Järgmisest õppeaastast lähevad eesti õppekeelele üle ka vene kodukeelega hariduslike erivajadustega lapsed, välja arvatud tasandus- ja hooldusõppe lapsed, kes võivad oma emakeeles edasi õppida. Vanemad ja õpetajad on mures laste pärast, kelle kognitiivne võimekus on madal ning kellel on ka oma emakeeles raske suhelda. Leitakse, et muukeelsete HEV-laste õppe üleminek peaks olema paindlikum ning HEV-lastele tuleks teha erisusi, et nende vaimne tervis ei kannataks. Haridusministeeriumi seisukoht on, et riigikeele õppimisest ei saa kedagi vabastada ning rahvusvahelised uuringud on näidanud, et erivajadusega lapsed suudavad oma võimete piires teise keele selgeks saada.  

Vene õppekeelega Tallinna Järveotsa Lasteaias on kaks tasandusrühma, kus käib kokku 23 last vanuses 3–8. Ka kõigis ülejäänud üheksas tavarühmas on mõni tuge vajav laps, kellel on erivajadusele lisaks kõneprobleemid. 

Ühe tasandusrühma õpetaja sõnul tuleb lasteaeda raskete diagnoosidega lapsi iga aastaga rohkem. Mitu last ei räägi ega saa kõnest aru, on autistlikke lapsi, kes on endasse sulgunud, paljudel on käitumishäire. Õpetajad peavad kõige olulisemaks pöörata tähelepanu lapse arengule, et ta hakkaks oma emakeelsest kõnest aru saama, sotsialiseeruma ning end turvaliselt ja hästi tundma. Neile lastele eesti keelt õpetada ei ole õpetaja hinnangul peamine. 

Teine tasandusõpetaja räägib, et mõni kuu tagasi tuli rühma viieaastane tüdruk, kes ei räägi sõnagi. Vähehaaval on ta hakanud õpetaja jutule reageerima ning üleminek eestikeelsele õppele ei ole kindlasti lapse vaimse tervise huvides. „Meie lapsed on niigi arengus teistest maha jäänud ja kui nende arengut veel pidurdada, probleemid süvenevad,“ leiab õpetaja.

Et laps võõrkeelsest jutust aru saaks ja oleks võimeline selles keeles õppima, peab ta kõigepealt oma emakeele selgeks saama, räägib lasteaia eripedagoog. „Vastasel juhul ei suuda ta omandada kumbagi keelt ega õpi ka uusi oskusi. Tugiteenuseidki peaks laps kõigepealt saama ikka oma emakeeles.“ 

Eesti keeles juhendavad õpetajad liikumis-, muusika-, kunsti- ja ujumistunde. Kaks korda nädalas on eesti keele tund, lisaks on tasandusrühmades rühmaõpetajatele abiks logopeed, kes lastega süvendatult tegeleb. Kolmas õpetaja rühmas ehk eesti keele õpetaja on praegu vaid tavarühmades. Õpetajate arvates võiks ka tasandusrühmas, kus käivad keeruliste erivajadustega lapsed, olla koos üks eesti ja üks vene õpetaja, et lapsed harjuksid eesti keelest aru saama tasapisi, samm-sammult. 

TÕNK-i spetsialistid: Erivajadusega laste keeleõpe nõuab tunduvalt rohkem ressurssi, kui meil pakkuda on, mistõttu tuge vajavate õpilaste arv võib kasvada.

Keele- ja kõnehäiretega lastele tuleks teha erisusi ja töötada välja ühtne lapsi toetav süsteem.

