11. detsembril esitleti Tartus haridusministeeriumis Peeter Kreitzbergi kui haridusteadlase ja poliitiku (mälestus)raamatut. 14. detsembril saanuks Peeter Kreitzberg 75.

Ene Graubergi kokku pandud grupp tutvustas üsna mitmekülgselt kõike, mis on varalahkunu (2011) eluga seotud. Sõnavõtud venisid ja nii ei jõudnud külakoolmeister professorite juttu sekkuda. Ehkki soov oli!

Olime Peeter Kreitzbergiga teretuttavad – kohtumistel vahetasime mõne lause. Küll süvenesin põhjalikult tema raamatusse „Õppe-kasvatustöö eesmärkide klassifitseerimise ja konkretiseerimise psühholoogilis-metoodilised lähtekohad“ (1987). Ta vahendab selles õppekasvatustöö eesmärke B. S. Bloomi kognitiivse taksonoomia kategooriatest (1956) lapse arengu seisukohalt ülitähtsate afektiivse taksonoomia (D. R. Krathwohl, 1972) ning psühhomotoorse taksonoomia põhikategooriateni (A. J. Harrow, 1964). Lähemalt: „Õpetajatöö psühholoogilisi probleeme“ (TÜ kirjastus, 2008).

Need, kes hiljuti viisid sisse nn kehalise kasvatuse uued põhimõtted, leidnuks Harrow’lt lapse füüsilise arengu kohta teadusliku aluse. Aga me teeme iseenese tarkusest!

Tänased õpetajadki ei tea kahjuks neist õppekasvatustöö eesmärkidest suurt midagi. Meie kasvatusprofessorid nimetavad vahel vaid kognitiivseid eesmärke. Eesmärkide tutvustamisega jäi Kreitzberg sunnitult poolele teele. Heino Liimetski kirjutas toona „et ilma nende taksonoomiatega praktiliselt töötamata, neid sisuliselt omandamata, ei ole võimalik e d a s i   m i n n a“. Edasiminek ise olnuks loogiline – kui on eesmärgid, siis küsigem kohe, kuidas neid eesmärke saavutada (näiteks õpetajal tundides).

Sellele küsimusele andis peagi vastuse kognitiivne psühholoogia, mille uuringud toimusid peatselt (1950.‒1980. aastad). Kahjuks pole just need rakenduslikult Eesti kooli jõudnud – vaatamata allakirjutanugi püüdlustele viimase 25 aasta jooksul. Miks? Eelkõige poliitiliste sündmuste tõttu, mis toimusid alates 1985. aastast, sest pärast meie taasiseseisvumist hakkas valitsema ideoloogia: teha kõike teisiti kui nõukaajal.

Didaktika kui teadus õpetamisest jäi kõrvale. Ja kui meedias üks koolmeister tajujärgsete protsesside omandamisele tähelepanu ka juhtis, ei mõistetud nende tähtsust. Pärast haridusministriks saamist 1995. aastal tegeles Kreitzberg valdavalt Eesti hariduspoliitiliste probleemidega.

Kindlasti tulnuks ta didaktika juurde pärast 2013. aastat, mil selgus meie gümnaasiumilõpetajate arukuse (IQ) langus, kuid siis teda enam meie keskel polnud. Matemaatikuna oleks ta ka hiljem mõistnud, et 2012. aasta PISA-s polnud Eesti ühel alal viies, vaid 5‒24 hulgas (neil tulemustel polnud ju statistiliselt olulist erinevust!). Ja nii on olnud edaspidigi kõigi PISA valdkondadega. Kes suudaks küll tänases Eestis teadusest lähtunud Peeter Kreitzbergi praktilise kooli tundmises asendada? Sellest kõigest oleks tahtnudki rääkida!