„Kõik on hästi! Kõik on hästi! Kõik on hästi!“ kõlab kunstnik Hanna Samosoni hele hääl Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis näitusel „Võlukunst on mõnikord lähedal eimillelegi“. Need sõnad puudutavad, sest kunstniku eelnevaid teoseid näinuna teame, et see ei ole tema jaoks alati nii olnud. Kuidas saab kunst näidata meile teed läbi sügavate muutuste ja mis rolli mängib selles haridusprogramm?

Kui temaatilised kuraatorinäitused annavad võimaluse uurida mõnd suurt küsimust (näiteks Ilari Laamaneni kureeritud Tallinna fotokuu peanäitus „Transs“ pakkus vaatenurki tehnoloogia mõjule me elus), siis isikunäitusel saab sukelduda valitud teemadesse läbi kunstniku kogemuse prisma.

See annab põhjuse empaatiliselt süveneda. Samosoni näitusel kunstihoones küsime installatsioone, skulptuure ja videoid uurides, mida kunstnik koges, mis teda looma ajendas. Seejärel uurime ekspositsiooni justkui peatükkide kaupa lahti rulluvat mitmemõõtmelist raamatut.

Avastame, et kunstniku elus on tema senised tugistruktuurid varisenud. Vanaema lahkumine ja teised suhetes toimunud muutused viisid ta otsima kodu iseenda seest. See ei olnud kerge, oli hirmu ja segadust. Oleme Tallinna Kunstihoones märganud, et selliste seisundite näitusetunnis nähtavale toomisel on suur väärtus, sest aitab neid normaliseerida. Kui õpilane avastab, et ka kunstnikul oli keeruline, aga lõpuks kõik ikka sujus, toimub temas sageli eriline lõõgastumine – ma ei olegi ainus! Võid olla inimene kõigi oma tunnetega.

Meie üks imelisemaid võimeid on mõtestada end ja maailma metafooride abil. Poeetiliste kujundite kaudu kõnelevad meiega nii kujutav kunst, kirjandus, teater, filmikunst kui alateadvus, nii et mõistjaile avaneb avar tähenduste ilm. Hanna Samosoni näitusel avastame, kuidas metafoore leida ja luua. Näeme, et mäkke ronimine võib olla ühtaegu sportlik tegevus ja eesmärkide vallutamine. Tulvavesi võib vahutada videos jõena ja tähistada elumuutusi, mille voolule võib vaid alistuda. Rongi kujundile leiame palju tähendusi, meenutades näiteid ka kirjandusest ja filmidest.

Kuidas aga metafoore sügavalt kogeda? Kunstinäituse füüsiline keskkond koos teadlikult valitud ülesannetega aitab poeetilistel võrdlustel jõuda nii mõistuse kui keha ja tunnete tasandile. Pappkastidega täidetud ruumis, kus näeme kunstnikku oma pagasit aknast välja heitmas, saame näiteks paberitükile kirjutada need harjumused, mõttemustrid ja tunded, mis takistavad meid oma teekonnal edasi liikumast. Lihtne paberi äraviskamise žest aitab ühtaegu saada kontakti kunstniku ideega, teadvustada midagi enese kohta ning õppida metafoorselt mõtlema.

Ajal, mil oleme järjest ekraanikesksemad, on väga oluline luua PÄRIS kogemusi. Selliseid, kus saame liikuda ruumis, tajuda, kogeda, haista, vahel ka puudutada. Nii saavad tekkida teistsugused mõtted, tunded ja tajud kui siis, mil näiteks ekraanilt sama teema kohta mõnd artiklit loeksime. Kunst on maailma mõtestamise vahend, mille eelis on meid sügavalt puudutada, jõudes ka sõnastamatutele tasanditele. See on tihti nii just seepärast, et keha on kaasatud. Samuti kasutab kunst sümboleid ja metafoore, mis on ka meie alateadvusega kõnelemiseks vajalik keel.

„Mulle jättis see näitus sisse rahuliku, lootusrikka tunde,“ ütles üks 9. klassi õpilane tunni lõpus. „Jätan meelde, et tuleb ikka liikuda lahenduste suunas, ka siis, kui veel ei tea, mis need on,“ lisab teine. „Huvitav oli, kuidas läbi kunsti saab jutustada sügavaid lugusid“, „Et tuleb ikka alati liikuda lahenduste suunas, ka siis, kui täpselt ei tea, mis need on,“ arvati haridusprogrammi teekonna lõppu jõudnuna.

Haridusprogramm (kaasaegse) kunsti näitusel on empaatia ja emotsionaalse intelligentsuse arendamiseks hea vorm. Osaleja saab lubada endale kogeda kõige erinevamaid tundeid ja tajusid, teadlikult eneses toimuvat märgata ning kuulata kaaslaste vaatenurkasid. Koos uurides saab selgeks, et erinevad tõlgendused rikastavad kõigi kogemust. Vahel saame teostest ka väärtuslikke vihjeid, kuidas end ja teisi toetada.

Haridusprogrammid on saadaval kõigile vanustele, ka täiskasvanud on soojalt teretulnud. Hanna Samosoni näitus „Võlukunst on mõnikord lähedal eimillelegi“ on Kunstihoone Lasnamäe paviljonis avatud 25. veebruarini.