6. veebruaril toimub Telia Eesti ruumides viietunnine konverents „Targalt internetis: digitaalne heaolu ja vaimne tervis“. 

Konverentsi korraldavad Lastekaitse Liit, Harno ja Tallinna Tehnikaülikool koostöös Telia Eestiga. Registreerimine ja päevakavad on lingil https://www.targaltinternetis.ee/event/konverents-targalt-internetis-digitaalne-heaolu-ja-vaimne-tervis/.

Koolid võiksid korraldada turvalise interneti päeval ka oma lastele ja noortele üritusi, mis edendavad targemat, turvalisemat ja ka tervislikumat nutiseadmete kasutamist. Ohtusid pole vähe. Näiteks distantsõppe ajal polnud haruldane, et kaamerasilm näitas ka õpilase kodust eluolu. Või on koolis üleval turvakaamera, kuid pole kindlaid reeglid, kes tohib salvestisi näha ja millal. Need näited on seotud meie igapäevase digitaalse heaoluga (vt veebilehte „Andmed, turvalisus ja digiprügi“ https://sites.google.com/view/turvakool/juhtumid-ja-arutelu).

Ms on digitaalne heaolu?

Sõnaveeb selgitab digitaalset heaolu kui teadlikku ja tervislikku suhestumist tehnoloogiaga tööl ja vabal ajal. See on osa inimese heaolust, emotsionaalsest ja füüsilisest tervisest, mida mõjutab tema digikäitumine. 

PISA 2022 toob välja kümme õpilaste heaolu mõjutavat faktorit, nendest kõige tähtsam on suhted vanematega, koolielu ja tervis. Haridus- ja Noorteameti rahvusvaheliste uuringute juhi Gunda Tire sõnul on digiga kõige rohkem seotud see, kuidas õpilased veedavad oma aega. „Vastus on lihtne – nad on digimaailmas. Tüdrukud veedavad nädalas keskmiselt 57 ja poisid 58 tundi oma digiseadmes. Umbes 21 tundi sellest ajast on seotud koolitööga, ülejäänud on meelelahutus. Õpilane, kes veedab kuus või rohkem tundi päevas digis, on nn ekstreemne digikasutaja ning ligi veerand õpilastest on seitse ja rohkem tundi päevas digimaailmas. Eluga on kõige rohkem rahul need, kes on digis mõõdukalt, mitte rohkem kui kolm tundi päevas.“ Gunda Tire tõdes, et üldine õpilaste rahulolu on aastatega langenud. „Esimest korda mõõtsime seda 2015. aastal, siis oli kümnepalliskaalal (1 madalaim ja 10 kõrgeim) Eesti keskmine tulemus 7,5. Nüüd on see 6,9. Langenud on ka teiste riikide rahulolunäitaja ja OECD riikide keskmine on 6,75.“

***

Rääkisime Tallinna Tehnikaülikooli IT-kolledži vanemteaduri Birgy Lorenzi ja Gustav Adolfi gümnaasiumi haridustehnoloogi Ingrid Maadverega digitaalse heaolu teemadel lähemalt.

Internetiturvalisus, tark käitumine internetis, nüüd siis digitaalne heaolu? 

Birgy Lorenz (BL): Internetiturvalisus on seotud peamiselt lastega, digitaalne heaolu ka täiskasvanutega. Digiheaolu küsimus kerkis esile seoses tehnoloogia ülekasutusega. Termin ise jõudis meieni Euroopa Liidust. Oleme seni rääkinud targalt internetis olemisest, mis on pigem tehniline pool, aga vaimsest poolest pole väga räägitud. Eesti ühiskond on küpsenud, märkame asju, millele varem tähelepanu ei pööranud. Oleme jõudnud heaoluühiskonda ja nüüd on aega tegelda ka teiste teemadega, mitte ainult majandusliku olukorraga.