Tallinna Lasnamäe Põhikooli direktor Milena Pogodajeva, kes on ühtlasi Tallinna Õppenõustamiskeskuse juht, arvab samuti, et erikoolis peab õppetöö olema kakskeelne. Lasnamäe põhikoolis õpib sel õppeaastal 410 last, kes kõik on kooli tulnud Rajaleidja suunamisega. „10–12 neist saaksid eesti keeles õppimisega hakkama, teised mitte. Esimeses klassis katsetame sel õppeaastal süsteemi, kus lastega töötab kaks õpetajat: üks eesti, teine vene keeles. Eelmisel aastal olid need tasandusrühmast tulnud lapsed meil eelkoolis, nüüd jätkavad nendega samad õpetajad. Kui laps ei saa oma emakeelestki aru, kuidas me saame teda ainult eesti keeles õpetada?“ küsib Milena Pogodajeva. „Suur probleem on seegi, et paljud õpetajad ei valda piisavalt eesti keelt. Kui praegu töötavad erikoolides eripedagoogilise pädevusega tugevad õpetajad, kes järgmisest õppeaastast enam nõuetele ei vasta, kes siis lapsi õpetab? HEV-õpilased peaksid eesti õppekeelele üle minema pehmelt ja paindlikult, et kool saaks katsetada mitmesuguseid võimalusi ja leida neist sobivaima. Samuti on vaja süsteemi ja teadmist, milliste põhimõtete järgi üleminek toimub, sest õpetajal on lihtsam, kui ta teab, mis teda ees ootab. Julgen väita, et praegu ei tea mitte ainult õpetajad, tugispetsialistid ja koolijuhid, vaid ka haridusminister päris täpselt, kuidas täpselt erivajadusega lapsed eesti õppekeelele üle minema hakkavad. Kogu see plaan on äärmiselt üldine. Tahaks väga teada, kas õpetajatele töötatakse välja ka õpetamise metoodika, nagu alguses lubati. Ma ei kujuta ette, kuidas on ilma selleta üldse võimalik! Isegi kui leiame kooli C1-tasemel eesti keelt oskavad õpetajad, on metoodikata väga raske edasi liikuda.“ 

Tallinna Õppenõustamiskeskuse koordinaator, eripedagoog Ruuda Lind ütleb, et erivajadusega laps vajab teistega võrreldes palju rohkem individuaalset abi, individuaaltunnid on aga kallid ja õpetajaid pole nende jaoks peaaegu üldse. Seetõttu on erivajadusega laste üleminek eesti õppekeelele suur probleem. Ta toob näiteks Ukraina laste õppe Vanalinna Hariduskolleegiumis, mis hästi toimib. Lapsed on seal keeleoskuse põhjal jagatud kahte tasemerühma ja lisaks eestikeelsetele ainetundidele käivad neli korda nädalas eesti keele tunnis. Vajadusel on lisaks veel individuaalsed keeleõppetunnid koolipäeva alguses, lõpus või mõne tunni ajal, kus laps ei osale. „Nad on normintellektiga lapsed, aga neil on lisaks väga palju keeleõpet. Keeleandekas laps, keda toetatakse, on võimeline võõrkeeles õppima ükskõik mis riigis ja koolis, samas kui lapsi, kelle verbaalne areng on aeglasem või teistsugune kui tavalapsel, ei aita ka individuaaltunnid,“ tõdeb Ruuda Lind, kelle hinnangul nõuab erivajadusega laste keeleõpe palju rohkem ressurssi, kui meil praegu pakkuda on. 

Kogenud eripedagoog usub, et eesti õppekeelele üleminek annab HEV-laste puhul tugeva tagasilöögi: tuge vajavate õpilaste arv kasvab ja mitmesuguseid häireid tuleb lastel juurde. Võib tekkida näiteks ärevushäire, mis avaldub agressiivse käitumisena või mingil muul moel ja mida on väga raske ravida.

