Kirjanik Andrus Kivirähki arvates on õpetajatöö paras missioonivärk ja kooli tööle läheb ikkagi see, kellele on kuidagi sisse kodeeritud soov teisi õpetada, kes naudib klassi ees seismist ega lähe lastekarja peale hulluks. Ainult rahaga õpetajatööle ei meelita, on ta kindel. Selleks peab olema ikka omaette närvikava ja võime klassi ees vastu pidada. Veri on see, mis rähnipoja puu otsa viib.  

Kas sulle meeldis koolis käia?

Käisin Tallinna 32. Keskkoolis. Sel ajal kandis see veel Jakob Kunderi nime. Nii et iga vihiku peale tuli pikalt kirjutada J. Kunderi nimeline Tallinna 32. Keskkool. Päris väsitav (naerab). Elasin viie minuti kaugusel koolimajast, selles mõttes oli väga mugav. 

Ma ei mõelnud sel ajal, kas mulle meeldib koolis käia või mitte. See oli nagu teatud vanusest algav kohustus. Pidi käima ja siis käisingi. Tagantjärele arvan, et ei meeldinud. See ei olnud mu lemmikosa päevast ja elust. Olin hästi kodune laps. Mulle meeldis olla perega, lugeda raamatuid, käia teatris. Kui tunnid lõppesid, läksin kohe koju. Mulle meeldis rohkem täiskasvanute seltskonnas olla. Nii kuni põhikooli lõpuni. Gümnaasiumis oli asi juba natuke teistmoodi, muutusin palju sotsiaalsemaks. Aga enne seda, jah, tundus pereelu mulle oluliselt huvitavam kui endavanustega jahmerdamine. 

Milline õpilane sa olid?

Olin hea õpilane, aga kindlasti mitte selline, kes üritas läbinisti viieline olla. Pärast kooli läksin koju ja hakkasin juturaamatuid lugema, mitte koduseid ülesandeid lahendama. Mul ei jäänud mitte sellepärast kodutööd tegemata, et oleksin mingeid pättusi teinud, vaid mulle olid õppetükkidest olulisemad raamatud või ema-isaga teatris käimine. Jätta teatrisse minemata selle nimel, et saaks mingiks kontrolltööks õppida, ei tulnud kõne allagi. 

Eks ma olin sihuke nohik, aga teiste nohikutega suhtlesin ikka ka. Ma ei tundnud end kunagi tõrjutu või kiusatuna. Alati oli ju neid, kes andsid teisele jalaga tagumikku, aga see kuulus kuidagi kooli juurde. See oli ebameeldiv, aga ma ei võtnud seda kunagi nii, et see on minu pihta suunatud. See oli kõigi pihta suunatud. See oligi sihuke suhteliselt nõme maailm. Mõnele inimesele sobib lapsepõlv, mõnele täiskasvanuaeg ja mina ootasin alateadlikult aega, kui inimesed saavad ometi täiskasvanuks. Keskkoolis see juhtuski. Siis läks lõbusaks ja oli väga tore suhelda. Aga sinnamaani tuli kool lihtsalt ära kannatada. Keskkoolis algas meil aktiivne sotsiaalne elu, kooliväline elu muutus lustakaks. See aeg oli hoogne ja ma meenutan seda väga soojalt. Aga tõeline elu algas mul ikka ülikoolis. Seal kohtusin inimestega, kes olid lugenud samu raamatuid, olid minuga samal lainepikkusel, said aru mingitest vihjetest ja paroolidest. Suhtlen senini ülikoolikaaslastega päris tihedalt, varasemad kaaslased on jäänud kaugeks. 

Millised ained sulle meeldisid? Millised olid rasked?

Oli aineid, mis mind väga huvitasid ja milles olin kooliprogrammist kaugel ees, samuti oli neid, mis mulle korda ei läinud, mille lihtsalt õppisin ära ja järgmisel päeval unustasin. Näiteks bioloogia ja geograafia. Eks ma olin laisk – viitsisin õppida ainult seda, mis mind väga huvitas, ja nii see ju polnudki nagu enam õppimine.

