Ettevõtja ja LHV panga asutaja Rain Lõhmus usub, et palganumbrist veelgi olulisem on, kas kool pakub õpetajatele karjäärivõimalust, motivatsiooni end arendada ja oma tööd paremini teha. „Kas õpetajal on perspektiiv, unistus või ettekujutus, kus ta näiteks viie aasta pärast on?“ küsib ta ning lisab, et tema jaoks on väga tähtis just arenguvõimalus. 

Kas sulle meeldis koolis käia?

Käisin Tartu 5. Keskkoolis, praeguses Tartu Tamme Gümnaasiumis. Olin Tammelinna poiss ja tookord käis see asi regiooni järgi. Arvan, et ma ei ole erand, kui ütlen – nagu väga paljud lapsed –, et ah, väga ei meeldinud. Sain küll alati hakkama. Ma ei põhjustanud väga suuri probleeme, ainult vahetevahel natuke (naerab). Viieline ma ei olnud, aga kui vaja, võtsin end kokku. Hinded ei olnud mulle prioriteet. Lõpetasin keskkooli piisavalt heade tulemustega, et ülikooli sisse saada. 

Olime koolis sellised nutikad hakkajad poisid. Tagantjärele võin öelda, et tegime natuke pättusi ka. Kui me hinnetega rahul ei olnud, muutsime neid klassipäevikus väikese keemia abil. Arvan, et seda on paljud teinud. Loomulikult tegin vahepeal ka poppi. 

Arvan, et ma ei olnud koolis tohutult populaarne poiss, pigem olid mul mõned kindlad sõbrad, kellega rohkem koos olin. Minu 11-aastane poeg räägib samuti, et tal on paar head sõpra ja kui neid koolis ei ole, on kõik pahasti. 

Millised ained sulle meeldisid? Millised olid rasked?

Mulle meeldis ajalugu, kuigi see oli selline tolle aja vaadetega kooskõlas olev ideoloogiline ajalugu. Meeldis ka bioloogia. Käisin bioloogia eriklassis. Inglise keelega sain hästi hakkama. Matemaatika oli so-so – vahepeal oli lihtne, vahepeal pidi järele võtma ja rohkem tööd tegema. 

Füüsika oli mulle miskipärast natuke keerulisem. Ka käsitöös ei olnud ma kõige kõvem ning laulmisega ei olnud mul hästi. Vene keel mulle ei meeldinud, eriti luuletuste päheõppimine. Eks ma muidugi õppisin neid, aga väga vastumeelselt. 

Kunstiõpetust andis meile sihuke õpetaja, kes meid lausa terroriseeris. Kui näeksin õudusunenägu, siis võiks seal olla tema. Kõik õpetajad ei ole löödud ühe vitsaga. Arvan, et on üsna tavaline mäletada kogu kooliajast vaid kahte sorti õpetajaid: toredaid ja ebameeldivaid. 

Mis aga õppimisse puutub – väga tähtsad on klassi- või kursusekaaslased! Arvan, et õpetaja nii väga ei õpetagi, õpetavad ja õpivad lapsed isekeskis. On mentaliteedi küsimus, kas tahad õppida või ei. Vägisi õpetada ei saa. 

Pärast keskkooli läksin Tallinnasse majandust õppima. Tol ajal nimetati seda eriala tööstuse planeerimiseks. Miks ma Tartu Ülikooli ei läinud, oli noore mässaja soov kodust ära minna. Mäletan, et otsustasin astuda Tallinna Tehnikaülikooli ja erialavalikul oli otsustav, et poleks füüsika sisseastumiseksamit. Füüsikas ei tundnud ma end kindlalt. Tööstuse planeerimine oli kõige populaasem eriala ja sinna oli kõige raskem sisse saada. Sain sisse viimase kolmandiku hulgas, aga kui juba sees oled, lähed muudkui edasi. 

Mis on tagantjärele vaadates kõige väärtuslikum, mille koolist kaasa said?