Õppenõustajana töötav eripedagoog Marika Leemet ütleb, et ka erivajadusega laste seas on verbaalselt andekaid, samas kui mõnel normintellektiga õpilasel on võõrkeelt omandada väga raske. „Erikoolides on lapsi, kes tulevad eesti keelele üleminekuga toime, ja tavakoolides neid, kes ei tule. Kuna meil on vene keeles õpetavad õpetajad olemas, võiks keele- ja kõnehäiretega lastele teha erisusi ja töötada välja ühtse lapsi toetava süsteemi. Näiteks jagadagi õpilased kahte rühma: tugevamad õpivad eesti keeles ja nõrgemad Rajaleidja otsusega oma emakeeles.“ 

Ta lisab, et kui jätta vene erikoolides õppekeel samaks, võtame lastelt ära perspektiivi, kodeerime neisse hakkamasaamatuse ja nad jäävad teistest eraldi. „Eesti keel tuleb kõigil ära õppida, et olla ühises infoväljas ja maailmast ühtmoodi aru saada. Ka see õpilane, kes oma keerulise diagnoosi tõttu õpib emakeeles, peab olema 9. klassi lõpuks võimeline eesti keeles suhtlema. Erivajadusega noore puhul ongi tähtis omandada suhtluskeel, et ta tuleks endaga toime ja leiaks jõukohase töö.“

Spetsialistide sõnul on äärmiselt oluline keele õpetamise metoodika, kuna vene õppekeelega koolide õpetajad ei õpeta eesti keelt mitte emakeele, vaid võõrkeelena. Kindlasti on vaja välja anda ka õpetajaraamat, sest õpetaja, kes töötab enda ja õpilaste emakeelest erinevas keeles, vajab õppematerjalide juurde tuge.

Praegu ei ole veel päris selge, kuidas hakatakse õpilastele tugiteenuseid pakkuma. Kui õppetöö hakkab olema eesti keeles, peab kool seaduse järgi osutama õpilastele ka tugiteenuseid eesti keeles. Kust aga leida vene koolidesse eestikeelsed tugispetsialistid, kui neid ei ole eesti koolideski? Mõistlik oleks üleminekuperioodil osutada tugiteenuseid vastavalt õpilase vajadusele nii eesti kui ka vene keeles.

Riik on eestikeelsele haridusele ülemineku toetamiseks loonud hulgaliselt mahukaid programme, projekte ja tegevuskavu. „Teoorias võibki tunduda, et kõik toimib. Aga tegelik elu on midagi muud,“ tõdeb Ruuda Lind. „Öelgu teooriad mida tahes, lapse diagnoosiga peab arvestama. Jään selle juurde, et osa erivajadusega õpilasi peab saama alg- ja põhihariduse omandada emakeeles ja lisaks eesti keelt kõrvale õppida. Meil ei ole õigust sundida lapsi üle jõu võõrkeeles õppima ja nende maailma nii kitsaks muuta.“

Väikeklassi õpetaja: Kui laps ei saa aru, mida ta õpib, ei saa ta ka mingeid teadmisi maailma kohta. Mõistlik oleks eestikeelse õppega alustada lastega, kes alles tulevad lasteaeda, haridussüsteemis olevad lapsed peaksid saama jätkata vana süsteemi järgi.

Tallinna Lasnamäe Gümnaasiumis õpivad kõik õpilased riikliku õppekava järgi, kuid tõhustatud või erituge vajavaid lapsi on nii väike- kui tavaklassides. Kõigi põhikooliklasside juures on üks väikeklass, välja arvatud kuuendas klassis. Igas väikeklassis õpib kuni kümme õpilast, kelle eesti keele oskus on väga nõrk. 

„Kõige keerulisemasse seisu satuvadki need tõhustatud toe vajadusega õpilased, kellel on õpiraskused, kuid kes peavad eksami tegema teistega samadel tingimustel,“ leiab kooli HEVKO ja 2. väikeklassi õpetaja Svetlana Udras. 

Õpetaja räägib, et sellest õppeaastast on tunniplaanis neli eesti keele tundi nädalas, eelmisel aastal oli kaks. Nelja tunniga nädalas omandavad õpilased keele suhtlustasandil, aga seda on vähe, et olla vähem kui aasta pärast võimeline kõiki aineid eesti keeles õppima. Keele- ja aineõpe on kaks eri asja. Kõige suurem mure ongi tal 3. eriklassi õpilaste pärast, kes päris kindlasti ei ole järgmisel aastal valmis eestikeelsele õppele üle minema. 

