Tahaks, et kingisaaja hüüataks nagu Pantalone legendaarsest näidendist „Armastus kolme apelsini vastu“: „Kui hea raamat, ah?!“ Mida siis võtta, kui valik võtab silme eest kirjuks? Meil on head nõu. 

Kohe-kohe on käes see aeg, mil pool suguvõsa tuleb kokku ja pärast korralikku söömaaega hakatakse kingikotti avama. Mida sinna poetada, kui seltskonnas ootab pakki …

… ilmatuma tark vaimuinimene? 

Ta on mees või naine, kes on lugenud kõike, ta teab kõike, tema raamaturiiulid on värsket väärt kraami otsast otsani täis. Ilmselt aga ei ole tal multitalent Vladislav Koržetsi viimast luulekogu, sest see tõesti ilmus äsja. „Kopli park“ on väike ja õrn väliselt, seest aga pungil elutarkust, mõnusat sooja huumorit ja piiritut sügavust. Ja seda sellises nõtkes klassikalises vormis, mida naljalt viimasel ajal ei kohta. Võid kindel olla, et see targutaja rõõmustab.

Aga kui ta juhuslikult ei ole luulelemb, siis poeta kotti Mihkel Muti „Liblikas, kes lendas liiga lähedale“. Muti stiil ühest meie aja suurimast teatri- ja kirjandusgurust Mati Undist on üdini nauditav, andes tervikliku pildi nii loojanatuurist kui ajastust, mis aina kaugemale seljataha jääb. 

… igavlev teismeline, keda ei huvita nagu miski?

Võib vabalt olla, et teismeline ei loe. Ja veelgi enam – ta ei loe eestikeelset kirjandust. Aga võiks!

Kodumaist ja teismelisele huvi pakkuvat kirjandust on üksjagu, eeskätt aga Sass Henno „Vanaema“. Esiteks on Henno ennast tõestanud oma romaanidega „Elu algab täna“, „Mina olin siin“ ja selle järjega. Nüüd on lettidel „kaasaegne Eesti proosa tähtteos, mis väärib kohta iga kodu raamaturiiulil“. Niimoodi bravuurikalt öeldakse tagakaanel.

Kaasahaarav see raamat tõepoolest on, sest autor käsitleb seksuaalkuritegusid. Kriminaalromaani muudavad noorele paremini käsitletavaks illustratsioonid. Ei ole nii, et on üks jõhker tekstimassiiv. Ja asi juba algab nii, et pilk läheb teravaks ja kõrv nii-öelda kikki. „Kõigile, kes on tundnud end täiesti üksi.“ No milline teismeline (või kes iganes) siis seda tundnud ei ole? 

… uute asjade katsetamisest huvitatud lähikondne?

Mari-Liis Ilover on ilmutanud „Kufi kokaraamatu“. Ah et misasi on kuff? Kuumaõhufritüür mõistagi. Kus te elanud olete? Paljudel on see imeaparaat kodus. Asja idee on tervislikum toit, kui seda on frittimine või praadimine. Ja sellega saab teha kõike! 

Raamatu pluss on, et siin ei ole mingeid keerukaid kulinaarseid kukerpalle ega gastronoomilisi ilmaimesid. Miks siis mitte teha säärane kingitus innovaatiliselt mõtlevale inimesele ja ujuda talle siis hiljem külje alla, lootuses, et ühel kaunil päeval teete te koos lehtkapsakrõpse, röstite kuffis kikerherneid ja imelisi kartuleid, kuhu sipsutada peale pisut paprikapulbrit ja kuivatatud rosmariini? Seest pehmed ja kohevad, pealt krõbedad ja maitsekad!

… vanaema, kes on alati hästi rõõmus ja räägib palju?

See heatujuline vanaema rõõmustab, kui leiab kingikotist Heidy Tamme luulekogu „Minu esimesed luulutused”. Jah, 80-aastane lauljatar tegi teoks oma ammuse unistuse ja andis välja vihiku oma südamlike, lapselike ja soojade luuletustega. 

See vihikuke võiks olla innustuseks vanaemale, kes Tamme laule peast teab ja lõõritab kaasa: „Aeg annab kõik ja kõik ta võtab ka.“ Innustuseks just selles mõttes, et elukogemus ja lood, mida ta igal perekondlikul kogunemisel värvikalt räägib, tasub ehk hoopis kirja panna. Ja mine tea, ehk nooremate abil ka perekonnaloona välja anda. Oleks sel vast väärtust! Ja järgmisel jõulupeol kink, mis ka kink on. 

„Annaks kõigile säärast mõtteteravust ja sõnaseadmise oskust kui Heidy Tammel,“ ütleb raamatus kirjastaja Tarmo Tuule. 

… agar algkoolilaps, kes armastab lugemist?

Kes mäletab Ene-Maris Tali kirjutatud lastele mõeldud telesarja „Pailapsiin“? Tõsi, see ei ole värskelt ilmunud ega midagi, aga vaadake, teil võib olla natuke ka omakasu sees, sest kui toidud söödud, laulud lauldud, võib võtta väikse sugulase oma juurde, koos „Pailapsiini“ lugeda ja meenutada oma noorusaega televiisori ees ning imestada, kui vaimukas ja terane see lugu ikka on!

Noorena ei saanud nagu arugi nii väga. 

