Täna, 5. detsembril tehakse avalikuks PISA 2022. aasta vooru tulemused. Neid on oodatud kõikjal suure huviga – soovitakse teada, kas ja kui suure mõlgi jättis teadmistesse-oskustesse sunnitud distantsõpe.

Eestis loodame mõistagi, et oleme jätkuvalt tugevamate seas. Kas aga suudame hoida ka seniseid suhteliselt võrdseid võimalusi hariduses? Kuigi meil on linna- ja maakoolide ning eri sotsiaalse taustaga õpilaste tulemustes vahe, on see seni olnud teiste riikidega võrreldes pigem väike. Tallinna Ülikooli koroonajärgne uuring andis esimese hoiatuse, et kõik pole nii kuldne, kui varasemate PISA uuringute põhjal arvata võiks. Igal juhul tuleb pidada silmas, et lisaks kooli tasandil toimuvale mõjutavad õpilaste sooritust paljud suured süsteemsed tegurid ning PISA „kraadiklaas“ on nende ohjamisel vaid üks diagnostikavahend.

PISA (Programme for International Student Assessment, eesti keeles rahvusvaheline õpilaste hindamise programm) raames testitakse iga kolme aasta järel 15-aastaste noorte funktsionaalset lugemioskust ning matemaatilist ja loodusteaduslikku kirjaoskust. Valim koostatakse nii, et erineva taustaga koolid ja õpilased oleksid esindatud õigetes osakaaludes. Ankeedis on ka küsimusi õpilase koduse eluolu ning koolirõõmu ja -suhete kohta. Kuigi seda nimetatakse testiks, ei ole tegu tavapärase kontrolltööga, milleks saab spetsiaalselt valmistuda, vaid hinnatakse koolitarkuse rakendamist eluliste probleemide lahendamisel. 

Šokk ja rahulolematus

On kritiseeritud, kas PISA ikka mõõdab õigesti ja õigeid asju. Aga kriitikale vaatamata on programmis osalevate riikide arv iga vooruga kasvanud ning enamik OECD riike on oma hariduspoliitikat kujundades võtnud eeskuju PISA-s edukatest maadest. Soome muutus lausa haridusturismi sihtkohaks, ja eks sama ambitsiooni ole ka Eestil.

Ühiskonnateadlased on leidnud, et riikide reaktsioone PISA tulemustele võib liigitada kolmeks: skandaal, juubeldus või ükskõiksus. Skandaali ja paanika näitena on sageli toodud Saksamaa „PISA šokki“: esimese, 2000. aasta testivooruga selgus, et õpilaste sooritustes valitseb suur ebavõrdsus ning lausa viiendik ei saavuta oskuste baastaset, mis on vajalik praeguses ühiskonnas normaalseks hakkamasaamiseks.

Šokk mobiliseeris ühiskondliku koosmeele: vaja on muutust! Juurutati riiklikud haridusstandardid ja hindamissüsteem, parandati juurdepääsu alusharidusele ja pikapäevarühmadele, suurendati toetust immigranditaustaga õpilastele. Paika jäi siiski õpilaste varajane lahutamine akadeemilise ja praktilise kallakuga koolidesse, millele haridusteadlased viitasid ebavõrdsuse peamise tegeliku allikana.

Taanis tekitasid 2000. ja 2003. aasta tulemused samuti rahulolematust: me kulutame nii palju raha, aga tulemused on kõigest keskpärased; oleme uhked oma sotsiaalse sidususe üle, aga hariduslikud lõhed pole kuhugi kadunud! Muudatusi ei tormatud tegema uisapäisa. Tuletati meelde, et Taani rahvakooli sihiseade pärineb Saksa õppijakesksest Bildung’i, mitte angloameerika õppekava- ja ainekesksest curriculum’i haridusfilosoofiast. Märgiti, et erinevalt paljudest teistest riikidest Taanis õpilased armastavad koolis käia ja õppida.

Taani tollased paremkonservatiivse kallakuga valitsused jõudsid siiski otsuseni, et ainesisu omandamisele tuleb rohkem rõhku panna ning õpilaste edasijõudmist eksamite ja tasemetöödega keskselt hinnata. Tegelikult olid sellised poliitikaplaanid olemas juba varem, aga PISA debatt andis hea võimaluse veenda avalikkust nende möödapääsmatuses.

Edu eest makstav hind

Maakera teiselt poolelt on Lõuna-Korea näide sellest, et ka väga head tulemused võivad käivitada skandaalireaktsiooni: küsitakse, kas saavutatud edu on väärt selle eest makstud hinda. Kuigi Korea õpilased saavutasid matemaatikas hiilgavaid tulemusi, leiti meedias, et nende sisemine õpimotivatsioon on madal ning koolikorraldus liiga testi- ja tuupimiskeskne. Aastal 2009 riiklikku õppekava uuendades kirjutati sellesse, et kool peab senisest enam toetama õppijate loovust, isiksust ja algatusvõimet. Katsetati testivaba semestrit, mis võimaldaks õpilastel vabamalt õpitavat valida ning iseennast avastada. Võib oletada, et ühe eeskujuna peeti silmas Ameerika Ühendriike, kus sünnib suur osa tehnoloogilisest innovatsioonist. Teine, kelle poole imetlusega vaadati, oli Soome.