„Nende õpilaste kognitiivne areng ei ole sel tasemel, et nad saaksid võõrkeeles õppida, kinnitab Svetlana Udras. „HEV-laps saab õppida tegevuse kaudu, ja seda, mis teda huvitab. Kui õpilane ei saa lihtsatest lausetest aru, kuulab ta 4. klassis juttu päikesesüsteemist nagu hiina keelt. Samamoodi on loodus- ja inimeseõpetust ning alates 5. klassist ajalugu võimatu õppida, kui pole baasi, mille pealt edasi minna. Abstraktse teksti ja keeruliste lausekonstruktsioonide mõistmiseks praegusest sõnavarast lihtsalt ei piisa. See on ka normarenguga laste jaoks raske. Niiviisi järsku ja poole pealt eesti õppekeelele üleminek on minu hinnangul laste piinamine. Eriklasside õpilaste vanemad on ahastuses, sest kardavad, et lastel tekib kiiresti mahajäämus ja nad kukuvad haridussüsteemist üldse välja.“ 

Suur mure on tema sõnul, et pole piisavalt eripedagoogilise pädevusega õpetajaid, kes oskavad C1-tasemel eesti keelt. „Õpetajad käivad kursustel, osalevad programmides, aga isegi kui nad keeleeksami ära teevad, ei aita see eriklasse, sest eriklasside raskeid lapsi ei taha õpetajad õpetada. On suur vedamine, kui sa eriklassi üldse õpetaja leiad. Eriklassi õpetajal peab olema magistriharidus, õpetajakutse, eripedagoogiline ettevalmistus. Kui me nüüd ütleme neile, et C1-tasemel eesti keele oskuse paber on puudu ja nad peavad lahkuma, kuna ei vasta kvalifikatsioonile, kes neid lapsi siis õpetab?“

Svetlana Udras tõdeb, et keeleeksami tegemisest üksi on vähe, sest paber ju ei õpeta. Et eesti keeles õpetada, on vaja tunda metoodikat. „See ei ole õpiku üks ühele tõlkimine, vaid hoopis teine asi. Samuti ei ole sobivaid õpikuid. Venekeelset last ei saa õpetada eesti lastele mõeldud aabitsast, sest tema jaoks on „maal“ ja „maal“ üks ja sama sõna.“ 

Palju on räägitud sellest, et eestikeelsele haridusele ülemineku eesmärk on muuta vene kodukeelega lapsed konkurentsivõimelisemaks. Svetlana Udrase hinnangul juhtub vastupidine – nad ei saa enam üldse hakkama. „Kui laps ei saa aru, mida ta õpib, ei saa ta maailma kohta mingeid teadmisi. HEV-lapsed on niigi teistest kehvemas seisus ja nüüd paneme nad olukorda, kus nad ei saa mingit haridust. Leian, et mõistlik oleks eestikeelse õppega alustada lastega, kes alles tulevad lasteaeda. HEV-lapsed, kes juba on haridussüsteemis, peaksid saama vana süsteemi järgi jätkata, tuleb lihtsalt suurendada eesti keele tundide arvu ja õpetada kõiki oskusained, nagu kehaline kasvatus, kunsti-, muusika-, tööõpetus eesti keeles, kus laps omandab praktilist sõnavara. Muidu kasvatame endale hulga noori, kes põhikooli lõpuks oskavad mõne sõna eesti keelt ja keda riik peab ülal pidama. Mida me sellega saavutame?“

---

Vastab HTM-i kaasava hariduse valdkonna juht Jürgen Rakaselg

Jürgen Rakaselg, mis teile eestikeelsele õppele ülemineku juures kõige keerulisem tundub?

