Õpetajatöös on küll palju positiivset, aga streigi valguses leiame, et on oluline keskenduda murekohtadele. Kuigi streigi põhinõudmised on ametlikult seotud töötasu alammäära tõstmisega, siis Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpetajaskond peab oluliseks jagada oma seisukohti, miks on tööseisakuni jõutud, ning selgitada, et käimasolev töövaidlus ei tohi taanduda vaid 10-miljonilise lisaraha küsimusele. Suurt probleemide pundart üritatakse lahendada pideva alammäära tõusuga, aga mitte tegelike probleemide lahendamisega. Õpetajate töötasu on vaid üks mitmetahulisest juba pikemaajalisest probleemist Eesti haridussüsteemis. Kehtiv haridusvaldkonna arengukava sedastab, et õpetajate palgakasv peab jääma riiklikuks prioriteediksning õpetajate esmakoolitus ja enesetäiendamisvõimalused püsima kõrgel tasemel. Sealjuures tõdetakse, et järelkasv ei ole piisav, alustavate õpetajate lahkumise määr on kõrge ning õpetajatel puudub kutsetasemeid arvestav karjäärimudel. 

Õpetajates tekitab nördimust, et avalikkust eksitatakse järjekindlalt õpetaja keskmise palga numbriga. Haridus- ja Teadusministeeriumi sõnul on õpetaja arvestuslik keskmine brutokuupalk nüüd 2134 eurot. Täiskohaga töötava õpetaja töötasu alammäär on 1. jaanuarist siiski 1803 eurot ning enamikus koolides ja omavalitsustes sellest õpetajale täistööaja eest rohkem ei maksta. Meedias järjepidevalt esitatav õpetaja keskmine kuupalk on üldjuhul saavutatud ülekoormuse arvelt ning täiendavate kontakttundide andmisega, mitte töötasuga, mida makstakse täiskohaga töötamise eest. 

Viimase 10–15 aasta jooksul on Eesti haridussüsteem näinud mitmeid muudatusi ja uuendusi. Tehtud on õigeid ja olulisi otsuseid, mis soodustavad ideaalis kvaliteetse hariduse andmist – muutunud õpikäsituse rakendamine õppetöös, suund õppeainete omavahelisele lõimumisele, kaasav haridus ja õppe diferentseerimine ehk iga õpilase personaalse haridustee toetamine ja õppetöö vastav kohandamine, kujundav hindamine. Haridus pole saanud ka enam nautida stabiilsena püsimist, mis tähendab, et lisaks muutunud maailmale ja haridusele on tulnud õpetajatel toime tulla jokker-sündmustega, mis on viinud valdkonna stabiilsuse tasakaalust välja – olgu selleks siis valmidus minna kiirkorras üle distantsõppele, lõimida siia saabunud Ukraina lapsed meie koolikeskkonda ning teha vastavaid kohandusi, samal ajal tagades Eesti õppekava läbimine. 

Kahetsusväärselt on õpetaja tööaeg paraku justkui kummist, kus ületunde ei tasustata samadel põhimõtetel nagu mujal avalikus või erasektoris ning lisanduvad ootused ja nõuded haridussüsteemile tuleb üldiselt saavutada juba kasutuses olevate ressurssidega. 2023. aastal võis töötasu alammäär õpetajatel küll 24% tõusta, kuid see oli plaastri panemine kriitilisele haavale. Riiklik nõue õpetajale on magistrikraad, õpetajakutse ning riigikeele valdamine kõrgtasemel, mistõttu on õpetajaskonna ootus seatud tingimuste peegeldumisele ka töötasus ootuspärane –kõrgharidusega tippspetsialistile tuleb maksta ka vastavat töötasu. Pelgalt alammääraplaastriga ei saa eesmärgipäraselt katta aga riigi poolt järgemööda lisanduvaid lisaülesandeid, nõudeid, ootusi ning ümberkorraldusi. Tööaega ega inimressurssi täiendavate ülesannete jaoks ei ole piisavalt lisandunud. Oleme jäänud alampalga tõstmisega lappima laiapõhjalisi probleeme, mida Eesti riik juba paarkümmend aastat eiranud on.

Ootuste ja ressursside klappimatuse kõrval on streik avanud arutelu ka õpetaja karjäärimudeli üle, ent oluline on ära märkida asjaolu, et karjäärimudel ei ole vaid palgamudel ega palgamudel karjäärimudel. Praegune olukord on seesugune, kus karjääriredelil saab tõusta õppejuhiks või direktoriks. Kõik õpetajad ei soovigi seda, veel vähem on see realistlik. On oluline avada arutelu sellest, mida võiks endast kujutada õpetaja karjäärimudel (suurem või teistsugune vastutus, nt mentorlus, aga ka üldine kompetentsi kasv, tunnustus) ja kuidas professionaalne areng võimaldaks oma palka mõjutada. Professionaalse arengu ja tunnustuse kõrval on oluline ka selge palgamudel, mis võimaldab nii tööturule siseneval kui seal oleval õpetajal pikema vaatega mõista, millised on tema palgatõusu võimalused. Eestis ei määra õpetaja palka mingil moel kogemus ega kompetentsus. See tähendab, et palk ei muutu aastate lõikes kuidagi, ainus võimalus palgatõusuks on juba niigi lõhki paisunud normkoormusele lisatunde juurde võtta. Õpetajatel on vaja kindlust, et tööpostil „arenemine“ ei ole ainult rohkemate ainetundide andmine. 