Näiteks sellise fundamentaalse asja nagu matemaatika. Tõsi, peamise osa sellest omandasin küll kõrgkoolis, nagu tõenäosusteooria ja statistika. Need teadmised on mul head ja aitavad elus palju. Võtan kõiki asju statistiliselt, mul on selline filosoofiline maailmavaade. 

Kindlasti oli kasulik ka raamatute lugemine. Ma enam ei mäleta, millised raamatud kooli kohustusliku kirjanduse hulka kuulusid, aga lugesin päris palju ka vabal tahtel. 

Milline on Eesti kool praegu?

Näen, et majad on uueks ehitatud, aga ega ju betoon lapsi õpeta, seda teevad inimesed. Ma ei tea, kas õpetajad on muutunud. Arvan, et nad peaksid seda tegema, sest elu on ju nii palju muutunud. Ise ootan lähiaastatel päris suuri muutusi tehisintellektilt. Seoses AI tulekuga peavad õpetajad oma rolli kõvasti ümber mõtestama ja end arendama. 

Šveitsi koolis kasutatava programmi kohta väidavad sealsed õpetajad, et see säästab nende tööaega 20–30%, näiteks tundide ettevalmistamise, ülesannete koostamise jms arvelt. AI kasutamine peaks õpetajale oluliselt vaba aega juurde tekitama. Ma ei tea, kas ja kui palju Eesti koolides AI-d kasutatakse.  

Koolid ei saa enam oodata, muutused tuleb kohe ära teha. Pangas üritan rääkida, et see on nagu arvuti kasutamine. Kui sa seda omaks et võta, siis kahjuks töötada ei saa. Kunagi, kui alustasin, ei olnud ka raamatupidajatel arvutit, kõike tehti käsitsi. Praegu ei ole võimalik kujutada ette raamatupidajat, kes arvutit ei kasuta. Elu on karm, aga nii on. On asju, millega tuleb kaasas käia. Minu meelest pole see tegelikult üldse keeruline. Kui õpetajad on arvutitega hakkama saanud, ju saavad ka AI kasutamisega. Väike pingutus, ja kui huvi on, siis tullakse kõigega toime. Arvan, et järgmised viis aastat on teadmiste kättesaadavuse ning edastamise kvaliteedi osas tänu AI-le murrangulised ehk koolides toimuv ning õpetajate roll laste arengus tuleb kiiresti ümber mõtestada.

Sellega seoses on meil ju ka keeleküsimus. Ma isegi pangas naeran, et peame end küll Eesti pangaks, aga kui vaadata igasuguseid juhiseid või materjale, siis on need kõik ingliskeelsed. Meil on Inglismaal ka tütarettevõte ja kogu suhtlus käib muidugi inglise keeles. See on minu jaoks natuke nagu programmeerimiskeel, mingid asjad töötavad paremini suure keele peal. 

Arvan, et tänapäeva lapsed annavad teatud asjades õpetajatele silmad ette. Nad oskavad leida internetist kõikvõimalikku informatsiooni, on maailmas palju ringi reisinud. Kui näiteks vaatan oma poega ja tema klassikaaslasi, tundub mulle, et meie olime nende vanuses kolkainimesed oma kodukohas, interneti asemel olid raamatud ja ajalehed … 

Usun, et päris õige ei ole ka arusaam, et kõiki lapsi tuleb ühtemoodi koolitada. Näiteks tahab mu poeg saada tennisemängijaks ning ma üritan aru saada, mida peab selleks tegema ja kuidas. Treeningud, laagrid, võistlused jm võtavad tohutult palju aega ja see tähendab, et koolist puudub ta palju. Praegu tundub, et õnneks saab ta päris hästi hakkama, kooli tempo tundub talle isegi liiga aeglane. 

Arvan, et haridus ja haritus on erinevad asjad. Minu kogemus läbi elu on olnud, et koolis number ühed pole päriselus väga läbi löönud. Võib-olla on neil olnud valed ootused, ma ei tea, miks. 