Ingid Maadvere (IM): Mulle näib, et internet on olnud seni justkui eraldiseisev osa elust. Aga digitaalne heaolu suunab nägema, et see pole koht, kus ma vahel käin, vaid koht, kus ma piltlikult öeldes elan, see on minu elu osa. Räägime heaolust kui sellisest, digitaalse võib eest ära võtta. Heaolu alla mahub ka digitaalne heaolu. 

BL: Vaimne tervis on meie kõigi ühine mure. Digiheaolu puudutab ka ajahaldust, juhtimisküsimusi, õpilaste ülekoormust või ka seda, kas õpilane saab aru, et poole ööni nutiseadmes istumine vähendab õpivõimet … Ikka ühiselt tuleb digiheaoluga tegelda.  

IM: Kui arvutid tulid, olime digimaailma mõistes nagu ürgajas. Sotsiaalmeedia mõistes, ma kardan, oleme praegu ka natuke veel ürgajas. Ütleme, et Facebook on mõeldud täiskasvanutele, lastel pole sinna asja, tingimustes on vanusepiirangud kirjas. Ja siis kohe küsime, kas vanema nõusolekul äkki laps ikka tohib. Mul tekib alati paralleel, et kooli kõrval on viinalett ja seal on nupp, kuhu vajutada, kui oled vanem kui 18. Nii saaks igaüks nupule vajutada ja pudeliga kooli tulla. Nagu on reegel, et laps ei joo alkoholi, nii ei mängi ta ka täiskasvanutele mõeldud mänge. Arvutimängud, lõputu internetis istumine, kümnete kontode loomine … Eks see kõik maandub lõpuks vaimse tervise poolele. Ei saa ikka nii, et laps mängib internetis hommikust õhtuni sõjamänge. Selles mõttes oleme praegu ürgajas, ja kaotame digimaailmale nii mõnegi noore vaimse tervise.

Kui ma õhtul lõõgastuseks vaatan Youtube’ist videot ja tunnen ennast väga mõnusalt, kas siis ongi digitaalne heaolu saavutatud?

BL: Digitaalne heaolu on minu päriselus toimetamine, rõõm teha tööd, käia koolis, suhelda teistega versus digitaalne maailm, mis pakub mulle infot ja meelelahutust, õpetab mulle midagi. Kui selle kahe vahel on tasakaal ja ma tunnen ennast hästi, siis jah, digitaalne heaolu on olemas. Kui selgub, et digimaailma mõnes osas ei ole hästi – näiteks tahan tööle kandideerida, aga mul puuduvad selleks vajalikud digitaalsed oskused –, siis minu heaolu kahaneb. Või mul on sõbrad, suhtleme digivahendite abil, aga mina tahaksin nendega päriselt kokku saada – ka see mõjutab minu heaolu. Paneme küll digi igale poole ette, aga räägime siiski heaolust, ja digi toetab mind selles või ei toeta. 

IM: Küsisin IT-õpilastelt (GAG-is tegutseb 150 õpilasest IT-tugimeeskond, klasside digipartnerid), mida nemad arvavad. Arvasid, et nad haldavad digimaailmas veedetavat aega, aga tajuvad siiski, kuidas see maailm neid tõmbab – vaatad ühe video, siis teise, kolmanda … Et suhtlemine sõprade-sugulastega selle all kannataks, seda nad eitasid. Aga meie näeme maailma võib-olla teistmoodi, oleme põlvkond, kes saab sügavama emotsiooni sellest, kui suhtleme silmast silma. Tahame inimesi tajuda. Noored võivad olla veebisuhtluses palju avatumad. Võib-olla maailm selles osas muutub. 

Mida olete tähele pannud oma igapäevatöös? 

IM: Kuidas teha nii, et digimaailm ei muutuks ainult mõnuaineks, vaid teadlikuks tööriistaks. Oluline on alustada juba esimesest klassist, isegi lasteaiast. Paneme õpilase looja ja kasutaja rolli, et ta näeks digis tööriista. Meelelahutuse omandavad lapsed nii või teisiti, aga vaja on näidata varase kaasamise ja märkamisega ka digi teist poolt. Lihtne asi, nagu oma paroolide haldamine, tuleb selgeks õpetada kohe, kui laps internetis toimetama asub.