Võrdne ei ole alati võrdne ega õiglane – me ei pea õigeks ka hariduses valitsevat olukorda, kus omandatud kvalifikatsioon ei loe rohkemat kui vaid seda, et õpetaja saab töötada tähtajatu lepinguga. Nii saavad ühtedel alustel palka kvalifitseeritud ja kvalifikatsioonita õpetaja. Teisisõnu, see tähendab, et tippvormis kõrgharitud tippspetsialist, kes on juba mõnda aega koolis õpetanud, saab samadel alustel palka nagu kõrghariduseta õpetaja, kes astus piltlikult öeldes klassi ette otse tänavalt, sest kedagi teist polnud võtta. Haridus- ja Teadusministeeriumis on küll väljatöötamisel karjäärimudel, millega kõigi eelduste kohaselt läheb aega, kuid mõningaid muutusi on vaja kohe: palka tuleb diferentseerida kvalifikatsiooni põhjal. Selge ja motiveeriv karjääri- ning palgamudel tooks õpetajate tööturule ka hädavajaliku konkurentsi  nii tõuseks ka õpetajaameti maine ning hariduse kvaliteet.

Mida haritum on inimene, seda säilenõtkem on ta tööturul, kus ta on võimeline täitma mitmesuguseid tööülesandeid. Eesti ei tohi muutuda keskmise sissetuleku lõksu näidisriigiks, kus inimeste ootused töötasule on piisavalt kõrged, et lihttööd ja madalama sissetulekuga töötajaid ei jätku või leidu, kuid oskusi ja inimressurssi täitmaks kõrgemalt tasustatud tööülesandeid ei jagu samuti. Kvaliteetne haridus aitab kaasa majanduskasvule, innovatsioonile ning ühiskondlikule arengule laiemalt, kuid kui näiteks loodus- ja reaalainete õpetajatele Eesti riigis küllaldast järelkasvu ei tule ning koolitatud õpetajad koolidesse ei jõua, siis paratamatult ei jõua kooliõpilased edasi ka nendele erialadele ülikoolides ning jääme kinni nõiaringi, kus loodus- ja reaalaineid ei õpita ning meie SKT jääb kiratsema.

Kvaliteetne eestikeelne haridus on oluline ka riigi julgeoleku jaoks – harimatus on paraku julgeolekurisk. Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste lektor Maria Murumaa-Mengel on öelnud, et meedia- ja infopädevuste arendamine on esimene kaitsekilp selleks, et inimesed suudaksid teha otsuseid, mis ei kahjusta neid ja nende lähedasi, nende riiki ja mis tahes sotsiaalseid struktuure. Seda mõtet võiks aga laiendada haridusele tervikuna, sest tugev eestikeelne haridus loob aluse kaitsekilbi tekkimiseks. 2023. aasta Maailma Majandusfoorum on koostanud tulevikuoskuste pingerea, kus esimesed viis neist – analüütiline mõtlemine; loominguline mõtlemine; sitkus, paindlikkus ja agiilsus; motivatsioon ja eneseteadlikkus; uudishimu ja elukestev õpe – peaks olemas olema ka tuleviku õpetajatel ning nendelt õpilastele kanduma. Teisisõnu, need on oskused, mida Eesti haridussüsteem peaks õpilastele pakkuma. Kaitsekilpi saab aga märkimisväärselt paremini luua siis, kui klassi ees on kvalifitseeritud ja motiveeritud õpetaja. Eesti julgeoleku jaoks on oluline ka sügisel algav eestikeelsele haridusele üleminek, mis on taas vaieldamatult õige samm, kuid küsimused sellest veelgi süveneva õpetajate puuduse kohta on vastamata, nii nagu ka reformi järelmid üleminekuperioodi lõppedes õppetööle laiemalt. 

Eestikeelne haridus on luksus ja ongi arusaadavalt kulukas. Eestis on kombeks taotleda Põhjamaade heaoluühiskonda ning maailma hariduse tipptaset, aga soodsate lahendustega. Edumeelsemad õpetajad annavad endast parima, et lisanduvate nõuete ja ülesannetega toime tulla, olgugi et kohustustega kaasnevad lisaressursid on tihtipeale puudulikud, tugispetsialiste ei jagu, õpetajaid on endiselt puudu ning kõik uus peab loomulikult mahtuma juba niigi lõhkisesse tööaega. Neid probleeme ei lapi enam alammääraplaastriga.

Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpetajate nimel

Maarja-Liisa Vokksepp ja Martin Arro