Eestikeelsele õppele ülemineku üldises kontekstis on sobiva õppevara puudus pälvinud vähe tähelepanu. Kui oluline õppevara küsimus eestikeelsele õppele ülemineku puhul üldse on?

Seoses eestikeelsele õppele üleminekuga on mitmeid murekohti, mida on ka laiemale avalikkusele korduvalt sõnastatud. Suurima tähelepanu on saanud ilmsemad väljakutsed – praeguste venekeelsete koolide õpetajate ebapiisav eesti keele oskus ning üleüldine kvalifitseeritud ning eesti keelt vajalikul tasemel valdavate õpetajate nappus, eraldi murena joonistub välja HEV-laste keeleõpe. Muude probleemide kõrval ei pruugi sobiva õppevara puudus silmagi paista, peaasi et inimesi klassi (ja lasteaiarühma) ette saata oleks! Ent loogiline on, et kui õpikeskkond ja nõudmised õpetamisele märgatavalt muutuvad, siis peab ka õpetajale igakülgset tuge pakkuma – kuidas muidu ta siis muutunud oludes õpetama hakkab?

Et eesti keelt teise keelena (edaspidi E2) õpetavate õpetajate muresid ja tulevikuvaateid kuulda võtta ning kavandada õppevara, mis toetab nii õpetajat kui ka õpilast, viisime sügisel läbi ankeetküsitluse olemasoleva õppevara tugevuste, puuduste, aga ka tulevikuvaateliste soovide ja eelistuste kohta. Saadud tulemused aitavad vajaduspõhiselt luua õppevara ning planeerida õpetajaid toetavaid tegevusi Euroopa Liidu kaasrahastatud programmi „Eesti keele õpe ja keeleõppe arendamine“ raames.

Läinud aasta oktoobrist novembrini võttis ankeetküsitlusest osa üle 160 E2 õpetaja üle Eesti, kes moodustavad Haridussilma andmetele tuginedes ca 25% kõigist antud valdkonna õpetajatest. Ootuspäraselt olid kõige rohkem esindatud Harjumaa (93 inimest), ja Ida-Virumaa (48), kuid vastanuid oli praktiliselt igast maakonnast. Õpetamiskogemuse vaates olid kõige aktiivsemad kaks rühma: need, kes õpetanud kuni kolm aastat (56 inimest), ja need, kel õpetajastaaži üle 20 aasta (50 inimest). Enamik vastanutest õpetab põhikoolis, seejuures üle 60% (106 inimest) õpetab E2 mitmes kooliastmes.

Peavad õppekirjandust väga oluliseks

Ligi 85% kõigist vastanutest (140 inimest) ütles, et kasutab mõne kirjastuse välja antud õppekirjandust kas alati või tihti. Kui võtta arvesse õpetajate suhteliselt suurt autonoomsust õppevara ja -kirjanduse valikul (104 inimest ehk üle 60% vastas, et saab ise otsustada, millist E2 õppekirjandust kasutada), on ilmselge, et kvaliteedinõudmised ja õpetajate (ning õppijate!) vajadustele vastamine on ülima tähtsusega.

Küsitluse läbiviimise keskne eesmärk oli suunatud tulevikku ehk milline peab õpetajate arvates olema tulevikus loodav efektiivne, õpilast jõustav ja eesti keele teise keelena õppimist toetav õppevara. Õpetajate ootuste ja soovide paremaks mõistmiseks palusime vastajatel kirjeldada olemasoleva, praegu kasutuses oleva õppekirjanduse tugevusi, puudusi ja parenduskohti.

Üks väärtuslikumaid omadusi õppematerjali puhul on õpetajate sõnul selle eakohasus ja aktuaalsus. Praegu kasutuses olevate õppematerjalide puhul on see enim nimetatud valikukriteerium: õppevara hulka kuuluvad materjalid peavad olema eakohased ja nüüdisajastatud, käsitlema aktuaalseid teemasid ning äratama noortes huvi (nii teemade kui keeleõppe vastu üldisemalt). Lisaks sellele on äärmiselt tähtis arvestada õppijate keeletasemega ning pakkuda sobiva raskusastmega ülesandeid.

Just mitteaktuaalsus, õpilaste keeletaseme ja/või huvidega mittesobivus on üks põhjuseid, miks õpetajad ise täiendavaid õppematerjale loovad: et mitmekesistada õppeteemasid, et hoida õpilaste õpimotivatsiooni kõrgel ning ühtlasi puudutada aktuaalseid ühiskondlikke küsimusi (nt on kasutatud õppekirjanduse seas mainitud ka õpikuid, mis olid koolides juba 2000. alguses). See võib olla üheks tõukeks, miks ligi kolmveerand vastanutest (üle 120 inimese) kinnitas, et loob täiendavaid materjale ise kas alati või tihti.

Teine oluline kriteerium on ülesannete mitmekesisus ja õppekomplekti mitmekülgsus laiemalt. Õpetajad kritiseerivad praegu saada oleva õppevara ühekülgseid või liigselt kordamisele suunatud ülesandeid, liiga lühidalt käsitletavaid teemasid või osaoskusi, samuti liigset keskendumist lugemisoskusele (mis ei arvesta õppijate keele- ja tekstikogemise oskustega). Lahendusena nendele murele kombineerivad õpetajad ise olemasolevaid ülesandeid ja materjale, otsivad internetis abi, loovad ise õppevara ning kasutavad aktiivselt kolleegide loodut (nt e-koolikott).

