Eesti Haridustöötajate Liit (EHL) tegi endast kõik oleneva, et leida läbirääkimistel kompromiss õpetajate palkade alammäära osas juba mineva aastal. Kas me tahame streikida? Ei. Aga meil ei ole muud valikut kui streik korraldada. Sest haridustöötajate suhtes käitub valitsus niivõrd sõnamurdlikult.

Eelmisel aastal kohtumisel EHL-i delegatsiooniga oli ühel lugupeetud ministritest lausa kuraasi öelda: „Enne valimisi peabki lubadusi andma“.

Poliitilisest vastutusest

Ja ongi kõik? Hea mees (naine), kes lubab, nagu öeldakse… Eesti ühiskonnas ei ole streigikultuuri ja ka ametiühingud ei oma väga tugevat positsiooni. See on üks põhjus, miks poliitikutel on piisavalt enesekindlust oma valijate suhtes käituda mitte ainult üleolevalt, vaid lausa sõnamurdlikult. Ja me räägime siin neist, kes laovad vundamendi kogu riigi ja ühiskonna edule.

Praegune olukord on lakmuspaber kogu ühiskonnale. Mitmed teisedki kutse- ja ametiühingud on meiega suheldes mitte ainult avaldanud toetust, vaid nad on ka siiralt mures, et kui poliitikud käituvad juba õpetajate ning haridustöötajatega nii, mis lootust võib olla teiste elualade inimestel poliitiliste lubaduste uskumiseks?

On kummastav, et teatud osa poliitikuid endiselt ei hooma probleemi tõsidust. Ega taha võtta vastutust ja vajalike otsuseid. Kas EHL küsib midagi ulmelist? Ei. Eelarve koostamine on kindlasti pingeline protsess, kuid lõpeks taandub kõik prioriteetidele. Me oleme läbirääkimiste käigus isegi osundanud võimalikele rahalistele katteallikatele. Valituse prioriteet peaks olema hoida kõigepealt kodu korras ja riigi vundament mõradeta. Igasugu uhkete uute majade ehitamised, asutuste re-brandimised (turunduse termin, kui vahetatakse asutuse nime ja/või logo, ning luuakse uued visuaalid, dokumendiblanketid jms.) ja välisprojektid on kindlasti põhjendatavad, kuid kas just need on prioriteet raskel ajal? Kuulsat PISA testi tuuakse poliitikude poolt aina kilbile, aga selle tulemused ei teki niisama, iseenesest.

Kas me tahamegi ainult palka juurde? Ei.

Kas õpetajate palk on ainuke murekoht Eesti haridusmaastikul? Kaugeltki mitte, kahjuks. Kuid kindlus selles, et vähemalt sinu sissetulek on konkurentsivõimeline ja riigi jaoks oled sa prioriteetne töötegija, on soov, miks EHL tahab edasi minna kollektiivlepingute sõlmimisega. Mis hõlmaks ka lasteaia- ja kutsehariduse õpetajaid. See tooks kaasa ka tugipersonali ja juhtkonna palkade korrigeerimise ja vajaliku lisarahastuse omavalitsustele. Aga see on investeering tulevikku, see ongi riigi pikk plaan. Ja mõnede poliitikute väide, et õpetajate müstiline keskmine palk on paljudes maakondades justkui väga hea, ei ole mitte töövõit, vaid peegeldab läbikukkunud regionaalpoliitikat.

Kollektiivlepingutega tagatud palgad looks stabiilse töörahu ja võimaldaks keskenduda muude probleemide lahendamisele. Nagu mainitud, neid jagub. Eesti Haridustöötajate Liit on alati valmis panustama oma parima oskuse juures haridusvaldkonna parendamiseks. Karjäärimudelid, töökorraldus ning kaasav haridus on vaid vähesed teemad, mida esile tuua.

Kuid iga inimese jaoks on sissetulek oluline, see on ka põhjus, miks EHL võitleb palkade eest. Aga me ei peaks võitlema, vaid riik peaks olema selle teema lahendanud pikaaegselt, ilma korduva läbirääkimiste kadaliputa. Täiesti arusaadav, et ühiskond ka väsib sellest iga-aastasest teemast „õpetajad tahavad raha juurde“. Lõpuks kaob nii ka fookus, kui kriitiline olukord haridusmaastikul tegelikult on.

Üks kõigi, kõik ühe eest!

Sissetulek ja selle kaotus on kindlasti paljude murekoht ka streigi ajal. See on inimlik mure. Kuid vaadakem asja positiivse poole pealt: kui streik saavutab edu, siis kaasnev palgatõus korvab selle miinuse. Mida suurem palgatõus, seda kiiremini puudujääk kaetakse.

