Ennastjuhtiva õppija teema tuletas mulle meelde Uno Lahe novelli „Meie, tippkutid, üle kogu maailma“. Seal otsustasid noormehed omal algatusel intensiivselt õppima hakata ja nimetasid seda uudset olukorda õppimise topeltnelsoniks. Topeltnelson on teatavasti maadlusvõte, mille puhul ei jää vastasel üle muud kui alla anda. 

Endise julgeolekutöötaja Uno Lahe „Tippkutid“ oli esimene raamat minu elus, kus kirjutati õppimisest kui millestki väga ägedast. Poisid õppisid täiesti omal algatusel ja „endale armu andmata“. Selline jutt kõlas tollal, 1974. a kuidagi ameerikalikult („Martin Eden“). Eesti NSV-s räägiti pigem õppimise mõttetusest, spikerdamisest jms. Ja siis äkki – õppimine kui tippsport.

Aeg on läinud edasi ja nüüd on just õppimise topeltnelson see, mida on vaja. See tähendab omaalgatuslikku õppimist, üksteiselt õppimist, ennastjuhtivat õppimist jms. See kõik annaks õpilastele kindlamad teadmised ja oskused ning õpetajad oleksid ka mitu korda rõõmsamad. 

Ainult et kuidas selleni jõuda? Arvan, et siin on võlusõnaks „üheskoos õppimine“. Uno Lahe tippkutid õppisid üheskoos, üksteist innustades. Ei ole vaja kujutada õpilast ette nohikuna, kest pusib üksinda ja omaette. Jaagup Kippar kirjutab tänases Õpetajate Lehes, et näiteks pillimängu on teistega koos palju toredam harjutada kui omaette. Kuid kas nii pole kõigi asjade õppimisega? Üheskoos õppides on õppimisel justkui suurem mõte. Õppimine on sotsiaalne nähtus, ütlevad teadlased. Muidugi on vaja harjutada ka üksinda ja omaette, kuid seda ikkagi üheskoos õppimise nimel.

Häid näiteid õppimise topeltnelsoni kohta leiab koroonaajast, mil mõneski koolis tekkis spontaanselt ja õpilaste enda algatusel veebirühmi, kus õpiti üheskoos, üksteist aidates ja toetades, kus jõuti kiiresti edasi ja tulemused olid väga head. Õpetaja oli sellistele rühmadele lihtsalt konsultant, mitte teadmiste allikas. Õpetajale see muidugi meeldis. Mõelda – nad õppisid ise!

Vanad roomlased teadsid, et kõige rohkem õpitakse teisi õpetades. Seepärast võiks igas klassis korraldada asju nii, et need, kes juba oskavad, õpetaks neid, kes veel ei oska. Olen sellist õpilaste üksteise õpetamist näinud näiteks keelekümbluse tundides. Õpetavad õpilased lähevad tõeliselt hasarti ja nende hoolealused ütlevad: „Ahaa! See on siis nii!“ 

Koosõppimise näiteks sobivad ka õpilasfirmad, mis õpetavad nooremate klasside õpilasi – enamasti järeleaitamisena. Tänu sellele saavad nad ise asjad selgemaks ja nooremad saavad aimu, et õppimine võib olla äge ja et seda võib võrrelda isegi tippspordiga.