Eesti haridussektoris on PISA tulemuste valguses esile kerkinud mure digitaalse kirjaoskuse pärast. Uuring näitab, et digiseadmeid kasutatakse meelelahutuseks, aga ei rakendata piisavalt hariduses. Eesti on kaotanud oma liidripositsiooni teiste riikide seas. Kus on koolides digitehnoloogia kasutamisel pudelikael ja kasutamata potentsiaal?

Kui hüppelatt on maasse kaevatud, saab sealt kergesti üle joosta

Eesti õpilased kasutavad digitehnoloogiat peamiselt midagi lihtsat tehes, näiteks infot otsides või dokumente koostades (digipädevus), kuid neil jääb puudu aktiivsetest ja loovatest, aga ka kõrgematest informaatikapädevusi suurendavatest tegevustest, sest keegi seda neile ei õpeta (puuduvad pädevad õpetajad). See on eriti märgatav matemaatikas ja keeleõppes, kuid ka informaatikaõppele või programmeerimisele ligipääsetavuses. Probleemi süvendab õpetajate ebapiisav pädevus, tehnoloogiliste vahendite alakasutamine ainetundides või lihtsalt õpetajate puudus. Üllatavalt on koolijuhid olukorraga rahul, hoolimata sellest, et paljudes koolides ja ainetundides kasutatakse digitehnoloogiat vähe.

Samamoodi ei ole Eesti edulugu toetanud VõtaOmaSeadeKaasa lahendus, sest see ei ole taganud õpetajatele häid töötingimusi. Kui aineõpetajatel puuduvad ainealased ja baasdigipädevused ja/või pole tunnis kiiresti kasutusele võetavat standardset ettevalmistatud tehnikat/tarkvara, siis on lihtsam õpetada õpilasi krihvli ja tahvliga või näidates seinale Youtube’i videoid. Kui õpilane ei kasuta tunnis tehnikat aktiivselt, siis ei erine see väga meelelahutuslikust viibimisest TikTokis. Kasulik oleks õpitut samas tunnis rakendada, aga kui igal õpilasel on oma lukuaugu nutiseade (loe: väikseekraaniline seade, millega ei saa teha tööks vajalikke operatsioone), mille kasutamisel on 101 probleemi (loe: pole netimahtu, pole äppi, seade on umbes), ei saa nende lahendamisega ainetunni ajal hakkama ei õpetajad ega õpilased ise. Nii kasutataksegi digivõimalusi tunnis vähe või valel moel.  

Liigne istumine on surmaga samaväärne

Õppijad veedavad suure osa ajast digimaailmas, mis põhjustab väsimust ja segab õppimist. Lisaks on õpilaste infopädevus piiratud, kuna nad usaldavad sageli internetist leitud teavet seda kriitiliselt hindamata. 

Kuigi Eesti inimuuringu aruanne 2023 toob välja, et internetis saavad hakkama (toimetavad kiiremini, satuvad vähem netikelmuste otsa ja oskavad sellekohaseid probleeme lahendada) paremini need, kes seal kauem aega veedavad, siis pidevalt ühenduses olemine tõstab ärevust (FOMO – Fear of missing out) ega võimalda minna kulgemisse/voogu (FLOW), mis on eduka õppimise alus. Ei ole tõestatud, et nutiseadmest vaadeldud lõputu meelelahutuslik sisuvoog muudaks sind pädevamaks päriselus. Meelelahutusele suunatud digikasutuse aeg ja puudulik keskendumine õppetööle mõjutavad nii õpilaste akadeemilist sooritust kui ka vaimset tervist.

Väravast ei saa läbi enne, kui see on avatud

Lahendused on tegelikult teada – et ületada tekkinud lõhe, on vaja riigi ja kohalike omavalitsuste koostööd. Oluline on investeerida digitaalsesse infrastruktuuri, nüüdisajastada ja fookustada õpetajate digikoolitusi ning õpetamismaterjale, ilmselt võtta jõuliselt kasutusse ka tehisintellekti abi. 

Ei oleks vale muuta informaatikapädevuste omandamine kohustuslikuks ja tulemusi ka mõõta. Kui reageerime kiiresti, siis on võimalik peatada Eesti õppijate koha langus tulevastes PISA pingeridades ja ka teiste rahvusvaheliste uuringute võrdluses, enne kui vana rasv otsa saab. 

Kui jätame reageerimata, siis tuleb ka tulevikus vaadata peeglisse ja vastata jätkuvalt järgmistele küsimustele. Kuidas praegune digikasutus koolis toetab infoühiskonnas hakkamasaamist? Millal hakkab tehnoloogia kasutamine meelelahutuseks varjutama õppijate hariduslikku potentsiaali? Kelle otsustamatuse tõttu ei suudeta tagada head digiharidust Eestimaa igas koolis? Kas kõik pered peaksid kolima Tartusse, Tallinna või Harjumaale, et tagada oma lapse edukas tulevik ja kõrgepalgaline töö? Kas tüdrukuks olemine tähendab, et IT-valdkonda õppima/tööle asumiseks või infoühiskonnas enda sõnumi kuuldavaks tegemiseks tuleb tal teha kaks korda enam tööd kui poistel?  

Meie kõikide olevik ja tulevik on infoühiskonnas. See sobib Eesti riigile, mis on digitaliseerimise valdkonnas väidetavalt eestkõneleja ja teejuht. Ehk on aeg saada selleks ka digihariduses?