Kaasamine õppeasutuses kohustab õpetajat õpilastele individuaalselt lähenema, kuid annab talle ka vabaduse valida endale sobivad vahendid ja lähenemise. 

Kaasava õpikeskkonna, kus õpilastel on ühtekuuluvustunne ja jõukohased väljakutsed, loob klassis õpetaja. Selleks peab ta olema innustav grupijuht ja klassi liider, kelle algatustega õpilased meelsasti kaasa tulevad. Õpetaja võiks olla grupijuht ka lastevanematele, sest ainult nii tekib toimiv ja adekvaatne suhtlus perede ning õppeasutuse vahel. 

Kaasavast haridusest on meil räägitud palju, kuid õppeprotsessis on ilmnenud siiski mitmeid kitsaskohti ja puudusi, mida saaks parandada ning täiendada. Uurimuste järgi võib õpetaja kaasava klassiruumi kujundamisel aluseks võtta järgnevad soovitused.

Ole mõjus, kuid diskreetne. Lapsel on kergem õppida klassis, kus ta saab segamatult keskenduda. Seepärast peaksid olema klassil kindlad reeglid, kuidas ebasobivale käitumisele reageeritakse. Reeglid tagavad mõjususe. Teisalt tuleb mõista ebasobiva käitumise põhjust ja sellega arvestada. Õpetaja reaktsioon ei tohi mõjuda lapse enesehinnangule halvasti, kuid peaks olema õpetlik kogu klassile.

Kuula last ja mõista tema vajadusi. Kui ainetunnis on vaja konflikte lahendada, siis peaks õpetajad looma võimaluse kõigi laste arvamused ära kuulata. Lapsed peaksid tundma, et nende arvamust austatakse ja nad on õppeprotsessi kaasatud.

Tunne oma õpilasi. Kaasava klassiruumi loomiseks ei piisa ainult sellest, et õpetajad on teadlikud laste erivajadustest. Oluline on teada ka lapse tugivõrgustikku kuuluvaid inimesi ja peresiseseid olusid, mis võivad mõjutada õpikeskkonna kujundamist.

Toeta last nii, et see tuleb kõigile kasuks. Õppimise alus on tähelepanu. See tähendab, et õpetaja peab oskama ainet õpetades kõigi laste tähelepanu köita. Kui hajuvama tähelepanuga lapse pärast midagi hästi selgelt tahvlile kirjutatakse, siis on sellest kasu kogu klassile. Hajuva tähelepanuga lapsed armastavad digitaalset tahvlit, kus õpetaja saab tausta muuta, panna tekst „ise rääkima“ ja muid huvitavaid võtteid kasutada. Kui mõnel õpilasel on sotsiaalne ärevus, düsleksia vms, siis võib õpetaja planeerida osa ainetunnist nii, et teksti iseseisvalt lugemise asemel kuulab kogu klass lugemispala hoopis etteloetuna kõlarist.

Loo rahulik ja motiveeriv õpikeskkond. Õpetajad peaksid oskama hinnata, millal motiveerib õpilasi rohkem rühmaarutelu ja millal pigem iseseisev töö. Klass peab olema rahulik, et õpilased saaksid keskenduda, kuid mõned õpilased vajavad essee kirjutamisel white noise’i ehk „valget müra“. Selleks võib õpetaja panna mängima internetist vastava rakenduse või anda lapsele võimaluse kuulata meelepärast muusikat kõrvaklappidest. Klassiruumi atmosfäär peab alati toetama ja vastama õppetegevuse eripäradele. See tähendab, et muusika on hea lahendus iseseisva ja loova kirjutamise puhul, kuid võib pärssida õpilaste sooritust näiteks matemaatika kontrolltöö ajal.

Pane tunniplaan ja päevakava nähtavale kohale. Klassiseinale pandud tunniplaanid ja päevakavad aitavad lastel mõista päeva struktuuri ja toetavad nende eneseregulatsiooni. Kui laps teab päeva sisu juba ette, leevendab see tema ärevust ja teadmatust toimuva osas. Kui õpilane on päeva alguses aktiivsem ja vajab rohkem liikumist, siis võiksid olla ka tema õpitegevused aktiivsemad. Tunniplaan ja päeva kindel struktuur aitavad õpilastel tundideks ette valmistada ja võimaldavad tunda ennast kaasatuna.

Selgita välja õpilaste huvid ja ootused. Laste huvid saame teada klassiruumis, kus nad võivad vabalt kõigest rääkida. Kaasavas klassiruumis peaks kehtima põhimõte, et ainus rumal küsimus on küsimata küsimus. Lapsed peaksid tundma, et nad võivad alati õpetaja poole pöörduda. Kui tööjuhend või ülesande sisu jäi arusaamatuks, siis saavad nad abi paluda. Kui õpetaja oma õpilaste huvisid ja teadmisi teab, siis võimaldab see tal kohandada õpetamist vastavalt sellele. Õpilased peaksid tundma, et nende huvide ja ootustega arvestatakse.

Lase õpilastel valida hindamisvorm. Õpilastel peaks olema võimalus öelda, millist hindamisvormi nad eelistavad. Teisalt peab ka õpetaja ise teadma, milline hindamine kellelegi sobib. Lapsel, kes läheb klassi ees ärevile ja saab sellepärast kehvema hinde, peaks olema võimalus vastata õpetajale üks ühele või kirjalikult. Õppeprotsessis on oluline meeles pidada, et tähtsad on lapse tegelikud teadmised ja oskused, mitte viis, kuidas neid kontrollitakse. Igal õpilasel peab olema võimalus valida, kas ta soovib teha slaidiesitlust, blogi, esseed või videolõiku. Klassiruum peaks olema keskkond, kus kõigil lastel on võrdsed võimalused oma arvamust avaldada, eeldades, et see on kaaslaste suhtes austav.

Uuri, kuidas su õpilased õpivad. Õppimist motiveerivate tegurite ja õpistiilide mõistmine on kaasamise võtmekomponendid. Kooliaasta alguses võiksid õpetajad kaaluda küsimustiku andmist või vestluse korraldamist, et saada teada, mis õpilasi innustab, millised on nende tugevused ja nõrkused ning millised on nende eesmärgid õppeaastaks. Seejärel tuleks saadud info integreerida tööplaanidesse ning selgitada välja, kuidas võiksid õpilased neid teemasid õppida. Näiteks võib valitud teema läbi võtta iseseisvalt lugedes, interaktiivse aruteluna kaaslastega, kunstiprojekti või praktilise eksperimendina. Õpetajal ja ka õpilastel on oluline mõista, milline õppimisstiil neid kõige edukamalt toetab.

Arenda optimistlikku õpikeskkonda. Selged ootused klassiruumi kultuurile ja õpilaste osalemine nende ootuste väljatöötamises aitavad edendada positiivset õpikeskkonda, kus kõik õpilased on kaasatud ja vastutavad. Kooliaasta alguses saavad õpetajad ja õpilased reeglite loomisel kaasa rääkida. Reeglid ja kokkulepped soodustavad toimiva, turvalise ja austava õpikeskkonna tekkimist. Oluline on hoida klassi ootused lihtsad ja konkreetsed, et kõik õpilased neid ühtselt mõistaksid. Kui tekib probleeme reeglite täitmise või konfliktide lahendamisega, siis kuulab õpetaja kõigi õpilaste ideid ja soovitusi, sest kui lapsed tunnevad end kuulatuna, tunnevad nad ka end nähtu ja kaasatuna. Õpetaja ja õpilased peaksid saama selgelt öelda, mis on nende soov.