Mööda ei saa vaadata ka tõsiasjast, et lapse silmaring avardub, sest juba esimesel leheküljel viitab autor, kuidas suured avastused saavad alguse millestki tavalisest. Näiteks õuna kukkumisest või vett täis vannist. Kellel nii juhtus ja mis siis sai, seda saategi rääkida ja oma piiramatute teadmistega hiilata. Ja minna ühise kvaliteetaja veetmisega ehk lugemisega edasi, sest just nii – tavalistest sekeldustest – sündis ka rohuteadlaste Aleksander Suhkru ja Peeter Pipra imeravim. Kassivolask ajab kogemata kolvid ümber, koer kargab järele ja professor Suhkur kriiskab: „Niiviisi teadust ei tehta!“ Sünnib suur asi Lapsiinum Perfektum – pailapserohi. Ja Kiusu-Kristo, Pläraläraleenu, vooster Villem, valevorst Jaagup, lösutõppe haigestunud Mauno saavad pailapsiini abil sootuks teise hingamise. 

… inimene, kes ihkab klatši ja kätši?

Siin on paar head võimalust. Brigitte Susanne Hundi surematu teos korjati lettidelt ära, aga õnneks on seal Savisaare viimased hetked hooldaja pilgu läbi. Carol Madisoo on võtnud kätte ja kirjutanud elust vana ja väsinud Savisaarega raamatu “Edgar Savisaare viimased aastad koos minuga”. Ei saa öelda, et see on hästi kirjutatud. Või vaimukalt. Et raamat pakuks suuremat üldistusjõudu. Süstiks lootust ja usku. Avaks Savisaare elus uue külje. Ei, seda kõike öelda ei saa. Aga sotsiaalantropoloogilisest vaatevinklist on raamat väärtuslik, tekitab tähtsaid küsimusi, mida jõuluõhtul kaasteelistega arutada. Ja kui teil tekib lugedes tahtmine süüa seda, mis Edgar sõi, siis saate ka teie seda teha. Näiteks putru. Või frikadellisuppi. Roogade retseptid on tagapool olemas. Olgu öeldud, et frikadellisuppi lähevad frikadellid, kartul ja porgand. 

Ühtlasi on memuaarid meeldetuletuseks, kui olulised on lähedased suhted pereliikmetega. Ja mõtisklemiseks, kuidas teha nii, et iseendast ei saaks manipuleeriv maiasmokk, kes peab oma hooldajaga eluõhtul madistama, ja et hooldaja sinust pärast su surma raamatut ei kirjutaks. 

… naljahambast kamraad, kes kingib sulle iga kord midagi ülitobedat?

Naljahammas, kelle käest said eelmisel aastal mingisuguse kõrreliste heintaimede välimääraja, võib saada tabava vastulöögi Mihkel Raua ja Epp Kärsini ühistöö näol. 

Pealkiri „Ennast raiskame võõrastes voodites“ on teadupärast viide Arvi Siia salmile „ennast raiskame võõrastes voodites / elu magamistuba on pime / homme keegi ei meenuta oodides / me ei midagi ütlevat nime/. 

Tekst on lobe ja pisut pikanti on ka, aga promo on kõvem kui sisu. Endale seda osta ei maksaks, ent usu, sa jõuad raamatu ühe õhtuga sealsamas läbi lugeda. 

Võid olla kindel, et kui naljahammas on selle paberist välja harutanud, sirutab tema poole mitu kätt, kes kõik tahavad lugeda raamatut, mille peale end peenemaks ilmarahvaks pidav seltskond põlglikult suud kõverdab, aga mida ta sisimas lugeda januneb, et siis põhjalikult arutleda seksi, lahkuminekute, fetišite, laste, trenni, dieedi teemadel. 

… su lemmikinimene, kes hindab kvaliteetset tõlkekirjandust? 

Head tõlkekirjandust on meil väga palju. Tasub soetada Nina Lykke viimane raamat „Ega me siin lõbu pärast ole“, mis ajab kohati ikka õudselt naerma, aga paneb ka järele mõtlema, kuhu meie ühiskond suundumas on, ja elama kaasa kirjanikele, kes tõsielukirjanduse teerulli alla jäävad. See norra kirjaniku viimane teos, mida on nimetatud ka sotsiaalse satiiri kõrgpilotaažiks, väärib tõepoolest kotti poetamist. 

Teine ehtne pärl on Tove Ditlevseni „Kopenhaageni triloogia“. Põhjamaade kirjandus on pakkunud sel aastal eestlastele elamusi, seda peab ütlema. Ditlevsen oli eelmise sajandi üks tuntumaid ja skandaalsemaid taani kirjanikke, kes julges kirjutada tolleaegsetel tabuteemadel, nagu jõhker lapsepõlv ja heitlus narkomaaniaga. Lapsepõlv on üks pikk ja kitsas kirst, ütles Ditlevsen oma autobiograafilises teoses, ja et sellest ei pääse õieti kunagi välja. 

Muide, Ditlevseni peetakse suurepäraseks autofiktsiooni žanri viljelejaks. Säärase võttega vallutas mäletatavasti maailma ka Karl Ove Knausgård. Ja kuigi Knausgårdilt ilmus paar aastat tagasi „Koidutäht“, tasub kingisaajat rõõmustada ka tema varasema loominguga, näiteks sarjaga „Minu võitlus“.