Mulle tundub, et kõige rohkem tekitab muret ja emotsioone tõdemus, et nüüd see tõepoolest juhtub. Inimesed on aastakümneid elanud teadmisega, et eesti keele oskuse nõudest hoolimata eksisteerib meil kaks eraldiseisvat haridussüsteemi, mis loodetavasti jäävadki eraldi. Või kui ei jää, siis loodetakse eranditele, peaasi et suurt midagi ei muutuks ja elu saaks rahulikult edasi minna. Selline mulje jääb, vaadates neid küsimusi, pöördumisi, murekirju, mida meile saadetakse. Õnneks läheb see ajaga mööda. Kui poliitiline tahe püsib, saadakse ühel hetkel aru, et Eestis on üks riigikeel.

Kas erivajadusega laste kohta on olemas ka mingid uuringud ja mõjuanalüüsid?

Seda, mil viisil erivajadusega õpilased teises keeles õpivad, on uuritud küll. Meie olukord ei ole ainulaadne. Maailmas on teisigi riike, kus üks või teine etniline grupp või muust kultuuriruumist riiki tulnud on pidanud riigikeele omaks võtma. Lühidalt kokku võttes ütlevad need uuringud, et absoluutselt kõik lapsed, sõltumata erivajadustest, suudavad oma võimete piires võõrkeele selgeks saada.

Kui lapsel on tema erivajadusest tingituna keeruline emakeelt omandada, siis on see tal ka võõrkeeles raske. Aga seda, et teises keeles õppimine paneb lapse oluliselt halvemasse olukorda, muudab tema toimetuleku täiesti võimatuks, vähendab akadeemilist edukust ja väljavaateid edaspidiseks, kindlasti öelda ei saa. See on liialdus.

Tõsi, keele selgeks saamine võtab aega, aga iga laps omandab keele just sellises mahus, nagu ta suudab. Veel toovad uuringud välja, et tänu teise keele oskusele paraneb suhtlemispädevus, kommunikatsioonivahendeid on rohkem ja sõnavara avaram.

Kas neile lastele, kes ei saa oma emakeeleski hästi hakkama, võiks teha erandeid ja muuta ülemineku paindlikumaks?

Aga need erisused, erandid ja paindlikkus seaduses juba on! Individualiseerimise võimalus ei kao mitte kuhugi. Mõõduka, sügava ja raske vaimupuudega laste puhul, kellele on määratud toimetuleku- või hooldusõppekava, võib otsustada õppekeele kool. See ei tähenda muidugi, et eesti keele õppimist võiks lõputult edasi lükata. Ka neile lastele tuleb riigikeelt õpetada.

Lihtsustatud õppekavaga laste puhul on meie eksperdid seisukohal, et siin on variatiivsus suurem. On lapsi, kellel on tõepoolest vaja lisaaega. Kui kooli tehtud muudatustest ja kohandustest ei piisa, tuleb pöörduda Rajaleidjasse. Kooliväline nõustamismeeskond saab sel juhul anda soovituse mitte õppekeele suhtes, vaid nõustada, kuidas lapse puhul on mõistlik alustada ja millises rütmis eesti keelele üle minna. 

Võib arvata, et koolid hakkavadki üha rohkem Rajaleidjasse pöörduma.

Ei saa välistada, et osa koole läheb tõepoolest Rajaleidjasse nõu ja abi saama, aga ennekõike on tähtis proovida. Kui me ei ole isegi proovinud, kui palju ja millise aja jooksul õpilane suudab, aga väidame, et ta niikuinii ei saa hakkama, on tegu pigem ennustamisega. Siin sobib tsiteerida vana head klassikut Makarenkot, kes on öelnud, et meie ootused määravad tulemuse. Kui õpetaja on veendunud, et laps mingil juhul ei oska ega saa hakkama, siis tõenäoliselt nii ka läheb.

Kuidas saab hakkama riikliku õppekava järgi õppiv tõhustatud tuge vajav laps, kellel on õpiraskused? Praegu on ta 3. klassis ja oskab öelda eesti keeles lihtsaid lauseid, 4. klassis aga peab hakkama kõiki aineid eest keeles õppima. 