Ameerika Ühendriike võib pidada PISA tulemustesse ükskõikselt suhtujaks. 2010. aasta vooru tulemused ja eriti mahajäämus Hiinast ajendasid küll president Obamat meenutama kunagist Sputniku-šokki, kuid laiemat vastukaja see riigis ei pälvinud. Küünikud ütlevad, et Ameerika koolisüsteemi kesisevõitu tulemused ei saanud lihtsalt kellelgi erilise uudisena tulla. Samas olid just Ühendriigid juba president Reagani ajal olnud OECD ambitsioonika haridustestimise programmi oluline hooandja.

Hiina arenguideoloogiaga näib OECD tõhususeusk olevat heas kooskõlas. Reaktsioon kõrgetele edetabelikohtadele on aga Hiinas olnud pigem ettevaatlik ja enesekriitiline. Leiti, et õppekoormus on teiste riikidega võrreldes väga suur ja nõrkade sooritajate osakaal sellegipoolest kõrge. Shanghais püüti juurutada koolide hindamissüsteemi, mis arvestaks ka selliseid näitajaid nagu õpikoormus, õpetamismeetodid, juhtimine, õpilaste motivatsioon, käitumine, füüsiline ja vaimne tervis ning areng. Kodutööde mahule seati piirid ning eliitkoolide kultuuri püüti ohjeldada. Nende algatuste tulemuslikkus on siiski olnud kasin; vanemad jätkavad laste treenimist eliitkoolide vastuvõtukatseteks, lootes kindlustada neile pääsu kõige mainekamatesse ülikoolidesse.

PISA tulemuste mõju

Teadlased ongi nentinud, et PISA-st võib olla kasu diagnoosimisel, kuid ravimeetodi valik ja rakendamine jääb ikka riikide kätte. Õigupoolest võib tõdeda, et PISA tulemusi on argumendina kasutatud mis tahes olemasoleva või plaanitava poliitikavaliku õigustusena, olgu siis sooviks enam paindlikkust ja autonoomiat või enam seiramist ja sekkumist.

Eesti on PISA programmis osalenud aastast 2006 ning iga vooru järel on meedias olnud omajagu kajastusi – nii juubeldavaid kui kriitilisi. Need võib kokku võtta nii, et oleme päris tublid, aga ei tohi lasta end rahulolul uinutada, sest arenguruumi jätkub.

PISA tulemused on aastast 2014 kasutusel mõõdikutena haridusstrateegiates ja arengukavades – seiramaks, kas muutused kulgevad soovitud suunas. Näiteks: kui matemaatikas on praegu tipptasemel oskustega umbes kuuendik õpilasi, siis tosina aasta pärast peaks neid olema vähemalt veerand.

Mida aga peaks tegema, et meie 15-aastaste matemaatiline kirjaoskus oluliselt paraneks? Kas vaja on rohkem kontrolli või rohkem vabadust, hõredamat õppekava või pikemat kooliaastat, koolitatumaid õpetajaid või personaalseid digiradasid, sagedasemat testimist või kujundavat tagasisidet?

Sellele küsimusele PISA test otsest vastust ei anna. OECD üldised soovitused on õppija aktiivsuse ja mõtlemisoskuse toetamine, tugev põhiteadmiste ja -oskuste baas ning võrdsete võimaluste loomine igale noorele. Need langevad kokku meie koolides valdava õpikäsitusega.

Ka õpitulemuste hindamissüsteemi arendamisel on Eestis PISA testist malli võetud: meie riiklikud tasemetööd näitavad, kui keerukate ülesannetega õpilane hakkama saab; hinnatakse oskust teadmisi seostada ning rakendada, mitte päheõpitut üles öelda.

PISA tulemuste avalikustamine mõjutab tõenäoliselt koolis toimuvat ka ilma suurte riiklike hariduspoliitiliste meetmeteta. Eesti õpetajad on targad ja toimevõimekad. Kui selline terane õpetaja kuuleb, et poiste lugemisoskus jääb Eestis tüdrukute omale pea aasta jagu alla, võib ta muuta midagi ka oma õpetamistöös, et poiste lugemist tõhusamalt toetada. Mikromuutused sadades klassiruumides annavad kokku riigi tasandil mõõdetava makromuutuse. Kas ja kuidas see täpselt toimub, jääb haridusteadlaste uurida.