BL: Ülikoolis olen täheldanud ajahalduse teemat. Üliõpilased ei tea, kuhu kulub nende aeg, neil puuduvad õpistrateegiad. Näiteks kuidas lugeda tuhat lehekülge palju kiiremini läbi kui tavaliselt? Ka infot ei saa nad ruttu kätte, sest ei oska seda struktureerida. Digimaailm toob nii olulise kui ebaolulise info kiiresti kohale. Kui ei teata oma eesmärki ega teed, kuidas selleni jõuda, siis on raske oma aega hallata. Tagajärg on see, et tudengid paluvad vaba vahenädalat, et saaks korralikult mõtteid koondada. Küsivad ka vaimset tervist toetavaid materjale, et leida iseennast kogu selles protsessis. See on ka valikute küsimus – pane õppimise ajaks sotsiaalmeedia kinni, sõbrad ei saa siis tülitada ja suudad keskenduda. 

IM: Aja ja enda haldamine on hästi oluline. Gümnaasiumis õpetasime, kuidas kasutada to do listi, kuidas seda struktureerida, mis keskkondi kasutada. Õpilased said aru, kuidas tehnoloogia aitab aega planeerida. 

Kuidas on tark käitumine internetis seotud digitaalse heaoluga?

BL: Pigem on see usaldus interneti vastu. Kui mul oleks tunne, et seal tegutsevad ainult halvad inimesed, siis ma ju internetti ei kasutaks. Kasvav põlvkond on petuvõimalustest teadlikum ja neile ei ole infoühiskonnas elamine probleem. See on probleem vanemale põlvkonnale, kes ei saa internetist nii hästi aru ja mõtlevad, et noored on samasugused. Ei ole. 

IM: Lapsed saavad oma teadmised kätte juba varakult. Ega nad internetiohtudest väga ei räägi. Nad elavad selle kõige sees ja on osa asju selgeks saanud katse-eksituse meetodil. Me võime ju selgitada, et tänaval on autod, tuleb olla ettevaatlik ja ületada teed ülekäigurajal. Võib-olla laps pole ülekäigurada kasutanud, aga tal on oma nipid, kuidas turvaliselt üle tee saada. Gustav Adolfi gümnaasiumi IT-õpilased nägid ohte pigem füüsilise ja virtuaalse maailma kokkupuutekohal, näiteks paroolide kasutamises ja haldamises. 

Kool peab tagama õpilase turvalisuse, aga veebimängud ja -keskkonnad jäävad kooli haardest välja. Õpetaja ei ütle, et mine mängi kodus seda vägivaldset sõjamängu. Aga tänapäeva ühiskonnal on komme lahendada kõiki probleeme kooli kaudu. Lapsevanema roll on muutunud üha väiksemaks, põhjenduseks tuuakse näiteks pädevuse puudumist. 

Koolis on olnud mõned juhtumid andmetega – keegi saab ligi sinna, kuhu ei peaks saama. Oleme sellist asja võtnud kui õppimiskohta. Ja oleme teinud koolis n-ö õppust, lavastades olukorra, kus justkui oleks minu aadressilt saadetud kooliperele e-kiri, millele tuleb vastata. Noored peavad siis märkama, et tegu on libameiliga, kuid mõned ei märka. Selline õppus harjutab nina vee peal hoidma ja mõtlema, kas see on mõistlik, mida mult palutakse, või peaksin kahtlema. 

Projekti „Targalt internetis“ missioon on laste ja lapsevanemate targem digitehnoloogia kasutus. Koostatakse õppe- ja teavitusmaterjale ja temaatilisi üritusi lastele, õpilastele, õpetajatele ning lapsevanematele. Projektil on nõuandev kogu, mille liikmed toetavad tegevusi oma kogemuste ja teadmistega. Projekti viivad koostöös ellu Lastekaitse Liit, Haridus- ja Noorteamet, Tallinna Tehnikaülikool ja Sotsiaalkindlustusamet. Rohkem infot https://targaltinternetis.ee.