ja peabki sündima. Aga siis peab üks – antud näites siis parima keelevaistuga autor – võtma lõpuks enda kanda teksti ühtlustamise. 

Sama võiks mõistagi kehtida jagatud loengukursuste kohta. Iseäranis on üldkursustega – näiteks pedagoogika alustega – see risk, et aetakse kokku hulk õppejõude, kellest igaüks loeb seda, mida ta teab. Formaalselt on kursus koordineeritud, aga üleni ei saa selle sisust ega isegi ülesehituspõhimõtetest aru mitte keegi. Koostööst räägitakse, aga seda ei tehta.

Minu põlvkond on jõudnud ikka, kus lumi tundus kunagi valgem ja rohi rohelisem. Eriti näib muide olevat alla käinud peeglite kvaliteet – pean silmas peegleid endid, mitte raame. Aga igal juhul õpetati 1990. aastate esmapoolel Tartu Ülikoolis meile, eesti filoloogidele, et sõnadel on tähendus. Eks me siis pea väärikalt seda teadmist edasi kandma.