Tulebki vaadata, millises rütmis õpe on õpilasele jõukohane, ning väikeste sammudega pihta hakata. Seadus ei nõua üheltki õpilaselt seda, mis pole talle jõukohane – kõik õpivad enda lähimas arengutsoonis. Me ei oota õpiraskustega õpilaselt, et tema tulemused oleksid kõigis ainetes hiilgavad ja saavutatud kindlaks kuupäevaks. Küll aga ootame, et ta hakkaks eestikeelse õppe suunas liikuma. Peame lähtuma lapse võimetest, aga ei tohi nende taha peitu pugeda, arvates, et laps ei ole suuteline õppima. Loomulikult on õpiraskustega õpilasel keeruline, sest enamasti on tal ka keele- ja kõneraskused ning madalam võimekus, aga ta õpib eesti keele ära oma võimete piires ja sellises rütmis, nagu jõuab. Jah, vajadusel saame teha muudatusi – näiteks õpitulemusi vähendada, teatud ainetest vabastada või õpiaega pikendada –, aga riigikeele õppimisest me kedagi vabastada ei saa. 

Suur probleem on, et õpetajad ise ei oska piisavalt eesti keelt.

Olen sellega nõus. Samas arvan, et samamoodi nagu lapsed õpivad, õpivad ka õpetajad. Nad on ju omandanud kutse jaoks vajaliku kõrghariduse ning on tõenäoliselt võimelised ka keelt õppima. Saan inimlikult aru: senini on loodetud, et eestikeelsele õppele üle ei minda ja on võimalik oma tööd samamoodi jätkata, aga nüüd on selge, et see pole nii. Eesti keelt tuleb õppida ja selle jaoks on ka võimalused loodud. Mõistetav, et ühe aastaga pole võimalik end kohe C-kategooriasse õppida, see võtab aega. Igal juhul tuleb algust teha ja pingutada.

Mis juhtub, kui 1. septembriks 2024 ei ole oma töös pädev õpetaja suutnud nõutud keeletaset omandada?

See õpetaja peab veel intensiivsemalt õppima. Kui on näha, et inimene tahab, ta püüab ja edeneb õpingutes, antakse talle ilmselt lisaaega, sest eesmärk ei ole kohe trahve määrata või kedagi ametist lahti lasta. Aga kui õpetaja siiski ei suuda riigikeeles õpetada, tuleb ühel hetkel ilmselt öelda, et ta Eestis õpetajana töötada ei saa. Me ei saa siin allahindlust teha.

Tõmbaksin selle teema laiemaks. Eesti riigil ei ole võimekust pedagooge, eripedagooge, logopeede, psühholooge vene keeles ette valmistada. Praegu on veel ametis inimesed, kes on omandanud oma kvalifikatsiooni mõnes Venemaa ülikoolis. See ei ole jätkusuutlik mudel. Praeguses sõjaolukorras pole meil alternatiivi. Varem või hiljem peame mõistma, et tugispetsialiste õpetatakse Eesti ülikoolides eesti keeles. 

Mis keeles tuleb lapsele tugiteenuseid osutada?

Kui laps ja tugispetsialist oskavad mõlemad vene keelt ja nii on lapse jaoks mugavam ja lihtsam, peaksidki nad selles keeles rääkima, mitte punnitama rääkida eesti keeles, millest kumbki hästi aru ei saa. See pole mõistlik. Samas peab eripedagoog ja logopeed, tegelikult ka teised tugispetsialistid, valdama ka heal tasemel eesti keelt, et olla eesti keelt õppivale lapsele toeks.

Kuni laps ei õpi täies mahus eesti keeles, on võimalik teda nõustada ja toetada tema või spetsialisti emakeeles. Kui ühel päeval jõuame selleni, et kõik lapsed õpivad täismahus eesti keeles, tuleb ka tugiteenuseid osutada eesti keeles ja tugispetsialist peab valdama eesti keelt C-tasemel. 