Meilt on korduvalt küsitud, kas EHL toetab kuidagi rahaliselt kõiki streigis osalejaid? Soomes ja Rootsis kuulub ametiühingusse üle 90% õpetajatest, seega on neil ka märkimisväärselt suuremad summad kasutada. Kuid isegi jõukates ja tugevate ametiühingutega riikides pole võimalik kõiki streigis osalejaid rahaliselt toetada. See on ka põhjus, miks otsustas EHL volikogu praegu toetada ainult streigis osalevaid ametiühingusse kuuluvaid lasteaia töötajaid, kuna nemad on töötasude kaotamise suhtes kõige haavatavamal positsioonil. Toetusi makstakse juhul, kui omavalitsus peatab tasu maksmise, näiteks Tallinna linn on deklareerinud kuni kolme päeva töötasu maksmise ka kõigile streigist osavõtjatele. See on igati lubatav ja seaduslik tegevus, vaatamata mõningate riiklike instantside ponnistustele seda diskrediteerida.

Oleme kuulnud omajagu soovimatusest streigi ajal n-ö. pead pakule panna põhjendusega, et neil ju tõuseb nii ehk naa palk koos nendega, kes streigist osa võtsid. Kui streik on edukas, eks ole. See on aga äärmiselt lühinägelik suhtumine à la ma elan esimesel korrusel, mind ei huvita katuse remonti panustamine. Lisaks loob see ka aluse streigi ebaõnnestumiseks. Mida killustatumad me oleme, mida vähem inimesi on ametiühingute liikmeteks ja/või osalevad aktiivselt oma õiguste eest seismisel, seda lihtsam on meid poliitiliselt ignoreerida.

On ju ka kõlanud plaane palgad üldsegi külmutada järgnevateks aastateks! Kui me nüüd ühtsed ei ole, võib enam kui kindel olla, et nii ka läheb. Või saadetakse meid jälle automaksu propageerima. EHL annab endast parima õpetajate ja haridustöötajate eest seismisel aga me ei saa seda teha üksinda. Seega ‒ üks kõigi, kõik ühe eest!

Prioriteedid paika nüüd kohe!

Oleme EHL-s endiselt optimistlikud, et me keegi ei pea 22. jaanuarist streikima. Ei üldhariduskoolid tähtajatult ega kõik teised õpetajad ja töötajad toetusstreigil (jah, kooli juhtkond ja kokatädid saavad ka toetusstreigis osaleda!). Kogu palgaläbirääkimiste teema on tõmmanud haridusvaldkonna muredele väga kõrgendatud ühiskondliku tähelepanu. See iseenesest on väga positiivne. Ühiskonna teadlikus on selgelt suurenenud ja toimub palju avatud diskussioone. Nüüd on oluline suunata kogu tähelepanufookus ainukesele instantsile, kes saab olukorra lahendada – valitsusele. Ja vastupidiselt minister Kristina Kallase arvamusele, saab neid lahendusi leida juba enne streiki. Kuid sammud peavad olema konkreetsed, ilusaid lubadusi on kuuldud piisavalt.

Me ei streigi koolijuhtide, lastevanemate, laste või omavalitsuste vastu. Me streigime kõigi nende eest, et meil oleks ka edaspidi asutustes särasilmsed töötajad ja tagatud maailmatasemel haridus! Et omavalitsused saaksid vajaliku lisarahastuse riigilt. Streik on äärmuslik meede, aga kui me peame seda tegema, teeme seda ühtselt, in corpore ja anname nii poliitikutele kui ka valitsusele tugeva sõnumi, et meiega peab arvestama.

Tühjade valmislubaduste aeg on ümber, kodanikujulgus aga pole kadunud! Me viime praegu läbi üle-eestilist ühiskonnaõpetuse tundi. Veel on kvalifitseeritud tööjõudu seda tundi läbi viimas. Aga kas tulevik saabki olema selline, et kool on koht, kus saab süüa ja peavarju ning mingid inimesed teevad midagi ning me nimetame seda koolis käimiseks ja hariduse omandamiseks? Paraku selline pilt kangastub, lugedes haridus-ja teadusministeeriumi nõuet streigi ehk tööseisaku ajal haridusasutused lahti hoida. Sest kvalifitseeritud tööjõudu ju seal pole.

Loodame siiralt, et see ei ole Eesti tulevik ja valitsus seab oma prioriteedid paika! Ja teeb seda nüüd ja kohe, mitte kunagi võibolla kauges tulevikus.