Tulevikku vaadates soovivad õpetajad, et õppevaras kasutatav sõnavara oleks piisavalt mitmekesine, rikas ja sobiv koolis õpetamiseks (s.t eristada tuleks E2 õpet täiskasvanutele ja õpilastele, olgu nad põhikooliealised või gümnasistid), et õppevara väldiks liigset venekeelset referentsi (tõlkekeele ülemäärane kasutamine) ning grammatikaosad oleksid põhjalikumalt käsitletud. 

Valivad metodoloogia järgi

Selge metodoloogia on veel üks kriteerium, mille alusel õpetajad oma õppematerjale valivad. See haakub varem nimetatud valikukriteeriumitega, olles n-ö katusprobleemiks. Sageli õpetajad ei näe, ega oska ka aimata õpiku autori metoodilisi kavatsusi, mis kajastub eespool nimetatud kriitikas – sisu ei ole eakohane, ei arenda teatud oskusi või on kaldu mõne konkreetse osaoskuse poole (nt liigne keskendumine lugemisoskusele või grammatika õpetamisele, tihti teiste osaoskuste arvelt). Lisaks toovad õpetajad välja, et vahendid õpieesmärkide saavutamiseks ei ole kaasaegsed. Eri kooliastmetes õpetavad õpetajad rõhutavad, et kõigi nelja osaoskuse õpetamine ja võrdne tähtsustamine on efektiivse ja õppijast lähtuva õppevara loomise eeldus. 

Võttes kokku E2 õpetajate ootused ja ettepanekud kaasaegsele õppevarale, peab see vastama järgmistele nõudmistele.

1. Õppevara peab olema aktuaalne – ajakohane, noortele huvi pakkuv, puudutama sotsiaalselt olulisi ja kaasaegseid teemasid, rääkima noortega nende keeles (nt tõi mitu vastajat välja, et muinasjuttude kui tekstülesannete kasutamine ei pruugi omada eesti keelt teise keelena õppiva õpilase jaoks mingit tähendust).
2. Õppevara peab lähtuma õppijast – arvesse tuleb võtta õppijate keeletaset. Siinjuures on tähtis valida nii metoodika, sobiv raskusaste kui ka sõnavara, mis õppija ea ja õpikeskkonnaga arvestab (nt on välja toodud, et õpilastele mõeldud õppematerjalides on käsitletud alkoholi ja tubakatooteid). Läbiv teema õpetajate vastustes (nii olemasolevate õppematerjalide valikukriteeriumite, puudujääkide kui ka tulevikus loodava õppevara osas) on praktiline keeleõpe: keskenduda tuleb praktilistele keeleoskustele, mis aitavad õppijatel eesti keelt kasutada ning sel viisil oma keeleoskust lihvida, toetades samal ajal õppija enesejuhtimist ja vastutuse võtmist oma õpitulemuste eest. Vähendada tuleb tekstide kasutamist vaid lugemisoskuse arendamiseks ning keskenduda kuulamis- ja rääkimisoskustele.
3. Kolmandaks olulisemaks kriteeriumiks uue õppekirjanduse puhul tuuakse välja mitmekesisust. Mida eriilmelisem on õppematerjal, mida rohkem eri tüüpi harjutusi see sisaldab, seda huvitavamaks ja efektiivsemaks keeleõpe muutub. See soovitus peegeldub ka õpetajate ootustes õppekomplekti sisule: see peab pöörama tähelepanu kõigile osaoskustele, õpetama grammatikat ja keelestruktuure, olema vähem sõna- ja lugemisülesannete keskne ning rakendama e-õpikeskkondi eesmärgipäraselt ja vajaduspõhiselt (näiteks kuulamisoskuse arendamiseks). Kuigi eesti keele teise keelena õpetajad on jätkuvalt korralike õpikute ja töövihikute usku, leiavad nad, et neid peab mitmekesistama nüüdisaegse tehnoloogia ja digikeskkondade kasutuselevõtmisega (nt on välja toodud suur vajadus kõneroboti järele, seda just piirkondades, kus teiste inimestega eesti keelt praktiseerida on keeruline; samuti Sõnaveebi laialdasem kaasamine õppevarasse).

Hoolimata vabadusest õppevara valida ja kasutada võtavad õpetajad tihti üle õppekirjanduse, mis on eelnevalt kooli tellitud (raamatukogu, kooli juhtkonna või eelmiste õpetajate poolt). Sellises olukorras on nende levinuim lahendus luua täiendavaid õppematerjale, et mitmekesistada, nüüdisajastada ja kohandada neid vastavalt õppijate vajadustele. Seepärast on eriti oluline, et sõltumata tehtud valikutest ja varasemalt soetatud õppekirjandusest saaksid õpetajad teha oma tööd innustunult, eriilmeliselt, jõustades enda ja õpilaste tugevusi.

Mõtleme end korraks õpetaja kingadesse, kes tulevikus peab senisest oluliselt suuremale hulgale eesti keelest erineva emakeelega lastele eesti keelt ja eesti keeles õpetama hakkama. Vähim, mida saame teha, et jõustada õpetaja enesetõhusust ja usku oma õpetamisvõimetesse, on panustada korralikku, kaasaegsesse ning õppijat (ja kindlasti ka õpetajat) võimestavasse õppevarasse. Just sellepärast hakkab EKI välja töötama üld- ja kutsehariduse õppevara eesti keele teise keelena õpetamiseks, tuginedes õpetajatelt saadud tagasisidele ja ootustele. Õppevara väljatöötamisse kaasatakse õpikute autoreid, tegevõpetajaid, kirjastusi ja EKI spetsialiste.

Rohkem infot EKI keeleõppe arendamise osakonna tegevustest leiate meie kodulehelt.