Mulle meeldisid ajalugu ja kirjandus. Mäletan, et 5. klassis õpiti vanaaega ja Kreeka jumalaid, aga mina olin selleks ajaks lugenud läbi juba Hamiltoni „Antiikmütoloogia“, teadsin kõiki jumalaid ja olin nii pettunud, et koolis õpetati ainult viit või kuut. Oleksin võinud õpetajale neid viiskümmend üles lugeda. Kõik need „Iliased“ ja „Odüsseiad“ olid mul selged. 

Ka kirjanduses olin pea kõiki raamatuid juba eelnevalt lugenud, v.a muidugi sihukesed punased teosed, mida sel ajal samuti lugema pidi. Eks ma lugesin needki kohusetundest läbi. Asjad, mis mind ei huvitanud, tegin korraks endale selgeks ning pärast kontrolltööd läksid need jälle meelest. 

Otseselt raskeid aineid polnudki. Tegelikult olin päris hea ka matemaatikas ja keemias. Matemaatika mulle isegi meeldis. Selles oli oma võlu, kui võtsid suure võrrandi ja hakkasid seda tasakaalustama, tõmbasid mingeid asju maha, teadsid mingit valemit ja vastus tuli välja. 

Kuna olin laisk, maksis see mulle keeleõppes kätte. Kui õpid sõnad pähe, teed kontrolltöö ära ja järgmisel päeval unustad kõik, pole sellest eriti kasu. Keeleõpe pole kunagi olnud mu tugevaim külg. Olen selleks liiga mugav, et vaeva näha. Mulle meeldisid need ained, mis iseenesest külge jäid (naerab).

Mis on tagantjärele vaadates kõige väärtuslikum, mille koolist kaasa said?

Ma ei oskagi seda öelda. Lugedes näiteks Panso või Krossi mälestusi, loetletakse seal kooliaegseid õpetajaid, meenutatakse, kui eredad isiksused nad olid, mis nendest meelde on jäänud ja mida neilt sai õpitud. Mina ei oska kedagi niimoodi välja tuua. Oli sümpaatseid õpetajaid, aga ma ei ütleks, et nad õpetasid mulle midagi sellist, mida ma ise poleks kuskilt leidnud. 

Milline on Eesti kool praegu?

Mul on muidugi väga ühekülgne ettekujutus, sest kõik mu kolm tütart on käinud samas koolis, Tallinna Prantsuse Lütseumis, ja see tundub mulle küll väga võimas kool. Sellest koolist tean tõesti palju, sest juba 2000. aastal läks mu esimene tütar kooli ja alates sellest ajast on keegi seal kogu aeg käinud ning keegi iga päev jutustab hommiku- ja õhtusöögilauas, mis koolis toimub. Selle järgi tundub haridussüsteem nagu öö ja päev võrreldes sellega, mis minu ajal oli. Minusugune ludri ei saaks selles koolis üldse hakkama, mind visataks kohe välja (naerab). Seal on raske, aga samas õpitakse tõesti igasugu asju ja ollakse lõpetades ülitark. Eks see kool eeldab päris palju pühendumist õppimisele, aga lapsed harjuvad sellega ära ja lõpuks ei käigi see üle jõu. Pigem, jah, tunnen ma end prantsuse lütseumi vilistlasena, tean selle kooli õpetajaid, taustu, salajutte, klatši ja kõike muud (naerab). 32. kooliga on jäänud side väga nõrgaks, minuaegsed õpetajad on sealt juba pensionile läinud või surnud.

Mis on muutunud minu kooliajaga võrreldes – distsipliin on palju lõdvemaks läinud. Olen kuulnud, kuidas mõni härra tunni ajal ringi jalutab või põrandale istub ja see on nagu okei, peaasi et ta on tunnis ja kuulab. Minu ajal oli peaaegu nagu Preisi kord, selline asi ei olnud mõeldavgi! Õpetaja oli natuke rohkem diktaator kui tänapäeval, ja kui vaja, siis lõi joonlauaga vastu näppe või võttis kuklakarvadest kinni. Õpetajapoolne kerge vägivald, mida tänapäeval üldse ei sallita, oli täiesti omal kohal ja mingi distsipliini see klassiruumis tagas. See, mida ma praegu kuulen, tundub mulle mõistetamatu ja ettekujutamatu, meie ajal ei lubatud tunni ajal kooserdada. Need, kes tahaksid õppida, ju õieti ei kuulegi, mida õpetaja räägib. Isegi nn eliitkoolis tuleb selliseid asju ette. 