Kui oleks üks asi, mida saaksid Eesti kooli juures muuta, mis see oleks?

Tahaksin tekitada konkurentsi. Mulle üldse ei meeldi, et õpetajaid vaadatakse kui riigiteenistujaid. Jutt, et õpetaja palk peab olema fikseeritud, ei lähe minu maailmavaatega kokku. Arvan, et palk peab sõltuma sellest, kui hästi sa oma tööd teed. Respekteerin igati õpetajaid, aga mulle ei ole vastuvõetavad sellised loosungid nagu „Õpetaja palk peab olema 120% keskmisest palgast!“. Siis tulevad ka mõne teise elukutse esindajad ja ütlevad, et nende oma peab ka. Aga nii ei saa ju olla! See ei tööta matemaatiliselt. Arvan, et koolid on olnud uuenduste sisseviimisel suhteliselt konservatiivsed ja jäigad. Asjad ei peaks olema keskselt reguleeritud, koolidel tuleks lasta ise tegutseda. 

On väga vale, et palgadiferentsi ei ole. See ei ole edasiviiv. Iga õpetaja peaks olema motiveeritud paremaks muutuma, ja seda peab tundma ka rahakotis.

Näiteks millised on õpetajate karjäärivõimalused? Inimesed tahavad ju edasi liikuda, areneda, mitte jääda alatiseks paigale. Kas õpetajal on mingi perspektiiv, kus ta näiteks viie aasta pärast on? Mingi unistus või ettekujutus? 

Olen turumajanduse pooldaja. Võib-olla poleks üldse halb, kui koolide vahel oleks konkurents ja eri koolides palgad kuigivõrd erineksid. Kui vaatame pankasid, siis seal ei ole ju samuti kokku lepitud, et kõik saavad täpselt ühtemoodi palka. Kui õpetajad motiveerivat palka ei saa, tõmbavad muud töökohad õpetajad ära, neid ei saa koolis hoida. Tubli inimene läheb lihtsalt mujale tööle. 

Minu jaoks on oluline, et oleks areng, muidu ma ei suuda olla. Algul võib-olla oled – aasta, kaks –, aga siis tahaks mingit muutust. Kui võtad inimeselt perspektiivi, läheb ta lihtsalt ära. 

Milline on hea õpetaja? 

Hea õpetaja peab oskama lapsega lapse keeles rääkida. Ta peab suutma püüda ja hoida laste tähelepanu, mis tänapäeval kipub hajuma väga erinevatesse kohtadesse. Õpilastel peab olema tunnis huvitav. Lastele meeldivad õpetajad, kes ei ole kurjad ja kellel on huumorimeel. 

Mulle õpilasena meeldis, kui mõni õpetaja näitas end ka väljaspool kooli inimesena. Mäletan, kui olime vanemates klassides, käisime ükskord õllekas õlut joomas, mida me muidugi ei tohtinud (naerab). Nägin üht õpetajat, kes oli seal võõra naisega. Sõlmisime kokkuleppe, et kumbki teist ei näinud.  

Milline on sinu sõnum õpetajatele? 

See on tegelikult kõigile inimestele: sa pead tegema seda, mida tegelikult teha tahad. Sul peab olema kutsumus. Vastasel korral tee midagi muud. Nii on kõigil parem – nii sinul kui lastel. 

---

Rain Lõhmus soovitab:

• Praktiline AI õpetajatele ja õpilastele (on küll juba neli kuud vana, aga sõnastab üldpõhimõtted): https://t.co/XKQUlnFJLz
• Näide sellest, mida uus Google Gemini teab ja oskab audiovisuaalselt. Ehk varsti teeb seda iga nutitelefon: https://x.com/sundarpichai/status/1732433036929589301?s=20
• Senine tekstipõhine õppimine GPT4-ga on ilmselt hoopis efektiivsem kui klassitunnis. Üks näide dialoogi vormis õppimise kohta matemaatikas: https://chat.openai.com/share/dcad1b36-bd45-4425-bca8-c18257584dc3