Kas te ei karda, et teeme nende nõudmistega erivajadusega lastele liiga ja võib kasvada ärevushäiretega laste arv?

Seda ma ei usu. See võib juhtuda ainult siis, kui õpetaja käitub ebaeetiliselt ja paneb lapse olukorda, mis pole talle jõukohane. Kui lähtutakse lapse loomulikust arengurütmist ja suudetakse talle pakkuda abi lähimas arengutsoonis, siis ma ei näe põhjust, miks see juhtuma peaks.

Jah, hüpoteetiliselt võib juhtuda, et õpetaja ei oska ja kool ei toeta ning laps jäetakse adekvaatse õpiabita. See paneb lapse tõepoolest kehva olukorda. Paraku juhtub seda juba praegu ja ka eestikeelsete lastega. See on selgelt ebaeetiline käitumine ning kui keegi seda teadlikult teeb, on asi väga halb. Kui see tuleneb mingitest asjaoludest, mistõttu paremini pole lihtsalt võimalik, peame iga üksiku juhtumi puhul eraldi vaatama, mis seal taga on. Arvan, et kuni kõik püüvad ja teevad omalt poolt parima, kusjuures mitte ainult seadusest lähtudes, vaid ka vaadates, mis on lapse seisukohalt jõukohane ja õige, seni on kõik hästi. 

Kas on tulemas ka metoodikaalaseid koolitusi õpetajatele ja erivajadusega muukeelsetele õpilastele sobivat õppevara?

Ülemineku tegevuskavas on plaanitud terve hulk samme: töötatakse välja A2-, B1/B2- ja B2/C1-taseme testid ning nüüdisaegsed elektroonilised hindamisvahendid (testid ja eksamid). Töötatakse välja A1-, A2- ja B1-tasemele vastav õppevara (sh kohandatud lugemisvara igale tasemele), luuakse uus alushariduse õppematerjalide e-platvorm/käsiraamat ja palju muud.

Õpetaja on oma õppematerjalide valikus jätkuvalt vaba ning eestikeelsed õpikud on olemas kõigis õppeainetes. Õppe korraldamine sõltub nii õpetaja professionaalsusest kui ka keelelisest ja ainealasest edasijõudmisest. Vajadusel tuleb diferentseerida, täiendavalt selgitada, erinevaid ülesandeid lahendada jne – see sõltub konkreetsest olukorrast. 

Kui õpilane eesti keelt peaaegu ei oska või oskab väga kehvasti, on mõistlik tema õpetamiseks kasutada muu kodukeelega õpilaste õpetamiseks koostatud õppevara. Eestikeelsed aabitsad algavad väga lihtsalt ja selgelt ning võivad sobida lapsele, kes tulevad näiteks kakskeelsest kodust.

Luuakse õppekava rakendamist toetavad soovituslikud juhised kõikides ainevaldkondades, sh suunistega õppe diferentseerimiseks. Töö esimene etapp (PRÕK ja GRÕK) on avalikustatud ja kättesaadav nii koolidele tuttavas keskkonnas www.oppekava.ee kui ka lehel HTM – õppekava materjalid. Teine etapp avalikustatakse järgmiselt: PRÕK ja GRÕK 2024. jaanuari esimeses pooles, PLRÕK 2024. aprilli esimeses pooles. 

Ja loomulikult korrastatakse ja täiendatakse ka E-koolikotti. 

Plaanime Rajaleidja ja Harno metoodiliste nõustajatega käia läbi need vene õppekeelega koolid, kus HEV-õpilasi on kõige rohkem, need on Tallinna Lasnamäe Põhikool, Kadaka Põhikool, Narva Paju Kool, Kohtla-Järve Ahtme Põhikool. Läheme klassidesse ja vaatame, millest alustada ja mida on mõistlik ühe või teise lapse puhul teha. Ettekujutus, et neid lapsi on Eestis tuhandeid, ei vasta tõele. Neid on palju vähem. Meie väikeses riigis on võimalik jõuda praktiliselt iga lapseni.