Käin ka päris palju koolides lastega kohtumas, mis on enamasti ikka väga meeldiv. Väikestega kohtumine on alati südamlik ja vahva. Gümnasistidega on teistmoodi tore. Üldiselt jätavad nad mulle hea mulje. Noor põlvkond on nutikas, aktiivne ja hooliv. Mul on muretu tunne tuleviku pärast. Küll nad asjad sirgeks ajavad. 

Kui oleks üks asi, mida saaksid Eesti kooli juures muuta, mis see oleks?

Eks põhiline ongi, et oleks võimalikult palju häid õpetajaid. Sealt ju kõik algab. Kui tunnis on hea õpetaja, kellega on huvitav, siis õpid ja lähed rõõmuga kooli. Kui koolis töötaksid ainult hästi head õpetajad, muutuks kool ka meeldivaks ja toredaks kohaks. 

Milline on hea õpetaja? 

Esiteks peaks ta olema isiksus. Kõik algabki sellest, et kui õpetaja tuleb klassi ette, jääd teda kuulama. Hea õpetaja valdab muidugi oma ainet, aga oskab ka esineda ja köita. Ta lihtsalt ei pobise konspekti maha lugeda, vaid ka esineb ja särab klassi ees. Tunni andmine ongi ju natuke nagu etenduse andmine. Ja ongi väsitav, kui pead päevas mitu sõud järjest tegema. 

Hea õpetaja peab olema ka õiglane. Selline, kelle hindamiskriteeriumitest saavad lapsed aru. Et ta ei hindaks vastavalt sellele, mis tujus parajasti on. Ka selliseid õpetajaid on. Nad on suured isiksused, väga säravad, aga natuke primadonna tüüpi – mõni päev on nad heas tujus, mõni päev mitte, mõni klass neile meeldib, mõni mitte. Siis on õpilasel raske aru saada, miks ta sai kolm plussi, mitte nelja miinuse. Primadonna tüüpi õpetaja ei seleta, lihtsalt nii on ja nii jääb. Lapsed peaksid saama aru, et saavad hindeid selle järgi, kuidas nad õppinud on, mitte õpetaja tujust sõltuvalt. 

Kuidas sulle tundub, kas lastel jääb õppimise kõrvalt piisavalt aega puhkamiseks ja muuks tegevuseks? 

Ega eriti jää, jah. Kui sul on veel mingid trennid ja asjad, siis on gümnasisti päev ikka jube tihe. Mina olin omal ajal väga ludri, tegin kõik ära, aga võimalikult kiiresti, et jääks aega muuks tegevuseks. Praegu veedavad tublid õpilased ikka tunde kodus õppides. Mul on kahju lastest, kes rabavad mingis mõttes palju rohkem kui nende vanemad. Ema ja isa tulevad kella viie-kuue ajal töölt ja siis ei ole neil ju enam midagi vaja teha. Laps aga tuleb koolist ja siis veel käib trennis ning õpib. Tihtipeale, kui laps läheb ülikooli – eriti sellisest lütseumisugusest koolist –, avastab ta korraga, nagu oleks puhkekodusse sattunud, nii palju on vaba aega. 

Milline on sinu sõnum õpetajatele? 

Pidage vastu! Ma väga imetlen õpetajaid. Tean, et ise ma selle tööga hakkama ei saaks. 

Eks see töö on ka üsna tänamatu, sest ega lapsed hiljem õpetajaid eriti tänamas ei käi. Merle Karusoo on öelnud, et nii palju, kui õpetaja annab õpilasele, ei anna õpilane talle kunagi tagasi. Kui õpilane saab täiskasvanuks ja lõpetab kooli, kaob kontakt. Õpetaja on nagu esimene treener. Olümpiavõitjal on hiljem need „õiged“ treenerid, aga kes tema esimene juhendaja oli, seda ei mäletata ega nimetata. Tema aga laob ju põhja.